esmaspäev, 13. aprill 2015

Mida süüa?

Kristallkuul kirjutas sekkumisest. Kommentaarides jõuab ta küsimuseni, mis ka mind on juba pikka aega painanud.

Küsimus, mida süüa, on olnud aktuaalne kogu mu elu. Minu vanemad ja mina ise maadlesime selle küsimusega aastakümneid. Tõepoolest, mida süüa kui poes pole midagi. Pärast sõda oli linnainimestele leevenduseks maal elavad sugulased, kes kasvatasid söödavat  põllul ja peitsid metsas neid loomi, mis võimude poolt üle lubatud normi. Siis tulid need aianduskooperatiivid oma peenramaade, õunapuu ja marjapõõsastega. Needsamad, mida hiljem uhkusega suvilateks nimetasime kui sarade asemel "kokkuhoitud materjalist" pisut kobedamad putkad said juba ehitatud. Ning kogu selle nõukogude aja üles haibitud sotsialistlik võistlus põllumajanduses, viisaastakud kolme aastaga, toitlustusprogrammid, linnaettevõtete šeflus kolhoosides, mingid kontorite-tehaste põllumajanduslikud abimajandid ja muu jura. Ning vastukaaluks ... tühjus poodides - mida süüa? Periooditi polnud see küsimus niiväga terav, inimestel aga alalhoidlik harjumus mullasonkimiseks. Lahedamatel aegadel kujunes terve põlvkond, kes oma vanemate põllul järjekordselt vihmas kapsaid ja kaalikaid sikutades lubasid kaljukindlalt, et nemad küll oma elu jooksul ühtegi taime mulda ei pane. Nende lubaduste andmise ajal ei teadnud nad veel, et ka neil tuleb üle elada veel üks talongiaeg ja igal hommikul teha plaani - mida süüa? Ja ega inimene ka siis elanud ainult söögist.
Sama küsimus on ka nüüd, kuid hoopis teise sisuga. Kui sul poes on ikka kakskümmend viis sorti vorsti ja lihalett, millest muuseas pool päeva lõpuks läheb jäätmekasti, siis muidugi tekib valikuline dilemma, mida süüa?

Koolikiusamine oli ka minu ajal. Igas klassis oli üks-kaks last, kes teistest pisut ümaramad. Heaoluühiskonna priskus on aga täna meie tänavapildi lahutamatu osa. On igati sümpaatne, et inimesed seejuures teadvustavad tervislike eluviiside harrastamise vajalikkust.
Ning nüüd, läbi ülal kirjapandud vanainimeseliku heietuse* jõuan asja tuumani. Selleni, millise järelduseni jõudis ka Kristallkuul. See küsimus painab mind juba aastaid. 

Ma oma naiivsuses küsin, kas see üleüldine kõikihaarav trennivaimustus ei eeldaks siiski ka seda, et eriettevalmistusega(?) treenerid oleksid kursis juhendatavate terviseprobleemidega. Mõnikord jääb mulle mulje, et mõni inimene võib enda tervisele suure põntsu panna. Mitmed minu eakaaslased, rasvunud vanamehed on näiteks nooremana olnud agarad jõusaali kehaehitajad. Tippsportlaste seas tean olevat palju sandistunud inimesi. Mõni tervisesportlane aga rassib spordisaalis elukutselisele atleedile omaste koormustega. Millist ettevalmistust üldse omavad kõik need "personaaltreenerid", igasuguste huvitavate nimetustega treeningprogrammide juhendajad ja muidu liikumisspetsialistid?

Samad kõhklused on mul toitumisnõustajate, nn. terapeutide suhtes. Ülikoolis õpitakse aastaid biokeemiat, rakubioloogiat, geneetikat ja muid teadusi, et pisutki saada selgust meie organismi toimimisest. Loen internetist saadaolevaid, meie arvukate toitumisnõustajate või personaaltreenerite CVdest nende "spetsialistide" tausta ja mul tekib hirm. Üldistava sõnaga kipsipanijad. Et kui ametit pole, hakkan ehitusel kipsi panema või siis personaaltreeneriks ja toitumisnõustajaks, igasuguste peene nimega kehaliigutamise ja kaalulangetamise "teaduslikult tõestatud" veidruste maaletoojaks.

Ma ei eita iseõppimise tulemuslikkust. Minu isa ei käinud üheski ametikoolis, kuid oskas kõiki ameteid, millede liides on "sepp". Ja seda spetsialisti tasemel. Mina oskan ka palju asju, mida pole elus õppinud. Kuid kumbki meist ei tegelenud kunagi asjadega, mis mõjutavad inimese tervist. Ma ei usu, ma olen selles veendunud, et ei elukogemus, praktika, kursused ega kutsekoolid anna õigust kellelegi mängida inimeste tervisega. Tervislikele eluviisidele aitamise sildi all.

