Avastasin, et olen loonud rubriigi Raamaturiiul, kuid midagi pole siia kirjutanud. Enamus raamatuid, mis mul riiulites, kappides ja kastides, ei vaja klassikalise raamatublogi hobiarvustust. Need arvustused on kirjutatud (kui on) targemate inimeste poolt vähemalt seitsekümmend aastat tagasi ja varem. Mu raamaturiiulis olevad trükiseid on valdavalt ilmunud enne 1940. aastat. Seega tuleks natuke üldisemalt.
Ma ei saa aru, kuidas on nii, et kokaraamatud on jätkuvalt müügiedetabelite tipus. Ja seda interneti ajastul? Vaatasin oma köögi puhvetikapi poole ja sealgi pool meetrit kokaraamatuid. Kusagil kastides peaks neid veel olemas. Tõsi, et paljud neist trükistest on nõukaaegsed, eestiaegsed, tsaariaegsed, kuid ikkagi tulevad sellesse riiulisse ka kaasajal kirjastatud kokaraamatud. Ja ma olen üksik meesterahvas, pealegi vana.
Mulle endale meeldivad tsaariaegsed kokaraamatud. Nende lugemine, kui saksa keel pole emakeel, on vaimset pingutust nõudev. Ning palju loomingulisust on vaja, et sealsete õpetuste järgi toimetada. Mõõtühikud, lähteained, asendused. See on põnev maailm. Muidugi, minu jaoks jääb see raamat enamasti suletuks. Lähim külapood on A@O. Selle omanikud pealinnas lähtuvad vist arvamusest, et maal elav inimene toitubki ainult "sardellist ja kotletist", kandku need tooted pealegi mitmekesisemaid nimetusi, maitse neil ikka üks. Selleski raamatus toodud kulinaarsete imede valmistamine jääb A@O puhul helesiniseks unistuseks. Seda aga, et kokaraamat ikka ka kasutust on leidnud, sellest annab tunnistust ristikesed roogade nimetuste ees.
Üks minu lemmikvihikute sarja näidis siia veel lisaks. Kirjastus "Loodus" poolt 1938. aastal välja antud seeria on minu poolt elu jooksul päris palju kasutust leidnud:
P.S. Ma ei teagi, mis selle sildiga siin ajaveebis teha. Telefonipildid näitamiseks on viletsakesed, raamatud ja muud trükised aga head.
Postitused
9 kommentaari:
Kulla Hunt, kas Sa Mothanderi "Kulinaarseid vesteid" ka oled lugenud?
Mina, muidu küll kokaraamatuid mittearmastava tüdrukuna, vanu siiski armastan. Neis on elegantsi ja läinud aegade ilu paitab meeli. Kuigi naljakas mõelda - oleks justkui tänapäeval võimalusi rohkem, aga kulinaarne pool on ikkagi praegu vaimuvaesem. Või siis jah see teine äärmus igasuguste hookus-pookuste näol, aga see pole see...
Kahjuks ei ole. Kunagi oli mul LR täiskomplekt 1957-1977. Elu keerdkäikudes kuhugi need jäid. Millest mul on tagantjärgi siiralt kahju. Kusagil kaheksakümnendatel jäi see sari mul üldse soiku. Ka sellest on kahju, muidu oleks ju seda Mothanderi raamatut lugenud.
Raamat on köögis ja töökojas mugavam kui nutiseade v läppari toksimine.
Vanad raamatud tekitavad ruumile mõõtmeid juurde ja tekitavad loomingulisi mõtteid :)
Mulle tundub ka, et klassikaline paberraamat on köögis mugavam kasutada. Arvuti toiduseks saamine võib veidi kulukamaks ka saada kui paar kastmeplekki paberil.
Paberilt toidupilte ja retsepte vaadata on kuidagi mõnusam kui arvutiekraani kerida. Ja vanad kokaraamatud on koostatud minu jaoks mõnusamalt ning koostisained on sellised, mida ei pea teise linna ostma minema.
Raamat võtab ainuüksi füüsiliselt juba laual vähem ruumi kui arvuti. Ka on endisaegsetesse kokaraamatutesse kuidagi rahakotisõbralikumad õpetused kokku kogutud. Tänapäevaste retseptidega on päris tihti nii, et nad ei arvesta töötava üldsuse olusid . Ehk järgnevad põlvkonnad saavad nende retseptide järgi süüa teha . Kui siis veel kodus süüa tehakse . Ega praegugi kipub ju see söögitegemine olema valmissöögi soojendamise tasemel .
Aga mis puutub neisse saksikutesse saksakeelsetesse kokaraamatutesse , siis ju ütleb pealkirigi, et ta on mõeldud peenemale seltskonnale ja kodaniku kööki. Sirvides toonaseid kokaraamatuid hiilib tahtmatult ligi mõte , et küll ikka elasid hästi . Ja kas tavalises koloniaalpoes klikiajalgi kõike kohapeal saada oli. Kõllap pidi kaupmees kas linnast ostma minema, või siis välismaalt puuduoleva kraami tellima . Nii nagu praegugi, on tavakaup , on spetsiifiline kaup eriti nõudlikule kliendile . :D
Ühte kokaraamatut soovitan niisama lugemiseks, üldse mitte retseptide kohta, aga kindel kokanduse klassika -
Brillat-Savarini Maitse füsioloogia, mis hiljuti (2014) just prantsuse keelest on ära tõlgitud.
Raamat ise on pea 200 aastat tagasi kirjutatud.
Kunagi oli keegi, kes neid lappas. Ja näpuga järge ajades süüa tegi...
Ma leidsin sõbranna riiulist mingi umbes sajandivanuse kokaraamatu, kus olid nii vahvad ajuretseptid, et pidin need kohe endale ümber kirjutama.
Agajaa, köögis endale piima arvutisse ajada tundub palju õudsem variant, kui natuke plekiline raamat.
Raamat vs. arvutiekraan. Ma ei tea miks, kuid raamatust loetu, ka retseptid, jääb paremini meelde kui ekraanilt vaadatu.
Postita kommentaar