neljapäev, 9. aprill 2015

Telefonivõrk

Nende vanade ajalehtede lappamisega on sedasi, et mingi pealkiri või märksõna tekitab hulgaliselt mõtteid. Need on korrapäratud ja laialivalguvad, mingid mälukatked või arutlusjupid. Näiteks ajalehes "Punalipp" novembris 1986 ilmunud lühike piltuudis.
Foto Lembit Michelson
Tallinna telefonivõrgul on nüüd oma ajalookabinet. See avati tänavu Tallinna telefonivõrgu 100. juubeli puhuks. Ajalookabinet on kollektiivse töö tulemus, eksponaate aitasid koguda ka kooliõpilased.
Kõigepealt tutvustatakse külastajaile vanu telegraafi- ja telefoniaparaate, ekspositsioon lõpetatakse nüüdisaegsete telefoniseadmetega.
-----
Kuna telefoniside olid traadid ja keskjaamades ainult piiratud arv klemme, kuhu neid ühendada, siis mina olin juba ammu täiskasvanud inimene, oma pere ja lastega kusagil mujal kui minu lapsepõlve kodu sai endale telefoni. Sinnamaani polnud neid traate ja klemme selle asumi jaoks piisavalt. Lasnamäele sain telefoni kiiresti. Korteri sain esimeses ja teist mikrorajooni alles ehitati. Traate oli sinna veetud suure varuga. Aga muidu oli telefon linnades siiski igati kättesaadav. Selleks olid telefoniputkad. 21.sajandi väikesed lapsed ei teagi, mis need on. Varasemate kümnendite omad aga kindlasti mäletavad.
Ma arvan, et kõik linnalapsed, olgu Üheksakümnendad, Kaheksakümnendad ja vanemad aastakäigud suudavad meenutada, kus nende kodukoha ligidal need telefoniautomaadid asusid. Ning mäletavad ka seda, et just siis kui oli vaja väga helistada, olid need tavaliselt rivist väljas. Meenuvad veel muidugi Kuuekümnendate poisid, kes neist taksofonidest oma vineerist saetud elektrikitarrile vajalikke juppe said. Paljud nendest poistest on muutunud täna juba ise meie levimuusika ajalooks. Muuseas, veel viimased allesjäänud üksikud taksofonid jäid tummaks alles 1.detsembril 2010. aastal. Nende koht oleks nüüd selles samas ajalookabinetis, mida enam pole.
-----
Jäin mõtlema, et kus see ajalookabinet võis asuda. Eks ikka Telefonivõrgu majas, Suur-Karjas. Minu jaoks oli ta veel tükk aega Telefonivõrgu maja, ka pärast seda kui maja tehingute katteks sidemeeste poolt maha müüdi. Minu vanemate kõnepruugis oli  aga seesama hoone kuni lõpuni Scheeli pank. Nüüd on selles majas vist Poola saatkond.
Nende hoonete ja paikade käibenimedega on nagu on, igal ajajärgul on kasutusel oma märksõna. Kasvõi Hendriksoni küür. Vähesed teavad, kes see Hendrikson oli ja küüru asemel on juba ammu uus sild, kuid mingis põlvkonnas on see nimi jäänud. Telefonivõrgu hoonetega seoses meenub muidugi kaugkõnede punkt Lomonossovi (nüüd Gonsiori) tänaval ja siis veel kaugjaama hoone ehitus Pelgulinnas. Viimase lähedal asus uus koolimaja. Kuigi kaugjaama ehitusele minek oli keelatud, siis Kuuekümnendad ronisid ikka seal ringi. Lapsed leidsid sealt eri värvi isolatsioonidega traate ja nendest siis punuti, väga osavalt muide, igasuguseid asju - sõrmuseid, käevõrusid, palmikvõtmehoidjaid jms. Teist samasuurt punumise vaimustust mäletan, seda küll täiskasvanute seas, kui piima hakati turustama kilepakendites. Neid kilest vannitoa vaipasid võis olla kümneid tuhandeid ruutmeetreid meie nõukogude kodudes. Aga selles valmisehitatud kaugejaamas hakkasid muuseas tööle telefonineiud. Mõne kaugjaama "tüdrukuga" suhtlen tänaseni. Tol ajal aga sai mõnikord helistatud numbril 07 ja palutud vastuvõtnud operaatoril nimepidi seda tüdrukut, keda vaja.
-----
Traatidest veel. Kuigi minu lapsepõlvekodus telefoni polnud, olid tänaval telefonipostid. Kui kõrva vastu puuposti surusid kuulsid undamist. Kuigi linnades asendusid õhuliinid maaaluste kaablitega, usun ometi, et ka Kaheksakümnendatest mõnigi mäletab seda sama emotsiooni - traadid rääkisid.  Aastaid tagasi siia pagendusse tulles märkasin vallateel telefoniposte. Sellel samal esimesel suvel ei suutnud vastu panna ja läksin maanteele. Panin kõrva vastu posti ja kuulasin õhuliinide sumisemist. Enam seda teha ei saa. Traadid on vaikinud. Tuli ju minugi maja juurde üks traadipaar, kuid mulle polnud seda vaja. Jäänud on post. Kõigub teine, kuid mina seda maha ei võta. Las toetab mu roniroosi kuni tema aeg saab loomuliku otsa.
Ka Telefonivõrku pole enam. Pärast järelkäija reorganiseerimist, liitmist ning lahutamist, jagamist ja müümist on tekkinud uus õigusjärglane. Temalt sideteenuseid ostes tasume oma raha Soome ja Rootsi riigikassasse ning sealsete pensionäride rahafondidesse. Maailm on avardunud, jäänud on vaid puupost minu õuel ning teadmine, et Tallinna telefonivõrk sai alguse 130 aastat tagasi.

