Pärast leilitamist istusime noore sõbraga eesruumis ja arutasime neid maailma asju, meeste asju ja ... pere asju. Ma ise õllejooja ei ole, kuid mul pole selle vastu midagi kui mõni teine seda jooki saunas pruugib. Pereasjadest mehed tavaliselt ei räägi. Ka saunas. Vahest harva ehk siis kui üks õlu juba üle normi. Jutt sai alguse sellest, et muretsesin, kas sõber ikka korralikult toitub - alles äsja oli tal mao operatsioon. Tuleb välja, et ei ole tal selle söömisega asjad korras. See igivana asi, et kahekümnesed noored mehed ei hooli oma tervisest.
Noor inimene on praeguses eluetapis metsamees. Tavaliselt peale kolmandat paagitäit on lõuna. Selleks ajaks on kõht rassimisest parajalt tühi. Istub siis seal kusagil kännu peal ja nosib neid võileibu, mis hommikul kodunt kaasa teha jõudis. Mõnikord juhtub, et hommikul läheb nii kiireks, et söögiga pole aega mässata, kodusest hommikusöögist rääkimata. Objektid on kaugel ja ärgata tuleb vara, kusagil kella kuue ajal. Mõistagi proovib ta uneaega pikendada maksimumini ja seda hommikueine arvelt. Ning ka leivakott jääb siis kaasa tegemata. Ütleb, et on nii juba harjunud. Kui õhtul kusagil seitsme ajal koju jõuab siis pugib kõhu täis poe valmistoidust või nendesamade võileibadega. Mul jätkus lollust küsida, kas elukaaslane siis hommikuti teda ära ei saadagi, toiduga ja sedasi.
Tüdruk, kellega ta koos elab käib samuti tööl. Vahetustega töö supermarketis. Tööpäevad on selles ametis pikad, mis kompenseeritakse vabade päevadega. Seega mõlemad poisiga tööinimesed. Objektiivselt tuleb tõdeda, et tüdruk tuleb tööpäevadel koju palju hiljem kui poiss. Ja noormees samuti ei oota oma armastatud neiut aurava supipoti või maitsva praega. Seega igati võrdõiguslik suhe. Selline, kus toiduga ei tegele kumbki osapool. Igaüks leiab iseseisvalt, kuidas ja millal süüa.
Aga selgub, et noort meest ikkagi häirib selline asjade korraldus. See tuli jutuks vast just selle ühe üleliigse õlle mõjul. Ta nagu hea meelega näeks, et elukaaslane teeks mõnikord selle paganama hommikusöögi ja need võileivad. Noorel mehel endal puudub eeskuju "ürgaegsest" traditsioonilisest peremudelist, meeste- ja naistetöödest. Eeskuju polnud võtta, sest selles peres isa ei olnud. Tema on astunud ellu rohkem minu praktiliste õpetustega kodutöös, s.h. ka pliidi ääres ja teoreetilise kreedoga, et naised tulevad ja lähevad, aga mees peab oskama ise enda eest hoolitseda. Jah, tegelikult ta seda ka oskab, kuid... hing vist tahab midagi muud. Pisut ehk vähem võrdõiguslikkust. Aga selle tüdruku peret tean ma ka. Liialdusega võin ütelda, et selle pere lapsed oleksid vist kõik nälga surnud kui poleks seal alkohoolikust isa, kes toidu oma aiamaal kasvatab ja valmis teeb.
Kui mu noor sõber oli poisike, siis rääkisime mõnikord võrdõiguslikkusest. Sellest, et toimiv pere eeldab võrdset panustamist. Nüüd tuli see uuesti jutuks. Rahast rääkimine on üleüldse inetu. Ometi. Noor mees leidis, et tal oleks nagu õigus äkki isegi midagi enamat nõuda. Tema toob igakuiselt ühisesse rahakotti keskmiselt tuhat, tüdruk kusagil nelisada viiskümmend eurot. Ausalt öeldes jäin ma hätta, et midagi arukat vastu kosta. Oleks võinud ju hakata midagi palgalõhest rääkima :). Või taaskord tänapäevastest tõelistest inimväärtustest ilma nende gender rollideta. Aga seda võib minu kogemuse järgi arutada kontoriinimeste, mitte aga metsameestega :).
Minu õnneks enamus mehi selliseid pereasju teistega ei jaga - ma olin seal õlleklaasi taga tõepoolest kimbatuses. Kahetsusväärselt aga osa meestest mõnikord hoopis tegutsevad ja keegi ei saa pärast aru, miks pealtnäha kena suhe lõhki läks. Aga see selleks, hoopis poisi toitumine valmistab mulle tõepoolest muret.
