esmaspäev, 19. jaanuar 2015

Õpikujuhtum kommentaaridega

Mõned loetud, kuuldud või nähtud lood jäävad kummitama. Eriti kui neid kellegiga jagada ei saa. Üks lähedastest, kes siin tihedamini käib, neid jutte kuulata ei taha. Need ei sobitu tema turvalise maailmaga. Ta muidugi teab, et selliseid asju juhtub, kuid need ei puutu temasse. Imetlusväärne omadus, mida ma mingil määral kadestan, kuid lõpuni ei mõista. Annan endale aru, et samamoodi ei pruugi ta mõista, miks mind ei eruta mõni temaga linnas juhtunud olmekatastroof, näiteks katki läinud külmutuskapp. Või siis inimeste ennast ületavad võitlused lisakilodega ja muud tõepoolest elus ja elamises olulised asjad.

Eelmise aasta suvel palus politsei meedia vahendusel abi ühe kodunt lahkunud Tüdruku leidmisel. Iseenesest ei midagi erakordset. Teismelised tüdrukud ongi põhilised kodunt ärajooksjad, konstateerib kiretu statistika. Minul on aga kohati iseennast häiriv omadus näha taolises juhtumites pea alati mingit süžeed oma pea- ja kõrvaltegelastega. Igal kodunt ärajooksmisel on kindlasti oma eel- ja järellugu.  Ma elan nendele päriselu tegelastele kaasa, otsides oma mõtetes seoseid põhjuste ja tagajärgede vahel. Ma samastun reaalse eluga sedavõrd jõuliselt, et samade motiivide ja teemaga tegelevad kunstiteosed raamatute või filmidena jätavad sageli mind külmaks oma traageldatud, kunstlikult konstrueeritud narratiivi ja "kohustuslikult" didaktilise sõnumiga.

