esmaspäev, 5. jaanuar 2015

Kadunud purjus tüdruk

Laupäeva öösel vastu pühapäeva helises hilisel õhtutunnil telefon. Naaberkülas elav mees vabandas hilja helistamise pärast, kuid jälle olevat abi vaja. Mõned päevad varem vedasin sama mehe otsad andnud autot nööri otsas. Mõtlesin, et ju ta siis ei saanud autot korda ja jälle seisab kusagil metsa vahel. Kuid ei, tal tütrega hoopis probleemid. Keegi oli talle helistanud lähimast suuralevikust, et ta seitsmeteistkümne aastane tütar on sealsel peaväljakul. Ja sedavõrd juua täis, et ei võta jalgu alla. Ema-isa ehmatus muidugi suur. Laps käib tihti selles alevikus ja mõnikord jääb ka hilja peale või hoopis sõbranna poole. Ning sellest pole olnud mingit probleemi, noorte inimeste asi. Nende teada tüdruk ei joo ega suitseta, poistegagi jalutab vaid käest kinni. Ning nüüd järsku siis selline asi. Tean seda tüdrukut, mitmeid kordi ka minu juures käinud, koolis läbinisti nelja-viieline, seepärast mingil määral ootamatus ka minule.

Mul seisab nädalalõppudel sageli siin hoovi peal päris korralik auto. Tehnilises passis kasutajana isegi mu nimi kirjas. Muidugi läksin mures vanematele appi, sest neil endil parasjagu mingit liikumisvahendit kasutada polnud. See oli see öö, kus hakkas tormile sättima. Sõitsin suure maantee kaudu ja sealt pöörasin sellele külavaheteele, kust kaudu tüdruk loogiliselt oma kodukülla läheb. Ei mingeid jälgi lumisel teel. Natukene edasi sõites näen tulede valguses kahte kogu. Need olid kadunud tüdruku vanemad. Selle kõleda vinge tuule ja taevast alla sadava lumelörtsiga aleviku poole rühkides olid nad juba päris läbi külmunud. Isa oli unustanud suure kiiru ja ähmiga isegi mütsi pähe panna.

Aleviku peaväljakule jõudes oli seal tühjus. Ainult kaks autot tuledega. Otsisime kõik nurgatagused läbi, kuid ei kedagi. Tüdruku ema ja isa helistasid juba kodunt alates pidevalt tütre mobiilile. See kutsus, kuid keegi ei vastanud. Läksime platsil seisvatest autodest küsima. Seal olevad poisid ütlesid, et olid tüdrukut kaugelt näinud küll, kuid too vist läks ühe teise poisi auto peale ja nad sõitsid kuhugi - äkki viskas noormees ta koju ära? Autol ots ringi ja küla poole tagasi. Sõites telefonikõne koju noorematele vendadele, et kas õde on juba kodus? Veel mitte. Neiu enda mobiil pidevalt kutsub, aga ei vasta. Sõitsime suurelt maanteel läbi kõik need pöörded, kust küla poole tee läheb, kuid ei mingeid autoratta jälgi.

Väikese koha suur eelis on see, et kõik tunnevad kõiki. Peilisime selle poisi elukoha välja ja läksime tagasi alevikku, noormehe ukse taha. Maja oli pime, akendes ei ühtegi tuld - kell oli juba veerand kaksteist öösel. Pika kolistamise peale tuli lõpuks üks naine, poisi ema, öösärgis uksele. Ei, poega veel ei ole, ta kusagil oma auto ja sõpradega. Naine helistab oma pojale, telefon kutsub, kuid toru ei võeta. Pika otsimise peale leiab naine poja sõbra telefoninumbri. Jah, autoga poiss on tema kõrval. Nad on vallakeskuse tanklas. Ei, kadunud tüdrukut nendega pole, nad nägid plikat õhtu alguses, kuid hiljem mitte... Nemad küll ei näinud, et tüdruk oleks koos teisega joonud ...

