kolmapäev, 27. aprill 2016

Hetked

Kristallkuul andis ülesande kirjeldada viit hetke. Tõepoolest ongi need seotud otse ja kaudselt väga isikliku perekondliku sündmusega Pariisis.

Hetk 1
Ma pole juba aastaid kusagil käinud. Ma pole eriti inimestegagi suhelnud. Ma olen hakanud pelgama suhtlemist. Hotellitoas lasin telekal mängida momendil prantsuse muusika populaarsemaid muusikaklippe. Selle laulu sõnumiga kloppisin üles oma aastate jooksul mõranenud enesekindluse eelseisvateks kohtumisteks ja tähtsaks sündmuseks:


Hetk 2
Nukrus ja rõõm või vastupidi. Nooremaid lapsi mul ju enam ei ole. Rõõm, et "laps" on õnnelik, see on peamine. Nukker ... ei teagi miks. Põhjust ju pole, väimees on tore ja armastus on. Aga millelegi on nüüd nagu minu enda jaoks joon alla tõmmatud. Praegu pisut võõrastav, isegi koomiline meie keele- ja kultuuriruumi jaoks, et see kunagine pisike armsas tüdrukutirts on alates reedest Madame. Ma arvan, et see on selline helge nukrus, siis kui varjad silmanurka tekkivat pisarat, sest noored on õnnelikud.

Hetk 3
Ma ei oleks kunagi arvanud, et üldse satun sellisesse kohta. Kogu Pariis on luksuskorteri katuseterassilt vaadatuna peopesal ja samas paar maja edasi seesama koht, mis Renoir' kuulsal maalil. Siiski ja täpsustuseks, see üüratu korter on renditud ainult selle tähtsa sündmuse jaoks. Edasi jätkub noorpaari argipäev nende väikeses ja armsas korteris IX linnajaos. Nende päris oma kodu, suurt korterit, alles ehitatakse Seine' kaldale. Ah jaa, Renoir:


Hetk 4
Mina ei ole turistinimene. Kunagi kui veel sõitsin, kogusin võõras kohas pigem meeleolusid, tähelepanekuid, küsimusi. Näiteks, miks prantslased, kes alustavad oma päeva saiasöömisega, kes üldse söövad palju ja rikkalikult on valdavalt saledad? Miks pariislased armastavad ennast riietada peamiselt musta ja nn. pariisi moest pole seal tänavapildis halligi? Jalutades linnaosas, kus põhiliselt elavad mitte põlisprantslased avastan, et selles kontekstis on minus suur annus kultuurirassisti. Kui lapsevanemad teaksid kui hooletud on nende poolt palgatud lapsehoidjad laste mänguväljakutel, siis nad minestaksid. Kas on mingi sündmus või vanus, millest alates muslimitüdrukud katavad oma pea rätikuga? Kui ma autoga sõites või lihtsalt tänaval seistes kuulen pidevalt signaalitamist, siis nüüd hakkan mõistma, miks venelaste autode standartvarustusse kuulub pesapalli kurikas. Meenutan enda koduküla servas olevaid lagunenud kolhoosiehitisi ja võrdlen neid Pariisi tellistest ehitatud hoonetega - eestlased ei ole kindlasti müürsepad. Näen menüüs keedetud muna - jätan vahele, sest see oleks mu elu kallim keedumuna, 3.90 eurot. Ja nii võiks jätkata, killukesed, mis moodustavad hetke.

Hetk 5
Seesama mingi vahejoone alla tõmbamine, olles tunnistajaks oma noorima lapse teekonna algusele. Paratamatult mõtlen iseendale, sellele, mis oli, mis on, mis oleks võinud minna teisiti. Sealsamas hotellitoas kuulan-vaatan öösel Prantsusmaa edetabelites olevat lugu, mille sõnum mind puudutab. Minevikus sobramine ei ole meeldiv. Tulebki joon alla tõmmata. Kõik mu lapsed on valinud oma tee ja mina tahan elada kaua. Tahan näha kõiki oma lapselapsi, ka neid, kes pole veel tulnud.

11 kommentaari:

Mae Lender ütles ...

Ilus...

Anonüümne ütles ...

Ma'i tea...Ma ei tahaks ühegi oma lapse äraminekut Eestist.Mis tahes.Kuidas tahes.Aga ega poleks valikut,kui.Laulud,jah, neid võibki jääda kuulama:
https://www.youtube.com/watch?v=U7c8KrXbEpQ

Nele ütles ...

Ilusad hetked.
Ma usun, et see on üsna raske kui lapsed on kaugel ilmas laiali. Aga samas on ju positiivne, et nende lapsed on osake eestlastest ja samas ka oma elukohamaast ning seeläbi ühendavad ehk mõlema kultuuri parimad jooned. Ja üldse on parim asi elus olla õnnelik, vahet pole mis riigis. Peaasi, et hing on rahul :)

Manjana ütles ...

hetk 4 küsimuse vastus peaks olema, et siis kui ta nn. naiseks saab ehk esimene kuupuhastus toimub. vanasti on seda sündmust erinevates kultuurides kuidagi tähistatud, ma ei tea, kas eestis ka.

ma olen peaaegu harjunud mõttega, et eestisse mu laps ei jää, nagu ta pidevalt lubab. aga ma ei tea kuidas oma emale selgeks teha, et ma tahaks ka siit mingi hetk jalga lasta.