Postitused
39 kommentaari:
Praktiline naine minus küsis lugedes kohe, et miks - hoidku küll, toitu õhtul valmis ei panda.
Edasi lugedes sain aru küll.
Seesama Jamie Oliveri case- sa võid koolis teha lastega imesid, aga kui kodu ja vanemaid taga pole, läheb töö tühja.
Ja et retseptide õpetamine on juba level 2 või isegi 3. Enne tuleb õpetada aja planeerimist, elementaarseid töövõtteid jne.
Mina selle mehe naisena ilmselt ka kukelauluga ei tõuseks. Me kõik igatseme seda, et keegi meie eest hoolitseks ja vahel hellitaks ja osutaks pisikesi teeneid.
Palk ei ole see, mis näitab töö väärtust. Naisele peab jääma õigus teada, et ka tema töö ja uneaeg on oluline, mistahes selle eest makstakse.
Ma oletan, et see suhe läheb kiiresti untsu, kui praeguse naise asemele on ennast, oma und ja oma väärikust ohverdav naine...
Aga hea ja mõtlemapanev lugu oli. Loodetavasti jagub neil tarkust samamoodi jätkata- teineteist austades ning ruumi jättes/ andes. Ja toidulaua saavad teistmoodi korda. Natuke mõeldes ja ette mõeldes...:)
Väga intrigeeriv teema :)
Varem või hiljem hakkab rohkem teeniv pool rusikaga lauale lööma, et kes siin peremees on ja teenuseid ostab. Seetõttu on mul südamest hea meel, et minu peres teenitakse peaaegu võrdselt, tegelikult on kaalukauss isegi minu kasuks kaldu. Kusjuures arveid makstes panustan teinekord natuke rohkemgi. Jutt on küll mõnekümnest eurost, aga siiski. Ja mul ei ole selle vastu midagi. Mulle on pigem oluline, et saaksime mõlemad võrdse summa säästa.
Kodutööd oleme samuti võrdselt jaganud. Kui on koristamine, koristame mõlemad. Kui on kokkamine, teeb see, kellele parasjagu vastuvõetavam tundub. Nõusid peseme vastavalt sellele, kes süüa tegi või tunde järgi. Prügikasti viib enamasti mees välja, aga vajadusel saan sellega ka ise hakkama. Nagu saan hakkama ka enda auto eest hoolitsemisega. Ma ei leia, et see on meestetöö ja mina ei taha sellest midagi teada. Mulle meeldib end arendada ja uusi asju õppida, ka auto kohta.
Kodune korraldus on niivõrd isiklik asi, et ei kipugi eriti nõu andma või arvamust avaldama. Igaüks teab ise, kuidas sobivam on. Mingit köögikatat, kes härrale hommikul tuhvlid varba otsa torkab, pudru ette kannab ja lõuna kaasa pakib, ei saa minust iial ja tundub, et sellisest "karjäärist" unistab tänapäeval üha vähem naisi. Aga lõpuks on kõik kokulepete küsimus. Mõni naine tunnebki, et ta peab meest teenima, kuna toob vähem sularaha sisse ja see, et tööd teeb ta tegelikult sama palju, talle lihtsalt makstakse vähem, ei huvitagi kedagi.
Väga-väga intrigeeriv teema! Olen isegi sellele mõelnud. Täpsemalt iga päev mõtlen :)
Ja vat mis ma välja mõtlesin: talvel kütame iga päev ahju (meil neid 2 tk). Hommikul peale kütmist panen toidu potiga ahju. Õhtul koju jõudes on see valmis ja veel soe. Aega võtab see "sooja toidu tegemine" niipalju, kui kulub toidu pakendist võtmisele ja potti kallamisele :). Ja ongi meil ära langenud see igapäevane küsimus, et kes peaks oma "puhke- ja mänguaega" toidutegemisele raiskama.
Eks me vahepeal teeme pliidil küpsetamist nõudvaid asju ka, aga siis pole see enam igapäevane nuhtlus ja pole ka probleemi selle jagamisel. Kummalgi ei teki tunnet, et tal on liiga palju koormust.
Ainuke küsimus tekkis mul siis, kui meelde tuli, et kevadel küttehooaeg ju lõpeb... Aga siis avastasin sellise riistapuu nagu krokkpott (v.t. http://toidutare.ee/foorum/alafoorumid/vaba_teema/153/). Ma pole seda veel ostnud ja katsetanud, aga kevadel teen selle tüki ära!
Mir
Ma ei ole üldse kodukana ega kokkamisfänn.