Hetkeline nõutus ja sadaüks mõtet. Eriti selles valguses, kus neiu ema alustab ikka ja uuesti oma heietust sellest, mida kõike võivad poisid abitus seisundis oleva tüdrukuga ette võtta. Isa ammu nohiseb üha valjemini selle jutu peale ja mina lihtsalt lollakana vaikin, sest meestena teame kümme korda paremini, kuidas mehed võiksid purjus tüdrukut ära kasutada. Siis muidugi plahvatab selgus järgmiseks sammuks - sõbranna! Kuidas kohe selle peale ei tulnud? Tüdruk jäi täis ja mõni sõbranna viis ta enda juurde välja magama. Ema teab uduselt, kus tütre parem sõbranna selles alevikus elab. Selles tänavas on kõik majad ühte moodi - millises? Äkki linnas elav, mõni aasta vanem vend teab õe sõbrannade telefone? Venna mobiil kutsub, kuid keegi ei vasta, tüdruku enda telefon samamoodi. Kõigis nendes ühesugustes majades on vaid kahel tuled akendes. Teades sõbranna nime koputame ühele neist, kuid see pole õige. Õnneks osatakse juhatada. Selle maja juurde, kus samuti veel ei magata.

Kell on kohe kaksteist öösel. Mõistagi ei avata ust kohe. Lisaks uksele tuleb koputada akendele. Kui mees ukse avab ja meie jutt räägitud, reageerib ta täie mõistmisega - ta on isa. Teab otsitavat hästi, tütre parim sõbratar ja mitmeid kordi nende juures ööbinud. On vaid imestunud, et selline asi - uskumatu! Sõbranna aetakse voodist üles, kuid tema ei tea midagi. Ta täna noorte kogunemiskohas, väljakul pole käinud. Aga, et purjus? See ei saa võimalik olla! Ta ju üldse ei joo! Äkki on hoopis oma poisssõbra juures. Seal, teda ei ole, teab ema kindlasti. Tütre poiss elab linnas ja on praegu kuhugi kaugele ära sõitnud. Mitte see, vaid see poiss, kellega tüdruk alevikus sõbrustab, oskab sõbratar selgust tuua. Tüdruk helistabki koheselt sõbranna poisile, telefon kutsub, aga keegi ei vasta. Möödaminnes valib ta ka oma purjus ja kadunud sõbratari numbri. Vastatakse kohe: mis purjus? LOLLIKS OLETE LÄINUD VÕI? Ma istun praegu autos ja sõidan kodu poole. Ning kell kaksteist olen kodus nagu lubasin! Misasja? Helistati ja öeldi, et ma olen maani täis? Mis lollid naljad need on?

Tüdruku vanematega kodu poole sõites hakkab isa tea mitmendat korda vabandama, et mind hilja õhtul välja ajas ja nii palju ilmaasjata tüli tegi. Lõpuks käsin tal selle jutu ära lõpetada, et parem reageerida ilmaasjata kui jätta reageerimata. Ka minul on olnud teismelised tütred.  

21 kommentaari:

Tqnis ütles ...

Mnjah, hull lugu. Aga kõik on hea, mis hästi lõppeb.

Ning lõppkokkuvõttes ja mõne aja pärast... Kõigile asjaosalistele ikkagi hea lugu. On hea teada, et vajadusel tullakse appi. Ükskõik mis, ükskõik millal ja milleks vaja on.

Ja see, kes alguses helistas... Kui see oli nali, siis oli see rumal nali. Aga see võis olla ka täiesti aus viga. Arvakem nii?

Anonüümne ütles ...

Ohjah, teismelised... Mul ausalt on ikka väga hea meel, et oma lapsed sellest vanusest kõik väljas ja 2/3 neist juba ise lapsevanema rollis. Aga selles olen ka raudselt sama meelt: parem kümme korda põhjuseta reageerida kui üks kord reageerimata jätta.
kasja

kristallkuul ütles ...

Kõigi viimasel ajal meediastki läbi käinud kadumisjuhtumite valguses pole ime, et vanemad koheselt reageerivad. Kuid ka noored võiks omalt poolt need kaks sammu vastu tulla ja telefonitsi vanematele kättesaadavad olla.