Arvestades kadunud laste hulka on politsei abipalve kadunud lapse leidmiseks üldsuselt siiski haruldane ja seega märk juba iseenesest. Seekord veel eriti, sest politseiteatele oli lisatud, et Tüdruku elu võib olla ohus. Alust selleks andsid kadunud tütarlapse viimased teated internetis ja ka koju jäetud kirjad. Ning kuigi politseile oli teada, et tüdruk ka varasemalt on korduvalt kodunt jooksus olnud, otsustati seekord siis pöörduda avalikkuse poole. Ühe asjaolu jättis politsei muidugi enda teada. Sellest pisut allpool.
Netikommentaar: "NII EI MINDA ÄRA !!! Laps mõtle ka ennem kui teed midagi .. mis hingepiinad ja mured teistel on ? kui vaevab midagi siis räägi sellest .. mitte ära hakka ise oma aruga "lahendust" otsima ja ära jooksma ... Mul endal sama seis .. mitte küll oma lapsega kuid siiski !! ja korduvalt - kõik tuleb ringiga tagasi .. ega ennem ei mõistagi kui ühel ilusal päeval oma laps samu tempe tegema hakkab !! siis tunned seda valu ja ahastust :/ hea ,et elu ja tervena tagasi on vähemalt ... JA VANEMATELT PALU VABANDUST !!!! kui sellest piisab muidugi :("
Netikommentaar: "Neliteist - Ju siis juba hormoonid möllavad!" 
Nendel murelikel päevadel kirjutab sotsiaalmeedias ka Naine, kelle Tütart otsitakse. Ta arvab leidnud olevat äreva olukorra süüdlase, "põhjus käes..." - nagu ta kirjutab. Selleks olevat teismeliste seas populaarne masohhistlik lehekülg, kus konto loojalt võib anonüümselt kõike küsida ning kuidastahes kommenteerida. Osa noori kasutab seda aktiivselt ja seal nad siis üksteist laikivad ning heitivad. Naise Mees oli see, kes avastab, et Tüdruku kontol soovitatakse neiule lehekülgede viisi, et ta ennast ära tapaks. Ühe asja jätavad Naine ja Mees sotsiaalmeedias targu ütlemata. Ka sellest sealsamas allpool.
Netikommentaar: "Arvan, et see tüdruku psüühika segasus tuleb ema eluviisidest. Nupsu foorumis kirjutab ema näiteks suitsetamise kasulikkusest imetamise ajal..."
Netikommentaar: " kirjutasin tema emale,et miks te teda ip-e aadressi jargi ei otsita? Eesti politsei saa hakkama ju. Tüdrukule häbi sellise asja eest!!" 
Viis päeva hiljem tuleb teade, et Tüdruk on leitud, elusa ja tervena. Meie inimesed on sellistes olukordades üldiselt abivalmid ja kohalik politseijuht tänab teleekraanil kõiki otsingutele kaasaaitajaid. Tüdruk on toimetatud koju ja antud üle vanematele. Arvatavasti jätab aga politseiametnik teadlikult midagi ütlemata?
Netikommentaar: "Nüüd ei pea enam mures ema ööd ja päevad läbi arvuti taga istuma ja kommentaare klõbistama. Tüdruk tahtis lihtsalt natuke vabamalt ringi silgata."
Netikommentaar: "see on nagu uppumine, kui järgmine kord karjud -appi, appi , siis enam keegi ei tule!!! Selliste asjadega ei mängite!" 
Netikommentaar: "Kas lihtsalt hulkuja või oli röövitud? Tavaliselt on vaja sellisele jooksikule vaja anda üks hea keretäis!" 
Netikommentaar: "maksis kätte, et koristama pidi."
Netikommentaar: "Vaatas et juba liiga palju kuulsust saanud ja siis mõtles et läheb kodu tagasi."
Netikommentaar: "Sellised kodust ära kadunud piigad võiks kas ÜKT d teha või peaksid nende vanemad hüvitama riigile tekitatud kahju-ka politseil on tähtsamaid asju teha kui armu -ja tähelepanunäljas piigasid otsida ."
Netikommentaar: "Vanasti mõjus sellistel juhtudel üsna tervendavalt paar sahmakat vitsa pehme koha peale. Eriti sellises vanuses." 
Netikommentaar: "Tegi k...i, vabandust! - tervisekõndi.." 
Netikommentaar: "Tead Sa tüdruk, kui Sa vähegi hoolid oma kallitest vanematest, sõpradest ja teistest lähedastest inimestest, siis Sa rohkem nii ei tee, ega muud ei oskagi öelda!" 
Netikommentaar: "Üks koralik keretäis oleks vaja plikale, millist muret oma perele tekitab."
Netikommentaar: "Arvan,et vastus on enamikel lugejatest üks,oli vaja lõbusamat elu nautida.Kui õigesti aru saan,polnud see ju vist esimene kord." 
Netikommentaar: "Ei kõnele küll antud juhtumist, kuid politseis teatakse, et üle 90% sellistest LAPSEEAS/ALAEALISE TÜTARLASTENA põgenemistest on seotud tärkava madala sugukiimaga (psühholoogias ka 'sugutung'), millest tingitud käitumisest ka konflikt vanemate või teiste lähedastega. Loomulikult ei soovi ükski hooliv lapsevanem oma (tüdruk)lapse sattumist kellelegi odavaks lõbuobjektiks. Sellest ka konflikti teke vanematega. Tärkav sugukiim alandab tugevasti lapse IQ-d, piirates enesekriitikat ja perspektiivset-vastutustundlikku mõtlemist. Tütarlapsena sugukiimaellu astumine aga röövib reeglina õnneliku tuleviku. Toimub kujuneva isiku vaimne degradueerumine ja kombelõtvus, mis välistab hilisemas eas normaalsete lähisuhete arengu. Ühegi normaalse mehe esimeseks eelistuseks ühise kodu loomisel ja oma tulevastele lastele ema leidmisel pole naine, kes on teiste meeste poolt korduvpruugitud." 
Netikommentaar: "järgmisel kevadel siis uudis, et laps sai lapse."
Netikommentaar: "Plika tegi vähe sõud !"
Netikommentaar: "Nagunii pani pidu nagu eakaaslasedki..."
Selline juhtum, pealtnäha õnneliku lõpuga ja nende valitud kommentaaridega. Ülalesitatud arvamusi võib lugeda meedias eranditult kõigi politsei teadete juures, kus palutakse abi kadunud teismelise leidmisel. Alati on neid "kasvatusteadlasi", "meil omal ajal" ja muidugi alati "vaimukaid" onu Heinosid, kes teavad kuidas need asjad käivad. Võikski punkti panna kui poleks seda eel- ja järellugu.