3 poega täiskasvanud ja kõigi nende aastate jooksul, mil nad kodus olid (kõik on ülikoolis)olen ma hommikul keetnud putru, õhtul töölt koju jõudes teinud sooja sööki jne. Ja seda lihtsalt sellepärast, et ma armastan neid. Kui on armastus, siis leiad aega.
Mees meremees, kui kodus, siis kodus, kui ära, siis ära. Aga ma oleks talle ka süüa teinud.
32 a poeg teeb nüüd oma naisele süüa ja naine talle, nad on kontoriinimesed. Armastus loeb.
Kui ma kuulen sõna "naistetööd", siis haaran mootorsae järele. On ka põhjust.
Need noored paistavad suht arukad olema. Probleem on selles, et järgmis(T)eks päeva(de)ks toidu, pesu, maja kytte jm valmistamisega peab rohkem tegelema. Kui mõlemad täiskohaga tööl käivad, siis ei ole yldse kysimustki, et "vaesem" peab kodus ekstra rohkem jooksma.
Omaette teema on, kui tegu mingit laadi alaarenguga inimestega, siis ei suudeta lihtsaid arvutustehteidki teha, elu ja majapidamise planeerimisest rääkimata.
Ahjuroad on head ja mugavad, sobivad hõivatud inimesele hästi. Potti panna võib ju mida iganes, isegi aint sardelli ja kartuli, kui muud ei juhtu olema.
Ma ausalt üteldes ei ole kunagi aru saanud, miks kiirustavad naised õhinal teenima rikast võõrast leivaisa, kes neile reeglina näruse miinimumpalga maksimum töö eest annab ja oma mehele ei taheta isegi süüa teha .
Võtke heaks või pange pahaks. Mina siin jälle oma valge põllekesega , nagu kaaren teadis rääkida :D ...
Paar päeva tagasi ilmus seltskonnaajakirjanduses uudis Hendrik Normani ja tema elukaaslase lahkumineku kohta. Sealgi olid põhjuseks just kodused toimetused ja meespoole veendumus, et selle poole eest peaks hoolitsema just naine. Naine aga sellega ei nõustunud. Palju keegi seal peres raha teenis, ei olnud kirjas.
Artiklite kommentaarides võtsid sõna päris paljud naised, kes olid veendumusel, et õige naine orjabki oma meest ja lapsi, sest see on ju normaalne, nii ongi kombeks. Ma pidin peaaegu pimedaks jääma ja ega pikalt lugeda suutnudki. Kui meie, naised, oma lastesse sellist teadmist süstime ja seda mõtteviisi jõuliselt edasi kultiveerime, ei kaogi see kuhugi.
Minu vanaema on ehe näide sellest, kuidas naine pühendas terve oma elu sellele, et köögis higistada, praadida ja keeta, pesta laste ja mehe pesu ning hoolitseda ka pereäri (lillekasvatus) eest neil hetkil, mil vanaisa (olgu muld talle kerge) linna peal täisväärtuslikku hoorapurika elu elas. Kas teate, mis? Mu vanaema ei ole tegelikult õnnelik. Ta pole päris rahul sellega, et elu nii läks ja tema enda vajadused ja soovid olulised ei olnud. Nende täitmiseks ei näinud keegi vaeva.
Selle näite toel on mul igatahes tohutult hea meel, et arusaamad muutumas on. Armastust saab väljendada ka muudmoodi kui ainuisikuliselt ja igapäevaselt supipoti taga küürutades.
Ää, ma väljendusin ebatäpselt... Valge põllekese paneb ette see, kellel parasjagu vaba hetk on. Mitte see, kes vähem teenib v rohkem peksa saab, kuidas kuskil kombeid peetakse.
Krati, mul pyhendunud tekstiilitehnoloogiaarmastajana on valgete põlledega nii riideeseme kui suhtekultuuri symbolina oma soe suhe. Ma pean lugu õiglusest ja leian, et mitmel põhjusel on loll olla pidulik ja pyhendunud inimese suhtes, kes sinule ainult näruseid hetki ja veeringuid pyhendab. Su ohverdust tegelikult ei hinda keegi ja su elamata elu kaob vaikselt Ajaloo prygikasti. Kristallkuuli vanaema oleks pidanud vahepeal ise perekonna rahasahtli tühjendama ja Riiga sõbrannade juurde sõitma :)
No ju siis on asi selles, et mina lihtsalt armastan hästi süüa .
Raha on mul elus olnud , ja on ka mitte olnud . Olen eland orus ja olen elanud mäel .
Ma ei leia, et orus elu õnnelik ei võiks olla .
Kes milleks elab, eks ole .
