reede, 15. aprill 2016

Mustafa

Juuli 2003, Eesti. Inimesed arutavad, miks lasi rahandusminister Tõnis Palts peaminister Kallase jaoks ootamatult lahti Maksuameti juhi Aivar Sõerdi. Algavad noortefilmi "Sigade revolutsioon" võtted. Kogu rahvas leinab traagiliselt hukkunud jalgratturit Lauri Ausi. Kõikjal kõlab Smilersi hitt "Räägi, mis sa teed". Meie kolmeteistkümne-neljateistkümne aastased naudivad täiel rinnal suvevaheaega.

Juuli 2003, USA ja Eesti. President Bush on sattunud tugeva kriitika osaliseks seoses sõjalise operatsiooniga Iraagis. Okupatsiooni liitlasvägede juht, USA kindral John Abizaid on sunnitud avalikkusele konstanteerima, et Iraagis käib sissisõda. Kõigile on saanud selgeks, et missiooni alustamise ettekääne, Iraagi valitsuse käsutuses olevad massihävitusrelvad on olnud suur ja teadlik bluff. Vermonti osariigi senaator Howard Dean põrutab otse: "Ameerika valitsuse ebaaususel nii maailma kui oma rahva suhtes on tohutud tagajärjed". Nende sõnade prohvetlikust meenutavad kolmteist aastat hiljem vähesed kui Euroopa seisab silmitsi terrorismiga ja kontrollimatu põgenikuvooluga Süüriast ja Iraagist. Aga tollal, kogu selle kriitika juures,  kommenteerivad meie endi poliitikud, et Riigikogul pole põhjust vaadata üle otsust, millega eesti poisid saadeti Iraaki rahutagamismissioonile. Seda kinnitavad nii keskerakondlane Sven Mikser, respublikaan Marko Mihkelson, kui ka Riigikogu asespiiker, isamaaliitlane Trivimi Velliste. Nooremseersant Andres Nuiamäe (21) hukkumiseni Iraagis on jäänud pisut enam kui pool aastat.

Viimane foto Mustafast

22. juuli 2003. Mustafa on 14 aastane. Paari kuu jooksul on tema elus muutunud kõik. Lapsena ei saa ta vist ikkagi täpselt aru, miks ta vanaisa on kuulutatud okupantide poolt vaenlaseks number üks, Lüürilised ameerika eriväelased on omistanud vanaisale poeetilise pseudonüümi Poti Äss. Mustafa isa on selles vaenlaste nimekirjas Risti Äss ja onu Ärtu Äss. Vanaisast mingeid teateid pole, vanaema ja tädid on oma lastega pääsenud Jordaaniasse sealse kuninga kaitse alla. Mustafa aga on isa ja onuga ning veel ühe mehega redutanud suguvõsa sõbra eramus sadu kilomeetreid vaenlase kätte langenud pealinnast. Ameeriklased on käivitanud enneolematu operatsiooni, sest kogu selle kriitika juures, mis Iraagi sõjaga seoses on käima läinud, tuleb avalikkuse rahustamiseks anda vaenlasele konkreetne nägu. Mustafa isa ja onu tabamiseks on ameeriklased pannud välja resultaadini viiva vihje eest 30 miljonit dollarit. Ning see pearaha on andnud  lõpuks tulemuse. Maja, kus Risti Äss ja Ärtu Äss viibivad on salastatud informaatori vihje põhjal kindlaks tehtud.

Selle päeva täpsed sündmused on kindlasti kirjas kusagil kinnises raportis. Järgnev on kõik väidetav, mida samas on osaliselt kinnitanud The New York Times. Põgenike tabamiseks on villa juurde saadetud 400 hambuni relvastatud ja eriväljaõppe saanud ameerika sõjaväelast. Majale lähenedes avatakse seest automaadituli. Tulevahetus kestab paar tundi -  "mängu ilu" nõuab, et põgenikud saadaks elusalt kätte. Nende tundidega saab üha tõenäolisemaks, et Ässad ennast elusalt kätte ei anna. Ametliku versiooni kohaselt oli ründajate seas juba neli haavatut, keda helikopteriga tuli evakueerida. Tunnistajad, kohalikud elanikud, väidavad hiljem, et üle kümne ameerika sõduri sai surma kui maja seest hakkas tulistma snaiper. Lõpuks võetakse vastu otsus purustada hoone tankitõrje mürskudega. Saabub vaikus. Läheb veel tükk aega, enne kui otsustatakse, et nüüd on ohutu siseneda osaliselt varemeteks muutunud villasse. Kui sõdurid on majas sees, avatakse nende pihta ühest terveks jäänud ruumist tuli. Ametlik ja avalikustatud versioon ei maini, kaua poiss vastu pidas. Mitteametlikult olevat Mustafa osutanud vastupanu tunde enne kui ta eriväelaste poolt lõpuks tapeti. Tema eakaaslastel Eestis oli jäänud üle kuu veel puhkust, et taas kooli minna.

Mustafa vanaisa, Poti Äss, tabati detsembris 2003. Ameeriklaste poolt paika pandud Iraagi uus valitsus lasi tema üle kohut mõista kolm aastat hiljem. Mustafa vanaisa mõisteti surma poomise läbi.

Kõik, mis edasi sai, seda me teame. Me näeme seda Pariisis, Brüsselis. Me tunnetame seda vaidlustes mida peame siin kodus pagulastega seoses. Kogu selles praeguses segapudrus on olnud oma pisike osa täita Mustafal ja 400 hambuni relvastatud sõduril, kellel kulus tunde, et poiss lõpuks tappa.

5 kommentaari:

Indigoaalane ütles ...

Tänase päeva parim postitus.
Täiesti out-of-box lähenemine. Kui saaks, annaks Sulle Nobeli rahupreemia.

kaaren ütles ...

Hea, et on olemas nn alternatiivajaloolased, sest iga kangelase teele jääb maha ebakangelaslike tegude tume vari.
Ma raiun siiski oma rauda. Meeste hääl kõlab sealmaal kaugele, aga naiste karjed neelab kõrbeliiv nimega traditsioonid.
Kirjuta veel, sest /loe mu lauset nr 1./

Hundi ulg ütles ...

Mul on hea meel kui see kirjutis tekitab mõtteid.

Täna oleks Mustafa olnud juba 27 aastane. Selline elujõuline, mõne rühmituse võitleja või pagulane või terrorist, kes teab. Mitu inimpõlve peab mööduma, et ühismälus olevad emotsioonid poleks enam nii teravad. Aga neid tekib ju pidevalt juurde?

Huvitav, mis on meie oma 1989. sündinute ühismälus?

tegelinski ütles ...

Tekitas mõtteid. Noorte meeste elamata elud...

kaaren ütles ...

P.s. Tundub ka, et koer poisi käe otsas ei ole just parima tervise juures.