Täpselt kuu aega varem, enne Tüdruku lahkumist teadmatus suunas, toimus hilisel õhtul tema kodus täiskasvanute ja laste vahel tüli. Põhimõtteliselt ei oma tähtsust, mis järjekorras asjad arenesid. Fakt on see, et Naine haaras Tüdrukul juustest ja tiris teda trepist alla. Oma osa sai Tüdruku noorem õde. Naine võttis pastaka ja lõi mitu korda sellega lapse abaluu piirkonda. Torgete tagajärjel sai laps pindmisi haavu. Tülis osales ka Mees, kes haaras Tüdrukul käega kõrist, ise astudes lapse labajalale. Ta sai tüdruku väändesse, haaras käega juustest ja tõukas trepist alla. Eks nad ise teavad täpsemalt, kuidas seekord tüli majaseinte vahelt välja pääses. Õiguskaitseorganid reageerisid hämmastava ja lugupidamist vääriva kiirusega.

Juba kahe nädala pärast peeti Naine ja Mees kuriteos kahtlustatavatena kinni. Käiku läks uurijate rutiinne töö. Teostada ülekuulamine, tihti lisandub sellele hea ja halva võmmi mäng. Muidugi kuuluvad asja juurde sõrmejäljed, DNA proov, mõõdulati pildistamine ning peamine, hoida inimest kinni rauduksega, kõva asemega pisikeses akendeta kongis seadusega lubatud kaks ööpäeva. Selline teatav psühholoogiline mõjutus. Muidugi toimub samal ajal kannatanutelt tunnistuste võtmine ja tõendite kogumine, mida kahtlustatav vabaduses olles võiks muidu kuidagi mõjutada. Kirjeldatud toimingud sooritatud, lasti Naine ja Mees koju. Ning kahe nädala pärast oli Tüdruk kadunud. Politsei käivitas üleriigilise otsingu.

Me teame, et kõik lõppes siiski õnnelikult, Tüdruk ju ometi leiti. Aga eel- ja järellugu pole ikka veel lõpuni räägitud. Pool aastat hiljem toimub kaks kohtuistungit. Uurijatele oli otstarbekas koostada Naise ja Mehe kohta eraldi kriminaalasjad. Prokurör oli valmis kohtus tõestama, et
- 2010. aastal peksis Mees Tüdrukut vähemalt viiskümmend korda rusikatega kõhtu ja peaga vastu seina.
- 2011. aastal peksis Mees Tüdrukut vähemalt nelikümmend korda rusikatega kõhtu ja peaga vastu seina.
- 2012. aastal peksis Mees Tüdrukut vähemalt nelikümmend korda rusikatega kõhtu ja peaga vastu seina.
Prokurör oli valmis kohtus tõestama ka seda, et 2010. aastal peksis Naine Tüdrukut vähemalt kakskümmend korda käte ja põlvedega ning küünistas näost. 2011. aastal peksis ja küünistas Naine Tüdrukut vähemalt kümnel ja järgmisel aastal samuti vähemalt kümnel korral. Tegelikult võiks siinkohal kordusena lugeda ülalesitatud "asjatundjate" kommentaarid ja soovitused.

Prokuröril polnud kohtus vaja midagi tõestada. Ta sõlmis süüdistatavatega kokkuleppe, millega kohtunik nõustus. Mees ei tohi kolme aasta jooksul sooritada mõnda uut kuritegu, vastasel korral ootab teda vangistus kaks aastat ja neli kuud. Naine on vabaduses samadel tingimustel. Tema kolme aasta jooksul õhus rippuv vanglakaristus on millegipärast Mehe omast kahe kuu võrra pikem.

Isegi kui me sellest asjast enam kunagi rohkem ei kuule, teame, et sellel lool lõppu ei olegi. See elab edasi asjaosalistes ja nende järglastes. Miks aga õpikulugu? See on ilmne. Valdkonna spetsialistid oskavad paremini ja pikalt seletada.

12 kommentaari:

krati ütles ...

Mina valiks kahe võimaliku lõpu vahel :
Ükspäev kuuleme meediast, et 14 aastane tüdruk tapeti oma vanemate poolt .Või siis võimalus kaks : tüdruk otsib teise samasuguse õnnetu meeshinge ja nad hakkavad koos elama . Kui veab. siis elavad pika ja õnneliku elu koos . Kui ei vea, toodavad samasuguseid õnnetuid hingi juurde, sest nende kodudes on alati kätega räägitud.
Sellistel juhtudel tunduv vanakurat ise päris hea partii olevat . Seda enam , et tüdruku vanematega tundub ta suguluses olevat .