Olen näinud neid, kes on elanud ainult endale, ilma mehi ja lapsi orjamata. Surnud nagu koerad . Kuigi, mina ei saa aru, miks niivõr truu olevuse surma võrreldakse olendi surmaga, kes mitte kellestki peale iseenese ei hooli.
Jajaa, kes ennast ei oska armastada, ei oska teisi ka , räägitakse. Aga mina julgen ütelda, et enamuse südamesse keegi peale tema enese ja oma vajaduste ei mahugi .
Mitte ilmaasjata ei ütelnud ma, et mehed valime me endale ise . Tuleb lihtsalt õige mees valida, keda tasub orjata . Ja kes Sind vastu orjaks . Ainult et,mina isiklikult tahan elada nii, et mõlemad rahul on .
Mitte mina üksi .
JA nii palu egoist olen ma ka, et ma tahan õnnelikult koos oma teisepoolega võimalikult kaua koos elada. Sestap orjab tema nii palju kui vajalik a looskleb igal hetkel , kus võimalik . Sest elu a tervist osta ei saa. Ka kogu maailma kulla eest mitte .
Kas need naised, kes ei taha oma elu pühendada meeste ja laste orjamisele, on tõesti sinu meelest, krati, olevused, kes ei hooli mitte kellestki peale iseenda? Minu jaoks on see täiesti arusaamatu väide. Armastus võrdub teenindamine ja orjamine? Päriselt?
Ma julgen küll öelda, et ma armastan oma meest, aga nagu juba öeldud, ma ei hakka mitte iial talle igapäevaselt süüa vaaritama ja tema järelt koristama. Enne suren! Mina ei ole mitte kellegi ori ja ainuüksi mõte sellest, et oma armastuse ainus väljendusviis on kellegi kammerteeneriks ja köögikataks olemine, ajab mind tülgastusest roheliseks. Olgu see mees milline tahes, mina ei kavatse kedagi teenindada. Ausalt öeldes ei oska ma isegi lugu pidada sellistest meestest, kes töölt koju tulles oma õhtud diivanil persetades ja kaugelt naist dirigeerides mööda saadavad. Selline volask minu kodus pikalt ei peatuks.
Seda suudan veel mõista, kui naine on teadlikult valinud koduperenaise rolli, tööl ei käi ja tahabki kodus ahju kütta, süüa teha ja koristada. Mina sellist valikut ei teeks, kuid saan aru, kui kellelegi on see variant sobivaim. Aga kui mõlemad pooled täiskohaga tööl käivad ja kogu kodune pool naise õlgadele veeretatakse - sellest ei hakka kunagi aru saama.
Kas kristallkuul üldse aru sai, mida mina oma esimese postitusega siin teemas silmas pidasin ?
Ega vist.
Ma küsin siis otse, kas teil tõesti muud huvi elus pole, kui ainult raha teenida ?
Ja vabal ajal mehega näägelda, kes süüa teeb või kes lasteaiast lapsed koju toob ?
Ja südamepöörituse vastu avitab ingverijuur :D
Aga edu teile .
Mina igatahes tänan saatust, et minu mehes nii palju meest oli, et ta mul valida käskis, kas töö või tema .
Mul oleks muidu hulga rohkem aega kulunud, et asjad paika oleks loksunud .
Ma nüüd taandan end teemast . Et mõista seda, mida mina siia praegu kirjutasin, on vaja pikka aega elada, võimalikult erinevalt .
Ja oskust näha ning analüüsida .
Ning loomulikult aega selle kõige jaoks .
Mina ei näe Krati jutus küll mingit naiste alaväärtustamise või mehe orjaks olemise ülistamist. Ma arvan umbes samamoodi, kuigi mina pole kunagi saanud kodune olla. Meil pole ka teemaks, kes rohkem teenib, sest raha on ühine.
Oma mehe eest hoolitsemist talle söögitegemise näol, kodu korras hoidmist jms. ei pea ma sugugi orjamiseks. Mees hoolitseb minu ja meie ühise elu teiste valdkondade eest. Aeg-ajalt tundub ka mulle, et mina panustan mehest rohkem igapäevaaskeldustesse, aga selline punktilugemine ei vii kuhugi. Kas mul oleks parem, kui ma üksi elaks? On seal vahet, kas teha süüa ühele või kahele, kas pesta ühe või kahe inimese pesu?
Arvan, et teise inimese eest hoolitsemine annab meile hea tunde (andmiserõõm). Aga seda muidugi vaid juhul, kui seda hoolitsust märgatakse, hinnatakse ja selle eest tänulik ollakse. Aga kui oma teenete tegemise juurde kogu aeg vinguda, MIDA KÕIKE ma sinu heaks teen, siis pole rõõmus keegi, ei see, kes midagi saab, kui ka see, kes vaeva näeb.