* Vanainimeselik heietus. Nädal tagasi käisid kõik lapsed külas, ühe erandiga. Ütlesin neile, et kui nad märkavad minus vastapandamatut soovi, veelgi enam, tegevust, helistada raadiojaamade vox populi saadetesse, siis on aeg saata mind vanadekodusse.

6 kommentaari:

kaaren ütles ...

Hästi tähtis on oskus oma keha hästi tunda. Keha pole siiski tööriist, mida tagant sundida, pole ka riidepuu teistele näitamiseks, ei ole ka rumal mõnumasin.
Minu kere töötab koos ajuga ja moodustab terve systeemi. Selge see, et mistahes arst ega treener ei saa tunda MINU sisu ja peensusi. Aga kui inimene isegi ennast ei tunne, oma keha sugugi ei kuula, aga on kogu elu harjunud käima käsu järgi ja usaldama ainult "asjatundjaid", siis on lihtne viga saada. Ja loll keha on syydi, et kalli spetsialisti nõu järgi tegutsedes õnnetus juhtus...
Keha ja vaim moodustavad terviku. Aga nad peavad omavahel hästi läbi saama. Kui yks v teine on ylekoormatud või vaevatud ja alandatud, tekivad igasugused, algul lihtsad pingevalud, siis päris reaalsed hädad ja yks v teine pool hakkab lagunema. Seda ei näe inimese sisse ega suuda näha ega tajuda ykski personaaltreener ega arst, kui inimene ise ennast aidata ei taha, siis väljastpoolt jõuab temani ainult väga väike osa pakutavast abist ja inimese oma rumalus vormistab asja lõplikult.

Skarabeus ütles ...

(Saalist kostis naeru)
Mulle meeldis selle jutu lõpp e r i t i .

Aki ütles ...

Praegu on toiduprobleemid suuremad kui Nõukogude ajal. Kui lähemalt süveneda müügiloleva toidu koostisesse, kaob söögiisu ära. Liha sisaldab hormoonpreparaate ja antibiootikume, taimekaitsemürkidest rääkimata, värske kraam on kasvatatud ilma mullata, ainult keemia peal, valmistoidud koosnevad paksendajatest ja maitsetugevdajatest jne Samas kõike ei jõua otse talunikelt hankida ja ise teha.

notsu ütles ...

ega taimekaitsemürke ka nõuka ajal kokku ei hoitud. mu perepärimus räägib, kuidas mu vaarema ikka heldelt DDT-d toidutaimedele puistas. See oli enne, kui selgus, et DDT on mutageenne. Ma olen kuulnud, et osa puistas seda lausa toidu peale, sest noh, siis ei tule kärbsed toidu peale ronima.

notsu ütles ...

Ja teine episood - üks maatuttav rääkis, kuidas tema piirkonnas, kus põhjavesi on hästi pinna lähedal, hakati üheksakümnendate teisel poolel viimaks mineraalväetiste kasutamist piirama, et need vette ei lekiks. Ja kohalikud olnud hirmus vihased, et tulevad oma lollide euronormidega, ei luba enam normaalselt väetada. Puistasid viimastel päevadel, kui veel võis, kogu allesjäänud väetise hangedena maha. Mulla peale, mille all on lähedal seesama vesi, mida nad ise joovad.

Hundi ulg ütles ...

Avastasin, et minuga samal päeval on tervislikust toitumisest kirjutatud veel: http://rulluisutamine.blogspot.com/2015/04/miks-mulle-ei-meeldi-tervislik-toitumine.html

Minu mõte liigub samas suunas nagu Kaaren ütleb. Meie organismi toimimise mehhanismid alluvad kindlasti mingitele reeglipärasustele. Kuid samas on iga inimese biokeemilised protsessid siiski mingil määral individuaalsed. Me ei ole kloonid.

Püüdlus kasvatada toidutoorainena üha suuremaid "nunnusid" ja selle tegevuse kasumlikkus, õpetab meid muundama toitu kasvatamisest kuni turustamiseni. Loogika ütleb, et see toit, mida eluks vajame pole enam ammu selline, mida Looja oma teadmiste põhjal lõi :).

Ning nüüd siis leidub inimesi, kes oma ilusalongis küünehoolduse ja meigikunsti kõrval annavad meile nõu kuidas toituda raseduse ajal, kaotada 14 päevaga 10 kilo ja muid kasulikke teadmisi. Ja kusagilt ilmub välja kogu oma elu higises jõusaalis rassinud mees või naine, kes teab täpselt, milliseid koormusi ja harjutusi meie räsitud organismile tuleb anda, et olla Venus või Adonis.

Ühesõnaga, igaüks, kes tahab võib olla biokeemik. Ei saa aru, miks mõned veel seal ülikoolis punnitavad.