Mul on majas muidugi olemas ka selline tuba, kus külalised saaksid laua ümber olla või diivanile ennast toetada. Ometi ja tihti on nii, et küllatulnu sätib ennast kööki ja sinna jäämegi. Olen Tallinnas elanud ka sellises paneelmajas, kus köök nii imepisike, et mitmekesi sinna ei mahtunud. Tollal kui neid vene tüüpmajasid, paneelikaid, mis katavad kuuendiku planeedist, projekteeriti, läheneti küsimusele veendumusega, et inimesed varsti enam kodus süüa ei tee. Kõikjal on sööklad, kus perega süüakse. Minul on igatahes pisikestest köökidest jäänud foobia. Maale pagendusse tulles sättisin endale sellise köögi, kus tunnen ennast hästi. See on peamine.
See pliit koos soemüüriga on minu elu esimene pottsepatöö. Kui varsti kümme aastat täis saab, siis pisut kõõbitsen. Leivaahi oli õnnetus seisus, ligi veerand sajandit kasutuseta. Selle töökorda seadmine oli põnev - ladusin uued võlvid ja muud asjad. Kuid kõige ajamahukam selle ahju puhul oli muidugi läikiva läti õlivärvi mahasaamine ja pärast kiviparanduste tegemist kogu välispinna savitamine. Nii on siis elu kujunenud, et väljas söömas ei käi ja pean ise kuidagi hakkama saama. Ning mulle see meeldib sedamoodi.
Postitused
18 kommentaari:
Sul on täitsa kena köök. Mullegi on silma jäänud, et enamasti koonduvad külalised kööki. Mina elan ju pisikeses 1-toalises urkas, kus on väike köök, ometigi istun külalistega 90% juhtudel just köögis. Mul tundub, et köögis on see õige kodusoojus. Või noh, peaks olema. Kui majapidamises üldse süüa ei tehta, siis pole kodusoojust ka.
Nii imeilus ja hubane köök!
Huuu....Tõeline muinasjutt ehk Hans ja Grete. Kas sa oma külalisi ka sööd?
Tegelikult muidugi muljetavaldav.
Ilus. Väga ilus.
Lahe, et ilmas on mitmekylgseid talente!
Köök on kodu süda. Mu lapsepõlvekodus oli suur köök, mille keskmeks vanaisa tehtud talulaud - 1x2m. Laua ühes otsas valmistas ema süüa, teises otsas parandas isa kingi. Või prille. Või ehitas perpetum mobilet. Näiteks. Mida kõike seal tehtud pole! Sünnipäevadekski koguneti alati kööki, sest selle laua taha andis suruda kuni 10 inimest istuma.
Praeguses elukohas on mu köök kitsas pime uberik, mis täidab ühtlasi ka esiku otstarvet. Selles ei ole nii palju ruumi, et pere saaks korraga laua taha sööma istuda. Ega me seal ei söögi, igaüks haarab oma supikasi ja kaob omaette kuhugi (sest ega majas ühtegi teist sobivat kohta ega lauda kolmele inimesele ka pole). See maja ja köök on ehitatud 20-ndatel, millegipärast ei peetud kööki siis veel vääriliseks saama valgust ja suuremat hulka ruutmeetreid.
Ilusaid hubaseid kutsuvaid kööke on hea näha. Aitäh!
vägev leivaahi, nii ilus! sellise olemasoluga tekiks vajadus kõiksugu põnevaid toite seal teha (tüütuid külalisi ka :D).
Hubane, mönus ja soe tunne tekib juba pilte vaadates, sinna sisse astudes kindlasti köik vöimendub ja lisab uusi nyansse.
Leivaahi on eriti mönus.
Maakodus peakski mu meelest jätkuvalt köök kodu syda olevat. Kuid meil on millegipärast selleks siiski elutuba.
Vanasti oli taluköök yhtlasi ka elutuba ja töökoda, kus tehti kõiki eluks vajalikke riistu ja kõiki meeste-naiste käsitöid, lihtsalt söögitegemiseks nii suurt ruumi vaevalt raisati. Kokkamiseks olidki tillukesed konkud, sest söögitegemine oli ja on jätkuvalt ebaesinduslik ja paljude jaoks teenijate teema. Kui just ei harrastata eksootiliste roogade nikerdamist koos kylalistega.
Jah, miskil põhjusel on parimatel sõpradel ja perekonnal just köök see kogunemise ja suhtlemise kohaks. Mäletan, et isegi vanematekodu pisike 5m2 (paneelmaja) köök oli põhiline koht päevasündmuste jagamiseks ja muidu targutamiseks, ehkki seal just palju vaba ruumi polnud :)
Siin köögis on samamoodi. Kui rohkem rahvast, tuuakse tubadest toole juurde, aga suurde tuppa ei liiguta.
Kuigi on olemas ka elektriahi, siis enamus aja on see kasutuseta. Ahjuroad valmivad ikka päris ahjus. Ning millegipärast tõesti on maitsed selles vanas ahjus paremad.
Ma olen yles kasvanud köögis, kus seinte ääres vedelesid mootorsaeromud, rauarisu täis kastid, loomasöögi ämbrid ja pajad, juurikakotid, jms. Köök oli minu esivanematel ja teistelgi ääremaakatel majapidamisruum ja kylalised kutsuti edasi puhtamasse tuppa, nö tahapoole. Mul endal on kah suur köök töötoa ja ateka eest, aga seltsielu toimub mitmel põhjusel netis.
Elus tuli, mis konte soojendab ja toidu valmis teeb nt puupliidil, ongi meiemaal elu alus ja kodu sydame sisu. Ja värske kypsetise lõhn.
Köök on tõesti kodusüda .
Vaatamata sellele, et minu köök on endise WC arvelt paar ruutu suurem, ja ei ületa kümmet ruutmeetrit , toimuvad ka meie pere nikerdamised köögis .
Eriti hull on selle pisikese köögiga lugu siis, kui käsil on leivategu või mõni muu suurem küpsetamine .
Siis tunnen ma tõsist puudust klikiaegsest taluköögist , kus köögi ühest otsast teise tuli rohkem kui paar sammu astuda .
Muide, sarnane puhvet oli minu lapsepõlve maakodus.
Ma mõtlen, et kui palju taolisi puhveteid ja muud mööblit põletati Eestimaa kodudes kui tuli kuuekümnendate mööbel. Inimesed käisid ajaga kaasas ning taheti, et kodud oleks moodsad ...
Mul on igas ruumis mingit mööblit eelmise sajandi algusest. Seda võrdlust vanaema-vanaisa koduga kuulen tihti. Aga ma ju olengi vanaisa :)
selline köök jääb silmisse kummitama. Kõik on paigas. Mehelik, askeetlik, aga soe.
Ja muidugi need taastatud küttekolded! Meistritöö.
Tänan, Emmeliina ja kõik teised. Mehed tavaliselt ei oota komplimente oma välimuse kohta, vaid häid sõnu tegude ja oskuste kohta. Nüüd sain neid küllaga :)
Väga kena köök! :)
Lahe. Lugesin rongide, leivaahju ja kõige muu kohta. Elu läheb edasi.
Ma ei tea ega tunne inimest kes seda päevikut siin peab, aga tahaks.
Tänan. Komplimente on alati ja ikka vahva kuulda.
Postita kommentaar