Suhted on kahepoolne asi. Kui kumbki teise heaks midagi ei tee, siis ühel päeval polegi nagu mõtet koos olemisel.
Tahaks nüüd mõnda meesterahva kommentaari. Aga paraku mehed sellistel teemadel suurt rääkida ei soovi (nagu Hunt isegi mainis).
Naljakas, et Krati oma pika elu juures on selgeks saanud vaid selle, et tema arvamus on ainuõige, mitte aga seda, et inimesi ja elusid on siiski erinevaid. Erinevalt elatud elu peaks ju ometi just seda õpetama?
Miks peaks töö valimine tähendama seda, et raha on elus ainutähtis? Miks tööjaotus tähendama seda, et selle üle nääklema peab?
Minu meesterahvas on asja kommenteerinud (ja mitte ainult mulle pugemiseks vaid ka oma sõpradega vaieldes) nii, et tõeline mees ei lase naisel end teenindada kuna see on talle alandav.
Aga see kõik sõltub inimestest, nende kasvatusest, päritoluperekonna kommetest jne. Mina küll olen õnnelik, et tänapäeval on võimalus oma pere reeglites kokku leppida mitte järgida "ühiskonnareegleid", mis ausõna kõigile ei sobi ja mille peale surumine on mu meelest äärmiselt kuritegelik.
Arvatavasti ei ole ma ka kõige soojem kodukolde hoidja. Mulle ei meeldi üldse kodused tööd. Süüagi meeldib teha siis, kui tuju peale tuleb, mitte sellepärast, et peab (mees ju läheb tööle, talle midagi vaja kaasa anda vms). Kui ikka ei taha teha, ostan valmistoitu või lähen restorani. Ja sellepärast ongi minu jaoks eluliselt oluline elada koos mehega, kes minult kodus teenindamist ei oota. Kui tulevikus suurem elamine, võtan võib-olla isegi koristaja :)
Blogger mängib minuga lolli. Enamus kommentaarist kadus ära.
Lühidalt uuesti:
Minu elus on kodused tööd, mitte "naiste tööd" (söögi valmistamine, nõude pesemine, pesu pesemine, triikimine, koristamine jne ja "meeste tööd" (aastas ühe naela seina löömine, aastas kaks korda autol rehvide vahetamas käimine). Minu meelest on orjamine see, kui üks pool peab kõik kodused tööd enda peale võtma, sest mehe töö on hästi suur ja tähtis, tema toob raha sisse. Vähem teeniv naine libistagu vaikselt lapiga põrandal ja valmistagu aga toitu, kandku ette ka.
Tööl peaks inimene käima selleks, et säilitada iseseisvus ja taganemistee. Me ei tea iial ette, kuidas mingid suhted kujunevad. Perekool kubiseb lugudest, kus kunagi palavalt armastatud mehega ei ole lood enam endised, aga naine ei saa lahkuda, kuna pole elus päevagi tööl käinud, tal puudub isiklik sissetulek ja tal pole kuhugi minna. Mina ei taha see naine olla.
See on jälle yldinimlik teema, kus loeb kooselajate hea tahe ja yhisesse asja panustamise soov. Osapoolte panus, tööjaotus, tekkivad probleemid jne olenevad kyll inimeste iseloomust, aga põhiprobleemiks on siiski ajale jalgu jäänud ja väga kohatute traditsioonide enda huvides ära kasutamine. Igas peres on mingi hyve, mille nimel mõnda muud asja kodurahu nimel talutakse. Kui selleks hyveks on ikka väga elementaarsed olmeasjad ja hinnaks halb kohtlemine, toateeninduse kvaliteedi nimel oma oskuste ja võimete kasutamisest loobumine, ehk isegi elu ja tervis, siis see on väga nõme traditsioon.
Omaette teema on, kui peres on krooniline haige v sõltlane, kes elab omaette maailmas ja ei panusta, kyll aga vajab ja nõuab. Tulemuseks on terve pere ja lähikonna maailmapildi viltu vajumine. Kahjuks on meie kultuur alkoholist ja joomisest läbi imbunud ja vajajaid ja nõudjaid on rohkem kui hoolijaid ja tegijaid.
Näen, et siia on palju mõtteid tekkinud. Mõned sõnad ka minu poolt.
Kirjutan kahe käega alla Indigoaalase lausele: "Me kõik igatseme seda, et keegi meie eest hoolitseks ja vahel hellitaks ja osutaks pisikesi teeneid."
Ma arvan, et just seda mu noor sõber silmas pidaski, mitte pidevat teenindamist või ümardamist.