Tqnis ütles ...

Mnjah...

Ja vat nüüd kujuta ette, et sinusuguse või võibolla varsti ka minusuguse Üksi Metsa Sees Elava Vanamehe ukse taga või sahvrisse või kööki satub Tüdruk ja räägib sellise loo. No ütle, mida sa hing teed või ette võtad...

Muide, ma eeldan, et seda "vanematele üleandmist" tegelikult siiski ei toimunud? See ei saa ju võimalik olla? Eks ole? Ei saa ju olla?

krati ütles ...


Mina räägin siis ka loo : sügaval nõuka-aal oli üks pere , kus ema pidevalt lennus oli. Kuude kaupa .
Segamatult elasid lapsed oma elu , kuni ükspäev keegi tädikene läks ja kaebas .
Pere praktiliselt pesamuna kutsuti alaealiste asjade komisjoni , kästi päevik kaasa võtta .
Inspektoritädi uurinud päevikut, ja saatis tüdruku täpselt sama targalt tagasi .
Ise üteldes : tubli oled , poleks Sul õppimine korras, oleksin ma pidanud teid lastekodusse saatma .
Ma ei usu, et praegu midagi eriliselt teistmoodi on .

Kuigi , teisalt tean juhtumit tüdrukust, kes tutistamise pärast oma isa peale kaebas , ja nii sattusid nad õega kahekesi asenduskodusse .
Üks asi on tutistamine, teine asi kõrist kägistamine .

Ühest korrast oleks pidanud küll ja veel olema, aga 40 korda? Kes seal poolmeelne on :perekond, või lastekaitseametnikud ?

Anonüümne ütles ...

Kommentaaridest võis selle loo puhul välja lugeda ka seda,et Mees pole lapse isa ja et Mees on teda seksuaalselt ära kasutanud...
Igatahes on see lugu suur katastroof,väga painav ja ahastamapanev.Tea,kas võib loota,et ajaks,mil "tingimisi" lõpeb,võib Tüdruk lahkuda sealt majast ilma taga ajamata,vanuse poolest?

kaaren ütles ...

Mitme aasta jooksul kogunenud mitusada jõhkrat peksmist ja pidev mõnitamine jne. Sellel taustal tulla rääkima, et vanematele tuleb kõike rääkida, kena olla jne, my äss.
Võõra inimese korduva piinamise eest olex need 2 tölli ammu kinni istunud, aga pereliikmete suhtes öeldakse nii, nagu lugematu hulk politseinikke ja tartu prokuratuuri töötajaid mulle ytles - no katsuge ometi meele järgi olla, siis jäetakse teid rahule, ja et elus tuleb paljuga leppida, jne. Kuni selline suhtumine nn massides ja rahva suhtumisi kandvas õigussysteemis kestab, ei muutu midagi. Rõve.

kaaren ütles ...

Ma tean paljusid selliseid tydrukuid 90-te majanduskriisi ja yleyldise karjuva vaesuse ajast. Õnneliku lõpuga on neist kymnetest ainult 3, neiud sattusid rikkale JA heale mehele. Ylejäänud rabelevad samas supis, vaesus, joomine, värdjalikud peresuhted. Yles on kasvanud uus põlvkond, minuealised saavad juba vanaemadeks ja hakkab uus ring jällegi.

Hundi ulg ütles ...

Suures positiivsuses tahaks uskuda, et kõike saab parandada. Kahjuks pole see alati nii. Tüdruk on proovinud, tal on aidatud, vahetada oma identiteeti, et teda ei saaks seostada juhtumiga. Kuid inimese mälu pole paraku võimalik vahetada. Muuseas figureerib Naine siiani keskmisest suurema pere lapsevanemana ühe õppeasutuse hoolekogu nimekirjas. Küsiksin samuti: see ei saa ju võimalik olla?

Anonüümne ütles ...