Ausalt öeldes on endalegi need kadumislood hirmutavad... Kuid tagasi kadunud venelannat, kelle enesetapu teinud mees koos kirjaga kuskilt Lasnamäelt avastati, pole minu meelest tänaseni leitud. Meesterahvaste kadumiste kohta on viimase kuu jooksul kolm uudist olnud. Mis toimub? :/

Hundi ulg ütles ...

Olen telekast vaadanud neid tüngasaateid. Kunagi sattusin raadios kuulama tüngakõnesid. Naersin küll kui naljakas tundus. See juhtum ei olnud naljakas. Millegipärast. Seega tõepoolest, kergem on mõtelda, et hoopis aus eksitus.

Kuigi ma noortega suhtlen, tunnistan ka mina ausalt, et enam küll ei tahaks olla teismeliste laste isa. Praeguses suhtlemises on see taganemisdistants, et pole minu lapsed. Aga vajadusel jooksen ikkagi ...

Ning see telefonile mittevastamine. Enda nahal kogetud korduvalt. Saan aru küll, miks ei vastata. Eriti teismeeas. Kuid närvi ajab ikkagi.

krsi6 ütles ...

Iseenesest ei teinud tüdruk ju midagi valesti. Tuli õigel ajal koju, nagu lubas. Võib-olla on noortel mobiili mitte vastuvõtmiseks omad põhjused? Võib-olla kipume liiga tihti helistama? Ja tüütama? Sest ka 30 aastat tagasi käid õhtuti väljas ja ka siis läks teinekord keegi kaduma. Õnneks ei olnud tollal mobiile..

Hundi ulg ütles ...

Täiesti nõus. Tean ka mitmeid mehi, kes mõnikord telefonile ei vasta. Eriti kui naine väsimatult helistab. Ja siis on nad ka kadunud :)

Lendav ütles ...

Eks kõik sõltub sellest, kuidas on kokku lepitud (või milles kokku leppimata jäetud). Ei tea, kuidas tolles perekonnas, aga üldiselt on liigne telefoni otsas rippumine igavene nuhtlus. Olen isegi ajapikku õppinud mitte iga kõnet vastu võtma, helistama tagasi sobivamal hetkel. Miks ma peaksin eelistama kohalolevale sõbrale ja olulisele vestlusele kedagi, kes samal hetkel on heaks arvanud mulle helistada?

Liigne helistamine ja kontroll tekitab trotsi ja juba tõsist vastuseisu järjekordsele kontrollkõnele. Olen isegi tundnud ärritust, kui mu 75-ne ema helistab päeva jooksul juba viiendat korda, et midagi äsja meenunut öelda või meelde tuletada.

Samas, kui lapsele on öeldud, et hoidku telefon ligi (kasvõi igaks juhuks), peaks ta seda siiski tegema. Hiline õhtutund, kodust eemal, pole ime, kui vanematel mure tekib (eriti peale ehmatavat telefonikõnet, nagu siin toodud loos). Vanemad ju siiski vastutavad alaealise eest.

Hundi ulg ütles ...

Jah, usalda ja kontrolli vahekord.

Konkreetsel juhtumil jäi mul küll mulje, et vanemad erilised kontrollfriigid pole olnud. Ma olen üldse aru saanud, et maakohtades on see pisut teisiti, nende laste kohustusliku kojujõudmise kellaaegadega. Vahemaad on suured ja mõistlikud vanemad saavad aru, et tütar tahab "saada pruuniks, teiseks juuniks".

Anonüümne ütles ...

Ei taha minagi olla teismelise tüdruku vanem,aga olen.Probleemid on tihti õhus,õhku tõusmas,õhku jõudmas...Lahtiunustatud "näoraamat" räägib nii mõndagi teisiti,kui mina tean...

Hundi ulg ütles ...

Mõnikord on vist isegi kasulik, et me ei tea kõike, mida lapsed teevad. Ega meie vanemadki teadnud sageli meie tegemistest. Mind isiklikult muudab alati tähelepanelikuks sageli just emade väide, et oh, me oleme tütrega nagu sõbrannad - meil pole mingeid saladusi! Jee, jee ..., mõtlen siis.

