Ma ei saa päris täpselt aru, kes siiski neilt rahvaoksjonitelt vanu fotosid ostavad. Hetkel on Osta.ee keskkonnas pakkumisel ligi pooltuhat vana postkaarti ja fotot. Nendel piltidel on ju võõrad inimesed, enamus tundmatuid. Mulle endale meeldib nendes sobrada, otsida lugusid. Keegi on pannud müüki selle foto ja seni ainuke pakkuja on nõus selle eest maksma 5,10 eurot.
Ma hirmsasti loodan, et ostjaks on selle suguvõsa lehekülje loojad. Või siis seal avalehel mainitud Lii ja Kristel. Sealt saate lugeda, kes oli hilisemas elus see väike kandlemängija Ernst ja mis sai tema kaksikvendadest Corneliusest ja Erasmusest.
Naljakas. Ma olen kirjutanud siia blogisse päris palju minevikulugusid mulle võhivõõrastest inimestest. Enda eelkäijate asjad on aga süstematiseerimata ja vormistamata. See ülal viidatud lehekülg olgu mulle etteheiteks ja eeskujuks.
Postitused
5 kommentaari:
Minul on pandud ostasse teavutus, mille märksõnadeks on siinsed kohanimed (alevid, külad) ja tuntumad isikud, lisaks fotograafid, kes siin peamiselt pildistasid. Vahel tuleb ikka väga põnevaid fotosid niiviisi päevavalgele. Kui on taskukohane hind, siis ostan ka aga enamasti küsitakse ebanormaalselt kõrget hinda. Siis salvestan lihtsalt omale mälestuseks, kuigi vist ilus tegu see pole. Kohalikus ajaloogrupis on inimestel võimalik üles laadida oma perekonnaalbumitest kohafotosid ja vahel küsitakse ka isikute kohta, et kas keegi tunneb või teab. Need on põnevad arvamised.
Muidugi. Kodulooline aspekt - kuidas ma selle ära unustasin. Kunagi mõtlesin ise näiteks XIX saj. lõpu ja XX saj. alguse stuudio/ateljee fotograafide kollektsioonile. Sinna see jäi, sest sõjaeelne trükis ja muu träni neelas isegi juba märkimisväärseid summasid.
Sellelaadseid fotosid vaadates tuleb minul mingi isemoodi äng peale. Omalgi kodus muidugi esivanemate album. Ei tea,ei tunne,jäi-küsimata-lood. Samas jalutades kunagi Tallinnas Pääsküla-Kivimäe vahelises metsatukas sattus jalge ette lihtsalt jõle vaatepilt---vanad must-valged fotod,lõhkikäristatud albumilehed, tuulest pillutatud k e l l e g i elu...Kas uus majaomanik seal individuaalide rajoonis sättis o m a elu sisse ja sülitas eelmistele? Sestap ruttasin kohe koju tegema o m a piltidega selekteerimistööd.Tuleroaks sattus terve posu oma elust,mis kellelegi ei peaks korda minema ja mille mälestus võib nüüd edasi elada minu sees.Kui tunnen oma kontides juba viimsemat minutit,siis võtan ette kordustreti.Jätan allesjäävatele vähe, nii palju kui vaja...SEST SELLIST SAATUST,MIS METSA ALL NÄGIN, EI SOOVI KÜLL ÜHELEGI MÄLESTUSELE.
tallinlanna
Ma just vaatasin, et oma ema naisliini pidi saaksin jutustada lugusid alates 18. sajandi lõpust
... kui üks käsitööline naise ja kahe pojaga kolis Lübeckist Revalisse (Tallinnasse). Järjekordne katk linnas viis nii isa kui ema. Katkusurnutena maeti nad Kaarli kiriku surnuaia taga olevatesse liivaküngastesse. Puidust kirik oli ise ammu ära põlenud, juba Põhjasõja ajal, kuid kalmistu ja need liivakünkad olid olemas - seal kus praegu asfalt või kus seisis Aljoša, kes teab. Kaks poissi jäid orvuks ...
Jah, lood on olemas, kuid ega neid kuulajaid eriti pole. Just seesama, millest Sa räägid - kui huvi tekib, siis pole enam seda, kes neid lugusid jutustaks. Nii oli ka minuga. Ei osanud küsiida ega läbenud kuulata.
Mõelda, et kõigil neil fotodel, mis müügis või kusagil kummutisahtlis ootamas saatust on inimesed ja lood.
Harjumaal käib hoogne kinnisvaraarendus ja niimoodi põõsa alla visatakse inimestest maha jäänud kraami olukorras, kus maja ei omanda mitte mingi inimene, vaid vahendaja, kes "saadab peale " ehitusfirma. Siis tehakse kiiresti maja tyhjaks, kiire kipsplaadiremont, ja myyk võib alata. Mis te arvate, kuhu lendab vana omaniku kraam, mille prygimäele viimise eest maksta ei taheta?
Postita kommentaar