Äri osa selles sõnas võib muidugi jutumärkidesse panna. Aga muidu, vahtrad lõpetasid, kased alustasid. On siin vallas üks toimekas pensionärist proua, kes minult seda mahla kokku ostab ja sellega edasi toimetab. Ega mul siin kümneid hektareid ole, kuid olemasolevastki võiks kujundada ühe paraja vahtrapuu metsa. Kui ma võsakettaga ei vehiks ega maad niidaks, oleks kogu maa uppunud vahtravõssa. Kümmekond üle saja aastast puud on kõik hea tervise juures ja siis riburada mööda igas vanuses nooremaid. Nende koguste juures, mida mult tahetakse, pole vajadust kõiki neid tikata. Ma mõtlen asjast sedasi, et raha ahnuses võiks teha tea mida, kuid millegipärast ei tihka. Jätaks need puud ikka elutervena, mitte kurnatud, haigena ja kuivanuna, sellele perele, kellele mu lapsed selle koha pärast mind müüvad. Ma täpset arvet pole pidanud, kuid sellel aastal läks siit maadelt vahtramahla kusagil 1800 liitri ringis.
Nüüd on kasemahla järg. Kokkuostja teab oma kogemustest, et seda jooki tahetakse vähem. Ju siis inimestel neerud korras, silmad terved ja nahk sile. Vanadest aegadest tean omast käest, et pohmelli rohuna oli kasemahl küll asendamatu :). Ometi, praeguste prognooside järgi tahetakse minu käest siiski rohkem kui poolteist tonni. Selline paras võimlemine jätkub veel nädalateks, oma vigase kopsuga. Samas mõnusalt väsitav need tatsutud kilomeetrid, enamuses neist paarkümmend kilo käe otsas. Tean, et minu hääbumise lõplik algus saabub momendil kui enam ei sunni ennast liikuma. Ning lisaks ma valetaksin kui ütleksin, et saadav raha pole mulle kui pensionärile oluline. On ikka küll.
Postitused
10 kommentaari:
Ma ei suuda ära oodata, et meil ka kasemahl jooksma hakkaks. Võiksin seda liitrite viisi kaanida :) Vahtraid pole siin kandis üldse.
Sõbrad ajasid ka kunagi Tudengipäevade raames "mahlaäri", see läks lausa Internetti ringlema http://meeldib.postimees.ee/2011/11/naturaalne-kasemahl-viljalihaga/#_ Kõrvalpurgis oli "kasemehu" ehk siis saepuru. Paar purki vist jäi järele, kõva nõudlus oli, mis sest, et hind päris soolane (kroonides siiski). Samas anti "jooki" ka leti juures degusteerida ning päris paljud inimesed väitsid tõsise näoga, et tõesti hea maitse olevat...Lisaks kasehalule oli purkides siis kraanivesi.
Ma räägin meie küla eitededega sellisest kasemahla tootearndusest. Saavad ka taadid, kellel halgudega meeldib mässata, asjalikku rakendust. :)
Et-et-et...majakene läheb siis ikkagi ä r a ? Kui kahju, tegelikult.
Aga miks käe otsas, kas pole kaherattalist (paksude kummidega nagu vanasti laste punasekummilised rattad ,olen sellist näinud) käru vedamiseks?
Ega ma ju täpselt tea, mis sellest kohast peale mind saab. Asetan end lihtsalt oma täiskasvanud laste ja nende perede praegustesse eludesse. Pragmaatiline mõtlemine ütleb, et sõita kasvõi nädalavahetuseks siinsesse maamajja oleks arutult kauge juba Eesti piires, rääkimata sellest kui elatakse välismaal.
Noh, mul on välismaal elav sõps, kes peab Eestis talu. Sest meeldib. Meest pole (mu teada), muud peret pole, aeg-ajalt sõidab kaugelt väljamaalt siia ja ajab kõik jäsemed mulda ja ehitab peenraid ja asjatab. Ega ta kõike ise teha ei jaksa, aga lääne palga pealt tulles on raha teenust osta, nii et asjad edenevad tal küll.
Nii et kes tahab, see saab.
Mitte et ma ütleks, et kõik peaks tahtma või et esiisade kodusid peaks jõuga enda pere käes hoidma ka siis, kui tegelikult tahaks neist vabaneda ja eluga edasi minna.
Kaur, mul tekkis kohe huvi, kus niiviisi talu on võimalik pidada, et vahepeal on pikemaid pause, kus keegi sees ei ela. Või kas tal on inimesi, kes vahepeal elavadki sees. Mu vanemad soetasid kunagi isa esivanemate külas väikese talumaja (ilma maadeta), et suviti peaaaegu-et-kodukohas elada. Aga selle koha pidamine jäi selle nahka, et sinna ei saanud midagi vajalikku jätta (tööriistu, ämbreid, rääkimata sellistest väärisesemetest nagu jalgratas), ära varastati. St esialgu, kuni kõige lähemas majas veel sees elati, sai seal veel asju hoida, naabrite olemasolust piisas nähtavasti varaste peletamiseks. Aga niipea, kui see majapidamine tühjaks jäi, oli lootusetu. Tuli käest ära anda.
No mis?? Mul on umbes kaks suvekodu - üks päris endal, teie äia-ämmaga kahasse. Keegi ei varasta midagi. Üks keset küla, teine metsa sees. Keegi ei varasta. Muidugi saab.
Loomulikult ei saa nii pidada loomi või iganädalast hoolt vajavaid taimenääpse.
Huvitav, mis eriliselt kriminogeenne küla see meil siis oli. Ja huvitav, kas kriminogeensus tuleb sellest, et praktiliselt väljasurnud küla.
Varastati ikka täiesti uskumatuid asju. Vana kulunud (aga enda jaoks praktiline ja sentimentaalse väärtusega) sturma, ämbreid, vist ka vikat; ja siis veidi usutavamatest asjadest jalgratas, mida meil oli seal hädasti ringiliikumiseks tarvis ja mida iga jumala kord edasi-tagasi vedada oleks keeruline olnud - õieti lõidki vanemad pärast jalgratta äravarastamist käega, sest ilma selleta muutus seal elamine suht võimatuks.
Notsule
Mina ütlen, et enamus on sellised,need mahajäetud ja unaruses elamised, et kui muud teha ei anna, siis l i h t s a l t käiakse sees ja s.tutakse keset põrandat.Varastatakse ära isegi seinal rippuvad käterätikud.Kogemus Lehtse kandist, n.n. maamajast.
Postita kommentaar