Kairit Värton ütles ...

Tänud nii puudutavate hetkede eest. Kurb ja ilus.

Rents ütles ...

Kusjuures Pariisi autokultuuris on küll palju signaalitamist, aga samas võivad jalakäijad igal suvalisel hetkel üle tee minna. St ei või, aga lähevad. :D Küsisin sõbranna käest, et miks autojuhid siis jalakäijatele signaali ei lase, kui need ette kõnnivad. Ta vaatas mind täiesti segaduses pilguga ja ütles, et "Aga mõtle, kui keegi tal akna sisse lööks või midagi." See on tõesti hea põhjus, et mitte signaali lasta. :D

kristallkuul ütles ...

Aitäh, oli tore lugemine :)

Dubais mošees ekskursioonil käies sai küsitud ja kuuldud vastuseid moslemiusu teemadel. Seal öeldi nii, et naise pea(ka näo)katte kandmine on naise ja jumala vaheline asi. Mõni tahab peakatet kandma hakata, mõni ei taha ja ei hakkagi. Koraan seda kohustust ei sea. Usk saab moslemite jaoks tähtsaks teismeliseea alguses, küllap sellepärast ka osad tüdrukud just selles vanuses peakatet kandma hakkavad. Kuupuhastusest juttu ei olnud :)

Britt ütles ...

Seoses Rentsi kommentaariga tuli üks situatsioon meelde (küll mitte Pariisis vaid ühes veidi väiksemas Prantsuse linnas). Sõitsime mehega kuskile ja äkitselt nägime, et keset teed üks auto seisab ja kolm meest kaklevad. Mu omal muidugi kohe moraal põhjas, auto kohe teeäärde ja jooksis lahutama, et mis-mis. Pole nii, et kaks jõmmi taovad ühte õblukest.

Milles oli probleem? Too peksukott oli suvalises kohas tipa-tapa rahumeeli üle tee tahtnud jalutada. Jõmmid muidugi aeglustasid ja lasid signaali kah, aga jalutaja sai seepeale jube kurjaks ja pistis autot peksma. Sohvrile ja ta sõbrale see mõistagi väga ei meeldinud ja hakkasid siis teeületajat omakorda taguma.

Ja neid jalutajaid jagub siin ikka nii, et võta üks ja viska teist. Rääkimata sellest, et valgusfoorid on täiesti mõttetu nähtus. Paar aastat tagasi nägin pealt kuidas päris soliidses eas vanaproua rahumeeli punase fooritulega üle tee kepsutas. Auto tuli nurgatagant korraliku hooga ja memm tegi ikka päris hirmutava õhulennu. Miskit ilmselt katki ei läinud, sest kui paanikas juht läks teda abistama, siis sai kolaka vastu pead "ei näe, et ma teed ületasin või????". Prantslased :)

kaaren ütles ...

Ilus post ja toredad kommentaarid.
Hetkedest koosnebki elu ja nende toon määrab elu helilaadi ja lõpunoodid.

Hundi ulg ütles ...

Kirjutajale suurim rõõm on kui lugeja mõistab vormilist helistikku ja seda püüdlust anda sõnadega edasi harmooniat.

Seistes jalakäijana Pariisis foori keelava tule taga nagu üksik kohtlane, tuli meelde Eesti kolmkümmend aastat tagasi. Siis sai ise imestatud, et mis need Lääne turistid seisavad kui ühtegi autot ometi ei tule? Kolmekümne aastaga oleme saanud rohkem "eurooplasteks" kui seda on prantslased :).

Tüdrukud ja teatud esmakordne sündmus elus. Minu tütarde ema läks selle olulise asja puhul just ja ainult selle tütrega kahekesi kohvikusse - naised omavahel. Meestel polnud lubatud ja nooremad tüdrukud pidid ootama oma aega. Ma pole kunagi tihanud tütardelt küsida, kas neil on see meeles, aga isana tõden, et ilus ja sümboolne ikkagi.

Lendav ütles ...

Ääremärkus: tüdrukud ja teatud esmakordne sündmus. Ma ei mäleta seda millegi ilusana ega ole see ka ajapikku millekski kauniks tähendusrikkaks muutunud. See on samast seeriast, nagu sünd (verine, vahel sitane sündmus, palju valu) ja surm (mõnikord veri, tihti valu, alati hingeline valu kõrvalseisjatele). Selles võib ju ilu leida, aga... ma naisena küll ei suuda. Liiga ebamugav, valus ja räpane on. Oma tütrele küll kinkisin selle sündmuse puhul noa - kuna tal ei ole sellist isa, kes ise selle peale tuleks, siis kinkisin mina selle noa, mis minu isa kunagi mulle teinud oli. Et noor naine peab oskama võtta vastu otsuseid ja tal on õigus ennast kaitsta, selline sümboolne kingitus.