Tööst ja rahast. Ma oma naiivsuses loodan, et sõber ei pidanud silmas seda, et tema töö on tähtsam. Samas tõsi ju on, et hetkel on tema töö pere ühist majandamist silmas pidades rahalises mõttes tulemuslikum. Ja selle ta siis argumendiks tõigi. Ei osanud sõnastada, et pigem on tal ikkagi see vajadus, et vahel hellitataks ja need pisikesed teened.
Tööd saab mõõta mitmeti. Üheks selliseks on kulutatud energia hulk. Ma kujutan ette, et saemehena kulutab ta päevas sama palju energiat, mida nn. kontoriinimesed nädala jooksul oma tasulistes trennides, "teaduslike" treenigkavade, bodipumpide ja nendega. Kulutatud energia hulgale peab vastama taastumiseks vajalik tervislik toit. Eriti kui alles äsja arstid päästsid ta elu, õmmeldes kinni makku tekkinud augu. Siinkohal ootaks ma isiklikult vana kooli mehena küll tema elukaaslaselt pisut seda "naiselikku" suhtumist, misiganes see ka on, teenindamislikku või targalt elukorralduslikku. Seda ma mõistagi talle ei ütelnud, aga mõtlen küll. Muidugi võib öelda, et mees peab ise oma tervise eest hoolitsema, kuid paraku mehed sageli seda ei tee, eriti nooruses. Nii lihtsalt on. See Anonüümse poolt öeldud "Armastus loeb", see on oluline.
Armastusega on keerulised lood. Ideaalis on vist nii, et inimene tunneb ära, mis tema jaoks armastust väljendab ning see on inimeseti erinev. Näiteks vajab üks sõnalist kinnitust armastusest, teine mingeid kindlaid tegusid. Ma tahaks loota, et üksteist armastavad inimesed tajuvad need asjad teineteise puhul ära, aga kui ei? Näiteks see tüdruk armastab, aga ei taju, et mees vajaks temapoolset hoolt rohkem ja mees ei suuda seda ka välja öelda (ja võib-olla siis tüdruk solvuks)?
Hundiulg, aga sa ei soovitanud noorele sõbrale, et tehku õhtul toit valmis, on hilja saabuval väsind naisel hea meel ja endal ka hommikul midagi võtta? Naise vabadel päevadel võiks omakorda mees temalt tellida lemmiksuppe-putrusid-hautisi. Võtku kokaraamat ette ja vaaritagu koos. Oma tervisest mittehoolimine pole küll mingi Tõelise Mehe vältimatu või auväärne tundemärk.
Ilmselt on minu sees meest rohkem kui nii mõneski passi järgi mehes. Ilusast taldrikust olulisem on, et pärast pikka päeva kytepuude, mitme tonni pinnase käsitsilaadimise, maja lammutamise v remondi, jne jne, neid töid on maal palju, tahan ma, et söök oleks valmis. Või siis kiirelt valmiv. Peen roog ja kaunis teenindus ajavad mind närvi, sest selle kuradi nikerdamise asemel oleks võidud mulle appi kiva laadima tulla. Ja vastupidi. Kui kahekesi saab auto rutem keevitatud ja parandatud, siis ma ei hakka, kurat võtaks, pliidi ääres munema, kartulitega saavad lapsedki hakkama. Lihtsalt, kellelegi on " meestetöö" argumendiks omaette vahtida ja parmuõlut lasta, niimoodi jätkub nt amortide vahetamise pyha toimingut mitmeks nädalaks. :D
Kui pereloomiseks läks, ei saanud ämm sellest yle, et ta enam oma poja rahakotis ainuvalitseja ei ole. Ma olin sel ajal viletsas yyrikas elav töötav tudeng ja praktiliselt kogu palk kulus yyriks. Selles olukorras oli ykskõik mis parem kui see, sest sel ajal lapsega noor pere sai yyrilepingu asemel sõimata. Praegu võib öelda, et nõukaajast jäänud pättidega võideldes ja suguvõsa kiuste on olukord parem kui linnas puhtas, aga maksulises majas - õpitud on rida ameteid, kasvatatud iseloomu, kogutud vara, isegi täiesti tarbetut pahna, nagu nt mõned pillid ja toalillid... Teinepool oleks elult kindlasti midagi peenemat oodanud, aga temal ei ole andmise, saamise ja arvutamisega asjad sugugi korras. Perekonna viga, aga see on omaette jutt. (Järgneb)
Õnneks on mul võimalust see teema lähemal ajal ise temaga üles võtta. Poisil igapäevaste toitude valmistamisel kokaraamatu abi pole vaja - sai minu kõrvalt piisavalt "kokandustunde". Oskab teha suppe, praade, pajatoite. Saab hakkama plaadikookide ja pirukatega. Ikka selle põhimõtte pärast, et mees peab oskama kõiki töid. Eks ta siis aegamööda õpetab neid asju ka tüdrukule. Raske saab see olema, sest metsast õhtul tulles kipub silm varakult unele. Arukal toimetamisel on aga nädalalõppudel võimalus järgmisteks argipäevadeks mitmeid asju ette valmistada.