Bianka ütles ...

Mina olin ka selline lapsevanem, kes arvas, et oleme tütrega sõbrannad ja ma tean tema elust kõike ;) Ma olekski sellesse õndsasse usku jäänud, kui me poleks hiljuti nüüd juba ammu täiskasvanud tütre juures koos ühte noortefilmi vaadanud.

Ja kui hakkasime tütrega filmi üle arutama, et kas on ka päriselt nii, et noored teevad armastuse pärast igatsugu lollusi, siis jõudsime üksmeelsele järeldusele. Jah teevad, tegin mina ja tegi ka tema. Kui armastusega oli kehvasti, siis asendas seda alkohol ja rumalused, millega tõmmata tähelepanu ja samas peita südamevalu. Ja alles nüüd (ligi 20 aastat hiljem) sain ma teada, missugust kaksikelu mu tütar oli elanud teatud vanuses :O Mul polnud sellest õrna aimugi, sest koolis oli tal kõik korras, ta tuli alati õigeks ajaks koju, ma usaldasin teda ja ta ei jäänud vahele...

Algul olin ma tõde teada saades täiesti shokis. Kuidas ma küll midagi ei kahtlustanud! Nüüd aga mõtlen, et ehk oli hea, et ma ei teadnud seda kõike tookord. Igaüks peab saama ise oma vead läbi teha, et kogeda hea ja halva piiri, et targaks saada.

Ja kuna midagi halba ei juhtunud nende tema seikluste tõttu,kooli lõpetas ta kuldmedaliga, läks edasi ülikooli, lõi toreda pere, töötab edukalt, niiet "kõik korras nagu Norras" :P Aga alati on võimalus, et nooruse rumalused rikuvad kogu ülejäänud elu ära.

Hundi ulg ütles ...

Kuratlikult õpetlik kõigile, Bianka!
Just sinna kanti ma mõtlesin.

Ning veel üks aspekt. Ma arvan, et normaalsetes peredes, mis see veel on? :), teavad isad ja emad oma laste tegemistest erinevalt. Ning see on hea. Mitte, et oma poegade suhtes oleks olnud hoolimatum, kuid tüdrukute seiklustele oleksin kindlasti reageerinud valulikumalt. Ju neid siis ka pisut varjati minu eest.

kaaren ütles ...

Poisi lollusi saab antibiotsidega ravida, aga tytre lollused jäävad perele tegemiseks järgnevaks 19 aastaks, võib kokkuvõtlikult öelda.
Rõõm kuulda, et selle tydruku vanemad nii hoolivad on, ehk antud seiklus syndis sellepärast, et neil vanematel mingid mitme nädala muretsemised lõpuks suht lihtsas olukorras plahvatuslikult yle ääre ajasid.
Aga need tyybid, kes seda umbjoobe-juttu ajasid, peavad yle kyyru saama, sõna otseses mõttes. Lolli jutu pärast on ennegi suuri pahandusi juhtunud.

soodoma ja gomorra ütles ...

Mind tõeliselt üllatab ja paneb muigama, kas sina, Hunt mõtled tõesti ......jee, jeee.:)

sigridmallene ütles ...

Mul hakkas seda kirjutist lugedes igatahes filmilint silme eest jooksma. ;)

Hundi ulg ütles ...

Mnjah, SG. Igaühel meist on asju, mida püüame teiste eest varjata. Aga mõni hammustab sellest läbi :) Nii sain jõulude ajal kirja:

"Ma lihtsalt ei saa aru. Mulle just räägiti sinust selliseid jutte, et ma kohe ei tea kuidas peale seda sinuga suhelda. Olen siiamaani šokis. Täiesti uskumatu,mul on sinu pärast lausa häbi. Ma ei tea kuidas sulle seda öelda. Kui keegi sellest teada saaks, ei suhtleks sinuga enam keegi. No ühesõnaga sa ei usu jõuluvanasse."

Tänan, Sigrid. Ma mõtlen, et Sa võiksid oma blogilt tolmu ära puhuda :) Lugejaid oleks kindlasti.

Anonüümne ütles ...

