esmaspäev, 11. aprill 2016

Vestlus Morgiega jätkub

Kaks kuud tagasi kirjutasin siia ajaveebi mõtteid, mis mul tekkinud seoses PISA testiga. Pidades silmas teksti loogilist ülesehitust puntist A punkti B, markeerisin  pisut hooletult, lahtiseletamatult ühe kõrvalpõike:  "Minu arust on võetud õige suund, et nn. "lollide" koolidesse suunatakse üha vähem selliseid lapsi. Need lapsed õpivad tavakoolis ja valdavalt lihtsustatud õppekavaga, kas siis tavalises klassis või siis vastavates eriklassides."  Sellele reageeris valulikult Morgie, kes leidis, et minusugused tahavad sulgeda Eestis kõik HEV erikoolid ja seega esindan ma kuritegelikku mõtteviisi. Sellest arenes meil temaga kommentaariumis pikem vestlus, mille juurde on ta uuesti sealsamas nüüd tagasi tulnud. Mul on kahju, et ma ei suuda oponenti veenda selles, et olen algusest peale rääkinud vaid ühest osast HEV lastest, käitumis- ja õpiraskustega õpilastest, keda minu arvates mõnes kohas liialt kergekäeliselt suunatakse erikoolidesse. Morgie räägib aga raske puudega lastest. Ja nii me seal siis vestlemegi aiast ja aiaaugust.

Morgie tõstatas möödaminnes küsimuse rahast, kelle kulul? Riik on ühiskondlik kokkulepe. Meie pisike Eesti riik pole selles suhtes erand. Maksudena kogume me ühiskassasse raha ja oleme valinud enda esindajad seadusandlikusse kogusse, kes otsustavad milliseid kulutusi ja kuidas me sellest ühisrahast katame. See raha jagamine ongi poliitika üks põhiinstrumente. Küsimus on prioriteetides, sest raha on alati vähe. Meie esindajad on otsustanud, et haridus on liiga kallis. Viimased paarkümmend aastat on kõik haridusministrid naelutanud ennast hobiökonomistina excel tabelitesse ja sealt tuletanud kõikvõimalikke reforme. Tabelites olevad raha numbrilised näitajad saavad ilusamaks ja ühiskonnana peaksime olema rahulolevad, et tarkade otsuste tulemusena muutub meie haridus odavamaks. Aga minusugused ei ole sellega rahul. Minusugused ei taha odavat haridust, vaid seda, et me oma ühisest rahakotist eraldame piisavalt  hea hariduse saamiseks. Meie riigi ja väikese rahva rikkuse aluseks ei ole välisinvesteeringud, vaid Euroopa haritumad inimesed. Seepärast esitasin ka selle mõttekäigu PISA testi kohta, milles jõudsin 260 tuhande vaese inimeseni. Kes tahtis, sai aru seostest ja ka varjatud irooniast.

Aga ikkagi rahast, kui seda ei ole. Ehk siis prioriteetidest. 15. märtsil toimus meie riigi kaitsevõime arendamise jaoks oluline sündmus. Kolm poissi said teha Sirgala harjutusväljakul igaüks ühe lasu uue, kolmanda põlvkonna tankitõrjesüsteemiga. Kaks pauku läks pihta, kolmas puusse. Kokku 300 tuhat eurot meie ühiskassast. Ühe teise jubinaga tehti veel üheksa pauku ja exceli tabelisse võib kuludesse panna veel 54 tuhat eurot. Kindlasti oli polügoonil elevust palju ja seda juttu, kuidas ma kahuriga pauku tegin, jätkub kindlasti ka asjaosaliste lastelastelegi. Sellel ilusal päeval lasid poisid sihtmärgi suunas 3/4 minu valla hariduse aastaeelarvest. Sellised on prioriteedid.*
Foto Delfist, Sergei Stepanov, NPA

*Mina ei väitnud, et kaitsekulutused on mõttetud, mina rääkisin prioriteetidest.