Mis tervisest mittehoolimisse puutub, siis tuleb nõustuda - see pole midagi kiitlemist väärt käitumine. Paraku tõsisemate terviseriskide puhul on mehed millegipärast hoolimatumad. Aga võib olla on see minu poolt lihtsalt ekslik tähelepanek ja üldistus. Kindlalt olen veendunud aga selles, et mees on TÕELISELT haige näiteks kerge külmetusega. Eriti siis kui naine teda lohutab ja põetab selle raske haiguse puhul :
Noored inimesed, õpivad kergesti igasugu asju. Muidugi tegele ja õpeta. Ega neil ilmselt kuskilt mujalt head nõu saada pole. Kõige tähtsam on neil olemas - soov midagi teha, mitte aint korteris teleka ees selili lamada ja suuremaid abirahasid nõuda. Kõik muu tuleb aja jooksul.
Ega süüa ei pea ju ainult üks tegema. Ma teen küll süüa, aga kui ei viitsi, siis nii ütlen, ja teeb teine. Ja mitte et mul boyfriende eriti palju oleks olnud, aga see väike valim on küll suutnud täitsa omal algatusel hommikuti kohvi ja kohati isegi pannkooke teha, kui ma kauem magan. Hoolitsust ja hellust oskavad ikka mõlemad osapooled näidata ja kui ma üksi rabelema peaksin, ei viitsiks ma seda eriti pikalt teha.
Hmm. Mina olen üks nendest põlastusväärsetest olenditest, kellele koeraga võrdlemine teenimatut au teeb - st naine ilma mehe ja lasteta. Tunnistan, et olen mitmel viisil vigane ja puudulik ja igal tublil abielunaisel ja lasteemal on õigus mulle ülevalt alla vaadata. Aga seda süüdistust, nagu ma ei armastaks ega oleks armastanud kedagi peale enda, ma küll omaks võtta ei saa.
Koduse söögitegemise asjas ongi erinevad paradigmad:
kokkab naine, sest see on traditsiooniline naiste töö;
kokatakse enam-vähem võrdselt ja kordamööda;
kokkab see, kellel see paremini välja tuleb;
kokkab see, kellel on rohkem aega;
kokkab see, kes vähem teenib;
kokkab see, kes on palgatööst vähem väsinud jne.
Mõistlik oleks juba enne kokku kolimist selgeks teha, kas seisukohti selles asjas on võimalik ühitada.
Aga selleks, et hommikul suudaks aegsasti tõusta ja putru teha, tuleb õhtul õigel ajal magama minna.
Tavainimene, ma olen Sind kogu aeg pidanud targaks inimeseks ja ma ei eksi. Sinu kommentaari lugedes tekitas see minus valgustusliku hetke :)
On ju olemas karjäärinõustajad. Sinu mõttest võib arendada valdkonnanana tulevase kooselu nõustamise tänuväärse töö. Kasvõi seesama valikvastustega variant koduse söögitegemise osas. Kooselu kavandav paar teeb kumbki oma testis linnukese sobivale variandile ja siis konsultant võrdleb. Ja niimoodi kõigis kooselu tähtsates küsimustes. Pisut garneerida psühholoogia, sotsioloogia, antropoloogia ja matemaatilise statistikaga ning järeldus kooselusobivuse kohta on valmis. Konsulteeritavad võib saata kassa juurde.
Ma näen juba vaimusilmas koolitusi, voldikuid ja eurorahasid...
:)
ma pakuks, et "õigel ajal" magamaminekut takistab 12-tunnine tööpäev, mille kõrvale tuleb siiski mahutada natukene söömist (isegi kui valmistoitu) ja isiklik hügieen.
las ma arvutan... selleks, et kell kuus puder valmis saada, tuleks 8-tunnise une täis saamiseks enne kümmet magama minna. Aga 12-tunnise tööpäevaga supermarketitöötaja ei ole kümnest veel koduski.
...sellele mõeldes tekkis mul küsimus, et kui sageli nad omavahel üldse kohtuvad? 12-tunnine tööpäev pluss töö ja kodu vahet kulgemine pluss uneaeg ei jäta nagu erilisi kohtumisvõimalusi, eriti kui kahe paarilise tööaeg ei lange samale ajale.