Nii et noored naised, ja naised üksi saavad siis lapsi ? Kas see ongi siis meie riigis leviv erakondlik arvamus, et kui mees teab vea, aitab antibiootikumist, ja kui naine, on kogu pere järgnevad 19 aastat seotud ?
Muide, lapsi saadakse siiski kahekesi. Meie meditsiin ei ole veel nii arenenud , et katseklaasi lapsed võimalikud oleks . Ja mis inimesed neist kasvaks ?
Aga kui juba meie naisinimesed oma poegi sellised vaimus kasvatavad, siis ma ei imestagi, et me siiani väikerahvas oleme. Kui pole mehi, kes vastutaks.
Kes vastutaks selle eest, et tema naiskaaslane seltskonnas ei jooks nii palju, et jalgu enam alla ei võta .
Veel parem oleks muidugi, kui ei jooks üldse.
Aga kogemuse pärast juba peab ühe klaasi proovima, et kasvõi kogu eluks veenduda - see pole minu jaoks .
Krati

kaaren ütles ...

Anonyymne, tule mäe otsast alla, aga võta igaks juhuks enne valge põll kah eest ära. Sinul on hea ja tubli mees kodus, minul on ka, aga mitmekymnel tuhandel naisel ja lapsel ei ole! Ja meie kyla noorte põnevast ja erutavast elust võin ka mõndagi rääkida.
Hahhahaa.

krati ütles ...

Kaarnal soovitaksin loo ikka teinekord lõpuni läbi lugeda, enne kui naerma hakkab.
Oleks kaaren minu arvamuse läbi lugenud, siis oleks vastuse autori ka lõpust teada saanud .

Oma mäed ehitame meie endale ise. Pojad kasvatame ise ja tulevased isad peaksime ka ise valima .

Perekonnaõpetus on vähemalt pealinna koolides õppeprogrammis aastast 1981. Ma usun, et meie haridussüsteem nüüd nii ebavõrdselt arenenud ka pole, et maakoolides selline õppeaine üldse puudub .

Kondoomid muide kaitsevad üldjuhul siiski nii soovimatu raseduse kui ka nende haiguste eest, mida sugulisel teel saadakse.
Ja kõige parem rasedusevastane vahend on sõna " Ei !"
Usalda ja kontrolli, aga kõike me siiski pole võimelised kontrollima. Seepärast mina vähemalt oma tütardelt enne peole minekut uurisin küll ilma igasugu valehäbita, kas kondoomid on kaasas .
Vanaemaks nad mind ka pole enneaegu teinud . Ei pojad, ei tütred.

Kaaren , mina tean , mis elu külades ja linnaagulites elatakse. Sest agulimajast olen ma ise pärit. Külaelu elasin ise 10 aastat .
Aga mehed valime me endale siiski ise . Ja kasvatame neid ka ise. Varjatult või vähem varjatult.

kaaren ütles ...

Phähh.
Kui sa teaksid päriselt, mis elu elatakse, siis ei võtaks sa minu komme isikliku solvanguna. Ma räägin, et sina kasvatad ja mina kasvatan oma poegi ja tytreid, aga teised paljud ei kasvata. Ja nende teistega tuleb paratamatult arvestada. Meil on oma elukogemus, kummalgi erinev. Aga kuna teie ilmselt liigute ringi viisakamates seltskondades ega pea toimetama perekonnapeana ettearvamatu hullu kõrval samasuguste, aga agressiivsemate kodanike, meie oma armsa eesti rahva keskel, kindel kodu ja mees kaitseb, siis saate endale turvalist ja moraalset elu lubada. See, mida ma lõpuni ei lugenud, ei puutu asjasse, sest see teema on paisumas suuremaks kui elu.

kaaren ütles ...

Ma ei saa kyll väita, et me ise valime endale elu, abikaasa, lapsed, ametid. Sa võid kyll naeratades punnitada ja teenindada, aga liiva all voolab hoopis midagi muud. Inimene plaanib, jumalad naeratavad. Me kõik oleme suletud systeemid, minu öeldud sõnadest jõuab sinuni ainult väga väike osa.