16 kommentaari:

killuke ütles ...

Ma tahtsin juba eelmine kord natuke sõna võtta, kuid tahvlil õhtul lugedes pole see alati väga mugav ning pärast juba ununeb :) Mõtlesin Kanada koolisüsteemi peale, kus enamus erivajadustega õpilasi õpivad tavakoolides. Kui mõelda, siis ei tule mul ükski "lollidekool" siin meelde. Kindlasti on, kuid see ei ole mitte "sõimusõna", see tähendab ei tekita mingit negatiivset mõtet. Sest kui keegi sinna läheb, siis järelikult on tal tõesti seda ka vaja, sest koolist vastavat abi ei pakuta. Kujutan ette, et enamus nendest, kes praegu erivajadusega siinsetes tavakoolides, saatetaks ribu-rada Eestis erikoolidesse. Aga kui vaadata PISA testide tulemusi, siis Kanada ei esine mitte sugugi väga halvasti seal! Mul on kuri kahtlus, et mu noorem tütar oleks ka Eestis oma düsleksiaga hädas olnud (õnneks pole tal see siiski nii hull nagu oleks võinud, nii et Eestis oleks ta tõenäoliselt lahterdatud nende hulka, kes kolmedega läbi veavad). Siin on ta suutnud koolis päris kenasti hakkama saada (ta sai põhikoolis pidevalt ka eriabi). Gümnaasiumi jaoks polnud vaja mingeid erikatseid sissesaamiseks (kõik on elukohajärgne), aga seal on valikuvõimalused suured. Kursusi võib võtta eri tasemetel, vastavalt sellele, mis tulevikult oodatakse ja milleks oskused muidugi olemas on. Tunnistan, et pidasin varem Eesti süsteemi maailma paremaks. Alles siis, kui puutusin otseselt laste kaudu Kanada omaga kokku, eriti oma erivajadustega tütre kaudu, siis pean ütlema, et olen oma arvamust muutnud. Tahaks, et igal pool seataks noored oma erilisusega (olgu see siis andekus või erivajadus) esikohale, lõpetataks nende lahterdamine. Hea hariduse peaksid kõik saama. Ükskõik kui palju see siis maksab. Me pole nii rikkad, et võiksime harimatuid (lahterdamise tõttu enesekindluse kaotanud) noori "toota".

TT ütles ...

Kui prioriteetidest rääkida siis tahaks meelde tuletada tuntud ütlust: "Kui ei toida (õpeta välja ja varusta) oma sõdureid siis toidad peagi vaenlase sõdureid".
Jah, haridus on tähtis aga riigikaitse on samuti ja minu arust tähtsamgi, sest vastasel korral hakkavad meie haritlased välja töötama relvasüsteeme idanaabrile kelle võimu alla sattumine puuduliku riigikaitse ja välispoliitika puhul on vaid aja küsimus.
Olen selle põlvkonna esindaja, kes õppis ja isegi töötas veidi aega nõuka võimu all ning ei soovi toda aega tagasi.

Nagu ütlesid, raha on alati vähe, kõik riigilt toetust saavad alad tunduvad tähtsad, aga kaitsevõime arvel koonerdamine nullib edusammud kõigil teistel aladel. Kindlasti on seda raha võimalik kasutada efektiivsemalt kui momendil, kahjuks pole mina piisavalt kvalifitseeritud nõu andma ja niikuinii sünnivad eelarve otsused pigem poliitilisi kui mingeid muid huvisid silmas pidades.

Anonüümne ütles ...

"Kui ei toida (õpeta välja ja varusta) oma sõdureid siis toidad peagi vaenlase sõdureid".
Oot-oot,meenub, et hiljuti lugesin :"Kes lammutab oma kirikuid, see hakkab varsti ehitama võõraid"

iibis ütles ...