Lugupeetud blogija, ma ei oska midagi asjalikku kirjutada selle ahastama paneva loo kohta.
Küll aga tahaksin rääkida... internetikommentaaridest.
Aastaid tagasi viis elu mind kokku ühe vaimse puudega noorega, kes elas hooldekodus. Tööl ega koolis ta ei käinud, vaba aega oli laialt käes ning enamuse sellest veetis ta kohalikus raamatukogus internetis. Kommenteerides. Valimatult kõike.
Ma ei tea, mis ta haridus oli, aga õigekirja oskas ta küll niipalju, et lihtsalt kommentaaride põhjal ei mõistaks mina küll öelda, kas tehtud vead olid näpukad või kirjutatud kellegi poolt, kel pole erilist haridus, vaid eluülikool on läbitud lastekodudes ja hooldekodudes.
Nüüd ma kindlasti üldistan, aga - kui paljudel terve hinge ja mõistusega inimestel on aega ja tahtmist internetis artikleid kommenteerida? Tundub, et pigem on seda aega ja tahtmis ikka sellistel, kellel pole midagi asjalikumat teha ning kelles käärib viha ja kibestumine, mis vajab välja valamist...
Elule on väga palju vaatenurki, eks. Kunstitunnis räägiti kunagi: konna perspektiiv ja kotka perspektiiv. Enne internetikommentaaride lugemist küsin endalt alati: kas mul on vaja näha elu läbi poris vingerdava ussikese silmade läbi, kellele on raske saapaga peale astutud?

Mir

Hundi ulg ütles ...

Ma oma naiivsuses kujutan ette, et taolistel tundlikel teemadel teevad võrguväljaanded ja politsei koostööd. Lugeja poolt kirjutatud mingi kommentaar võib olla inimese leidmisel oluliseks vihjeks. Samas tuleks nn. haiged kommentaarid kustutada. Teisisõnu on see operatiivtöö, segunenuna toimetusepoolse teadliku tsensuuriga. Selline mõttekäik annab samuti kinnitust, et tegemist on juhtumiga, millest spetsialistidel oleks midagi õppida.

Sinu näide nn. delfikommentaatorist on tabav. Ma kahtlen paljude sealsete alaliste kommenteerijate vaimses tervises. komme

Emmeliina ütles ...

tagasivaated oma mätta otsast:
sellise õõvastava looga hakkasin kokku puutuma paarkümmend aastat tagasi.
varem elasin sageli oma heaolumullis, mille järgi "halb abikaasa" oli see, kes unustas väsinuna töölt tulles küsida kas külmkapp ikka töötab või kuidas uue dieedi tulemused vilja kannavad:D

ühesõnaga minu ellu tekkis millegipärast naine, kelle lapse toal oli väljaspool haak ja järjekordsed "onud" voorisid sisse ja kiirelt välja.
Pisipiiga oli siis neljane kui teda kodustama hakkasin. Kolmanda onu lubasin noaga ähvardades maha lüüa, kui ta teismelist tüdrukut rahule ei jäta. Õnneks suri tropp varsti joomasurma. Sellegipärast ajab "Meie Mehe" lugu "Tütreke" mind praeguseni oksele.

Lugu lõppes õnnelikult nagu muinasjutus: piiga ema sai vanemaks ja targemaks ning on nüüd tore vanaema.
Ja pisipiiga sai minu eesnime. Loomulikult oli suur osa kanda minu kadunud abikaasal, kellest sai tüdrukule isa eeskuju. Aga ka tema ei uskunud, et mehed võivad olla nii mölakad ja naised nii lollid. Hea, et ei kuulanud tema ütlusi, et olin paranoiline.

Sugulased, kodakondsed ja muidu tähelepanelikud - ärge kinnistage enda pähe ühe meie maakonna sotsiaaltädi väljaütlemist: mina ei oska seda öelda. olen lihtne töötaja ja ametnikuna pean tegelema igasuguste asjadega.

Hundi ulg ütles ...

Osade ametite puhul eeldame, vähemalt mina arvan nii, et inimesel on kutsumus selleks tegevuseks. Mõni muu amet on aga lihtsalt töö, et leib laual oleks. Minu põgusad kokkupuuted sotsiaalvaldkonna töötajatega lastekaitse küsimustes on olnud negatiivsed. Seepärast on mulje, et paljudel nende hulgast on kutsumus muutunud lihtsalt tööks. See töö käib ja keeb, kuid suuremalt jaolt ainult paberil - peaasi, et failid on korras!

kaaren ütles ...

Kurat, politseis jm toimub sama.