5 kommentaari:

Manjana ütles ...

Kui ma tallinna kooli tulin (1987), siis ma käisin emale kaugkõnesid (järvamaale) postimajas tegemas. see gonsiori oma oli vast siis enne 1980, kui postimaja ehitati.

tolles pelgulinna majas on praegu elioni kontor ja seal spetsruumides peaks nood serverid olema, kus igasugu tähtsat internetivärki serverites hoitakse. maja kõrval on pelgulinna kool.

PS! ilus foto!

Hundi ulg ütles ...

Sinu täpsustus, Manjana, nihutab minu mälus asju õigele kohale. Mulle meenus kohe ka need Postimaja kaugkõned, mille ise olen unustanud. See Gonsiori oma oli tõepoolest varasemas aastakümnes. Kaheksakümnendatel oli seal juba arvete maksmise saal.

kaaren ütles ...

Maal olid telefonipostide otsas mõned yksikud traadipaarid ja eriti kylma ilmaga need undasid. Mitmel põhjusel ma kartsin neid traate ja poste, aga see sumin tundus eriliselt ilus, muusika teistest maailmadest :)

Kadi ütles ...

Ka mina kui 1989. aasta väljalase mäletan telefoniputkasid väga selgelt. Kogusime sõbrannadega raha, et saaks endale telefonikaarte osta ja putkast suvalistele ja ka tuttavatele numbritele kõnesid teha. Praegu tundub see muidugi nõme, aga tollal tegi selline asi meile tohutult nalja. Võisime kohaliku toidupoe kõrval asunud putka juures erinevaid numbreid valides ja naeru kihistades lausa tunde mööda saata. Eks see ole vist tavaline, et väikelinnalapsed, kel eriti muud tegemist pole, ennast selliste lollustega lõbustavad :)
Ja mäletan ka seda, kui meie majalähedane telefoniputka ära kadus. Olin hästi kurb, sest olen pärit keskmisest vaesemast perest ning meil läks päris oma telefoni hankimisega ikka väga kaua. Lauatelefoni meile ei ostetudki, st liikusime telefoniputkade juurest otse mobiilide ajastusse.

Hundi ulg ütles ...

Hästi tore meenutus, Kadi.