Kindlasti on võimalik - piisava hulga spetsialistide, tugiisikute ja abiõpetajate abil - hoida ja õpetada HEV-lapsi tavakoolis nii, et kõik sellest kasu saavad. Kuna praegusel hetkel ei ole meil piisavat hulka spetsialiste, tugiisikuid ning abiõpetajaid, aga need HEV lapsed on tavakoolis olemas, siis on kannatajateks ennekõike tavalised lapsed. Sest õpetaja täidab kõiki neid rolle suhteliselt üksi ning kui HEV lapsi on rohkem kui üksi - eriti, kui kompotti on lisatud käitumisprobleemid, siis õpetaja ei jõua tubli lapseni (kes on siis lihtsalt iseseisvalt tubli), ega keskmise lapseni (kes on samuti nii tubli kui oskab nii kaua kui viitsib).

Hundi ulg ütles ...

Killuke. Mulle väga meeldis eelmise, põhipostituse viimase Anonüümse kommentaar, mis kujundlikult võtab kokku osade koolide ja hariduspoliitikute hoiaku: "Mis me tast koolitükkidega ikka piiname, küll saab kunagi kolhoosi karjakuks". Kuigi kaasaegsemas Eestis oleks vist õigem asendada sõna karjak sõnaga kokaabi. Muidugi, nii tundlikel teemadel kirjutades oleksin ise pidanud vältima seda "lollide kooli". Proovisin ebaõnnestunult väljendada üldist hoiakut erikoolidesse, arvates, et lugeja saab aru, et see ei väljenda minu isiklikku ja tõemeelset suhtumist. Sinu kirjeldatud Kanada kogemus igatahes näitab, et saab küll kui tahetakse.

TT. Mõnikord sünnivad otsused ka läbi isikliku kogemuse. Tallinna linnasekretär asutas isikliku perevajaduse tarbeks oma linnas Heleni kooli kurtidele lastele. Ühe suletõmbega likvideeriti üks toimiv, hea personaliga lasteaed, et vabastada hoone tulevasele koolile. Koheselt tekkisid rahad hoone renoveerimiseks, sisustamiseks jne. Linnal oli tekkinud prioriteet kurtidele lastele haridustingimuste loomiseks. Muidugi toimetas linnasekretär jõupositsioonilt, lasteaia vanemad protesteerisid likvideerimise asjus jne. Aga lõpptulemusena sai linn siiani toimiva erikooli kurtidele lastele. Ma ei heida Toomas Seppale midagi ette, vastupidi, tubli mees. Sama linna kõrge linnaametnik kaotas raske haiguse tagajärjel jala. Linnasaadikutel tekkis koheselt prioriteet ja leiti 530 tuhat eurot, et muuta linnavalitsuse ja -volikogu hooned liikumispuudega kodanikele kättesaadavamaks. Kui kõrget linnaametnikku ei "kiusataks" ja lubataks töötada, siis arvatavasti oleks kõik pealinna haridusasutused juba varustatud invaliftidega? :)

Anonüümne ja TT. Andke nüüd hagu: sinusuguse pärast ... Ma jään mängust välja :)

Iibis. See on põhiline, objektiivne ja sisuline argument, millega koolid kokku puutuvad seoses HEV lastega. Ning muidugi kannatavad HEV laste olemasolul ja vajaliku personali puudumisel kooli tavalised lapsed. Seda vastuolu pidanuks haridusjuhid jõudumööda siluma juba mitukümmend aastat. Mulle aga meenub üks järjekordne excelireform, kus vajalik personal väikekoolides likvideeriti, loodi mingid piirkondlikud keskused spetsialistidega, mis reformi tulemusena pidid hakkama teenindama väikekoole. Reform on tehtud, kulutused optimeeritud, kuid teenindust pole - imelik.

Anonüümne ütles ...

Kogu lugupidamise juures, hr. Hundi Ulg, ei saa nõustuda .

Te räägite ise osale iseendast vastu .