Pere- ja suhtenõustajad, paariterqpeudid jne jne on meil ammu olemas. Iseasi, et igas maakonnakeskuses neid pole ja päälinna suhtebilansi tegemist õppima sõita on tarbetu ressursikulu. Kui inimestes on seda hääd tahet, et olukordades õppida ja kokku leppida, siis sellest piisab. Võlusõna on - hoolimine ja kokkuleppimine.
Kyll ma olen tark.
Tavainimene on aga nutikas. Tema kaasab suhteinnoveerimise paradigmasid nihutavasse protsessi ka aju.
Kõik on ilus, häid ideid on siin küll ja veel. Ainuke häda on enamasti nende noortega, kes just kokku on hakanud elama. Armastus arvatakse nii suur olevat, et kõik olmeküsimused iseenesest lahenevad. Ja nõu ei taheta ju ka eriti kellegi käest nii isiklikus asjas küsida, nagu paarisuhe (ükskõik mis osas siis sellest, on see kodutööde jagamine või midagi muud). Ise ollakse ju kõige targemad! Lisaks veel arvamine, et mis see nõustamine ikka aitab, kui partner on "selline ja selline" (seda siis, kui asjad juba kiiva hakkavad kiskuma).
Tean seda omast käest. Ei tahtnud mingeid nõuandeid. Ise teadsin kõige paremini. Ise tuli kõik küsimused ära lahendada (või siis neid ignoreerida). Nõustaja? Leping? Eeei, meil oli ju harrrmastus...?
Siin ei ole teema mitte "mehed-naised", vaid 12- ja 13-tunnised tööpäevad. Kui mõlemal poolel on sisuliselt poolteist tööd, jääb kõige muu jaoks aega ja jaksu napiks.
Kui neil oleks nüüd laps - või kaks või kolm - ja sama töögraafik, siis mis saaks?
ühest suht hiljutisest postitusest jäi mulle mulje, et laps ongi tulekil.
Aja puuduse pärast seal peres nüüd küll toidu tegemine tegematta ei jää. Seal on probleemiks oskamatus toidutegemist planeerida.Tüdruk käib vahetusega tööl ja pikad tööpäevad kompenseeritakse vabade päevadega. Aega süüa teha on küll ja küll. Vabadel päevadel saab toitu valmistada mitmeks päevaks ja säilitada külmikus või portsudena täiskülmas. Noore pere suureks abiliseks on mikrouun, kus külmikust võetud toit vähese ajaga soojaks saab ajada. Poes on müügil termospotid ja toidunõud, millega saab sooja toitu tööle kaasa võtta.
Ma muretseks pigem, miks noormees peale operatsiooni õllekest tinistab.
Nagu kõigil kooselu algus, siis asjad loksuvad paika. Või mitte ... Pealegi, jah, suve hakul tuleb nende ellu uus inimene, mis omakorda kõik pea peale pöörab. Kõik, kel lapsed, teavad, kuidas siis selle täiskasvanute vastastikkuse hellusega mõnda aega on.
Õlletinistamise pärast on mul küll häbi. Vana mees, aga varsa aju. Pika elu jooksul olen alkoholiga olnud igasuguses suhtes ja lubanud endale, et minust võitlevat moraalitsejat ei saa. Tervise seisukohalt mainisin küll asja ära.
Saunaõllest hullem veel on minu arvates igapäevasesse "menüüsse" kuuluvad kartulikrõpsud ja coca.
sa pead silmas, et haige mao jaoks liiga happeline ja gaasi sisaldav ja praetud toit?
sest kalorite mõttes ei ole sest füüsilist tööd tegevale inimesele hullu midagi, tal ongi kaloreid vaja. häda on pigem selles, et kui ainult krõpsudest toituda, siis muid toitaineid ei saa. ja hammastele hakkab ka.
Mulle on tõepoolest jäänud mulje, et maokahjustuse puhul peaks toitu mõnda aega valima. Päris kindel ei ole. Teravamaitselised toidud, mullijoogid, raskelt seeditav tahke toit - kõik see.
jah, nii peaks olema küll. aga ega õlu suurt parem ei ole kui coca-cola. ka õlu kihiseb ja alkohol ärritab magu juba iseenesest.
a ka tüduku toitumine on murettekitav, raseduse ajal on ju ekstra tähtis, et toitained kätte saaks. muidu kahjustab see kas sündivat last või võtab lapsekandmine ta enda kondid hõredaks ja hambad suust. või mõlemat.
Postita kommentaar