Alustame siis sellest , miks on haridust vaja ? Et elus võimalikult hästi hakkama saada ? Või et õppida amet, mis leiva lauale toob ? Ma ei saa aru sellest halvustavast suhtumisest kolhoosi karjakutesse ja kokaabidesse . Esimene amet muidugi on möödanikus, kuna kolhoosegi pole . Veelgi enam- varsti pole maaelugi. Aga mis puutub kokaabidesse, siis ise pelgan, et tulevad ajad, kus neid kokaabisid vägagi vaja läheb, kuna üliharitud naised ei ole võimelised lihtsalt süüa tegema.
Sinna on inimene oma suure haritusega jõudnud . Teab, kelle tappis Juudit, aga reaaleluga hakkama ei saa . Ja kui me nüüd meenutame Dante Alighierit , siis ega tema vaatamata oma üliandekusele suri ju vaesuses, ja tänu oma elulisele abitusele kaotas oma kaks korda noorema armastatu. Ja palju on ajaloos andekaid kunstnikke, kelle heal juhul on vee peal hoidnud nende asised ja mitte ehk nii haritud naised .

Minu suguvõsa elas üle küüditamise . Vanaema kadunuke oli juba aastakümneid maamullas, kui tema toona juba ise seitsmekümnele lähenev tütar ütles toosti vanaema mälestuseks .Lisades, et kui poleks olnud meie oskajast vanaema, oleks nad kõik sinna surnud . Kogu lugupidamise juures, need samad haritud poliitikud, kes tulevad ajast, mil haridus , ja enamus eluks vajalikku ilma eest oli , on ju vastu võtnud eluliselt väga võõraid otsuseid .Ja ometi saadi siis haridus, mida võis võrrelda sellega , mida guvernantide käest said omaaegsed aadlivõsud . Järelikult miski oli ikka väga valesti, kui me hetkel oleme sellises seisus nagu me oleme .

Te ise haritud ja hea hariduse saanud inimesena ei pea paljuks labidat kätte võtta . Kas ei olnud mitte Teie see, kes väitis omaaegse viinamarja saagi rohkuse ühe kohaliku paljulapselise pereema näitele tuginedes, et kui oskasite Teie viinamarja taimed mulda panna, siis ei tohiks see ka talle ületamatu raskus olla ? Hea haridus on hea asi, aga kui sellega midagi pihta ei osata hakata, siis ...

Kaur Virunurm ütles ...

Viimane anon:
1) Ma ei saa su seisukohast aru.
2) Mida tähendab "oleme sellises seisus nagu me oleme". Kas meie "seisul" on midagi viga? Kes on "meie"? Mis saaks "meil" olla parem?

Ehk, palun kirjuta veidi selgemalt lahti, mis sul H.U. vastu on.

Aga teema ise on muidugi filosoofiline. Millist ühiskonda me tahame? Kas sellist, kus õnn on võimalikult laialt ja ühtlaselt jaotunud? Või võimalikult rikast-edukat? Kas me oleme rahul, kui Eesti läheb hästi, aga õdedel-vendadel Aafrikas läheb halvasti? Või tahame me oma heaolu jagada kogu inimkonnaga? Kas inimelul või ühe inimese õnnel on hind? Kui lapse kasvatamine või haige ravimine on majanduslikult "mõttetu", kas siis on okei ta allavett lasta? Kas on okei see poliitika avalikult välja öelda? Kui puudega või erivajadusega lapse kasvatamine maksab rohkem kui N ühikut aastas või kui X raha eest saadakse inimesele vähem kui Y kvaliteetset elu-aastat, siis riik ei maksa?

Kõik, kes on sel teemal vähegi lugenud, ja eriti just lugenud inimeste poliitiliselt korrigeerimata arvamusi, teavad, et konsensust ei ole, ei tule. On tugeva spartaliku riigi pooldajaid: nõrgad hukkugu, et ühiskond oleks tugevam. On vastupidist arvamust: ainult empaatia teeb meist inimesed. Kas riik ilma kultuurita on väärt olemast riik? Kas ühe mini-kultuuri ja keele säilimine globaliseeruvas maailmas on üldse eesmärk? Äkki hakkaks lihtsalt eurooplastest ja jätaks rehkenduse teise poole tegemata?

Ähh, lobisema hakkasin.
Hundi ulg, kordan, mul on hea meel, et Sa kirjutad.

Elli ütles ...

Maailm on ju eeldatavasti struktuurne ja üldine konsensus on paljudes valdkondades, nt mõõtühikud, keel, füüsika, bioloogia jne (muidugi on nendes valdkondades ka palju vaidluskohti, aga üldiselt pole levinud selline arusaam, et ah, kõik on võimalik ja las igaüks teeb ise oma nurgas oma numbritega oma matemaatikat). Ma küll arvan, et inimese (inimaju) areng ja arengu toetamine on selline valdkond, kus saab ja peakski konsensuseni jõudma.

See on sotsiaalteaduste metodoloogiline probleem (ja mitte paratamatus), et muudkui räägitakse/kirjutatakse, et igaüks on oma paradigmas ja aktsepteerime, et nt üks kamp haridusteadlasi loeb ja tsiteerib heldinult Foucault' (raha eest), et neil on ju ka mõtted ja lõpuks tahame ju kõik lapsi aidata. Siis tehakse (jälle raha eest) ports teadusuuringuid, mille kokkuvõte kõlab stiilis äkki võib olla, et võib-olla tõenäoliselt on osad lapsed natuke nagu võib-olla teistsugused kui teised lapsed. Ja sellise jamaga ollakse täiesti rahulikult nõus. Ja siis raha pole.

Hundi ulg ütles ...

Ma vist sain aru, Anonüümne, Sinu arutlusest minu vastuolulisuse kohta. Et mida haritum inimene, seda eluvõõram? Haritud inimesed teevad meie ühiselu kohta otsuseid, mis pole kõige arukamad? Eluvõõrsusega ei taha päriselt nõustuda, kuid selle teise paradoksiga küll. Millegipärast on nii, et arukad inimesed ei kipu poliitikasse ja poliitikud ei kuula tihtipeale arukaid inimesi.

Karjaku või kokaabi ametis pole midagi häbiväärset. Ma kasutan oma mõtte väljendamiseks tihti kujundlikkust, millest enamus saab aru. Abikokaks saab muuseas lihtsustatud õppekavaga põhikooli lõpetanud õppida üheksas ametikoolis. See teeb ligi 150 abikokka aastas, dekaadiga 1500 koka abilist ...

Aga oleks ju vahva kui koka abiline teaks samuti, mis selle Juuditiga oli ja mis juhtus vaese Dantega? Meie probleem ongi, et hädaldame haritud inimeste liigtootmise üle (!). Minu jaoks on see arusaamatu, et hea ja võimetekohase üldharidusega inimeste rohkus tekitavat Eesti ühiskonnale probleeme. Ei saa aru.

Kaur Virunurm ütles ...

Nii ja naa, Elli. Inimaju areng on üks asi. Aga selle arengu toetamine ühiskonna raha eest on hariduspoliitika. Ja poliitika on kokkulepe, mitte teadus. Keda harida, kelle raha eest, kui kaua, mis vormis, kellega koos - need on lihtsalt otsused, milleni on konkreetsel hetkel konkreetses ühiskonnas jõutud ja mida valitsev võim võib igal hetkel oma suva järgi muuta või vähemalt kahtluse alla seda. Ja maailmas ringi vaadates näeme, et eri ühiskonnad ongi need kokkulepped teinud väga erinevalt. Kus on enamik haridusest tasuline, kus jäetakse laiad ühiskonnagrupid üldse avalikust haridusest välja, kus aga püüeldakse ühetaolisuse ja ühisrahastuse poole.

"Milliseid vähemusrahvusi peaks õpetama nende emakeeles ja mis osas ja kui kaua?"
"Mida teha tänases Postimehes ilmunud plagiaadi-jamaga?"
"Mida teha Tallinna lasteaia-järjekordadega ja eliitkoolidega?"
jne
ei lahene teaduse abil mitte kuidagi.

Ehkki muidugi võib haridust iseennast uurida ja siis see juba on teadus.

Emmeliina ütles ...

vastuseks Kaur Virunurme küsimusele.
Näide päriselust: 3 vene kodukeelega poissi vanuses 3-7 käivad tavalasteia sobitusrühmas.
Kellegi neist pole diagnoosi. Üks räägib ainult mõne venekeelse sõna ja valib kellega rääkida või mitte. Teine ropendab mõnuga vene keeles ja lõhub kõike, mis ilus. Kolmas püüab koostööd teha ja on võimeline logopeediga piktogrammide abil suhtlema ning eestikeelset sõnavara omandama.
Vanemad ei tee koostööd, ei ole huvitatud laste hariduslikust tulevikust.
Lihtsalt , mõtlemiseks.

Anonüümne ütles ...

Sooviksin sõna sekka öelda.
Ma olen erivajadustega laste teema suhtes väga tundlikuks muutunud ja seda just seetõttu, et ka mina püüdsin integreerida oma last nn tavakooli. Kukkusin kolinaga läbi. Minu laps ei ole ei kurt, nägemispuudega , tal puuduvad käitumishäired jne. Minu lapsel on kerged autistlikud jooned ja ta on sõna otseses mõttes Monk. Tundliku närvikavaga omamoodi laps. Tark, korralik, viisakas ja äärmiselt empaatiline.
Ja mis siis juhtus. Minu rõõmsameelsest ja optimistlikust lapsest sai aastaga depressiivne, hirmunud ja väga õnnetu inimene. Asi ei olnud ei koolis, õppemahus, õpetajas, asi oli keskkonnas.
Sellised lapsed ei sobi suurde kollektiivi, sellised lapsed ei suuda olla nn karjakoerad ( vabandan väljenduse pärast, kuid paremat sõna ma ei leia ) . Kõik lapsed ei talu pidevat müra, sahmimist, karjumist, jooksmist jne. Nad väsivad sellest, ei suuda enam keskenduda, tekib koolitõrge, millest paljudel areneb välja depressioon ( jaa, see moodne haigus, mis paljude õpetajate arvates on lihtsalt laiskus ) .
Mida ma öelda tahan, on see, et ei tohi sunniviisiliselt integreerida selliseid lapsi tavakoolidesse, kui koolid ei ole suutelised võtma vastutust lapse vaimse tervise tagamise eest. Hetkel seda teda ei suudeta.
Aitäh kuulamast 

Kaur Virunurm ütles ...

Aitäh, Emmeliina, aga millisele minu küsimusele see vastuseks on?
"Mis on halvasti"?

Ma ei tea, kas hariduspoliitika saab midagi ära teha olukorras, kus perel on ükskõik.

Emmeliina ütles ...

Kaur, hiljem hakkasin mõtlema, et muidugi, vastust polnud. Eks me siis neid sobitame kuni enda kaelast ära saame. See on kõige ausam vastus.

notsu ütles ...

Tiina Kangro artikkel sellest, mis sorti kaasamine töötab ja milline mitte.

Hundi ulg ütles ...

Reeglina ja ka seekord jagan Tiina Kangro arvamust.

Kuid veel kord ja jätkuvalt rõhutan, et minu teemapüstitus sai alguse konkreetsest juhtumist, kus laps taheti õpiraskuste pärast kergekäeliselt saata erikooli, kus tema vanuseklassi õpilaste enamus koosneb raske vaimupuudega (lisaks liitpuuded) lastest. Selles konkreetses loos on kooliaasta lõpuks sellised arengud, et laps jätkab ka järgmisel aastal kohaliku külakooli tavaklassis. Senised tulemused lihtsustatud õppekavaga on sellised, et vanemad paluvad koolil osades õppeainetes püstitada lapsele keerulisemaid ja raskemaid ülesandeid.