Eelmise aasta oktoobris, mõni nädal enne oma sünnipäeva, kirjutas Kaido FB lehele: "vahel on elu nii sitt,et hakka kasvõi ise ka uskuma,olles ise veel positiivselt kõike võttes". Kes nüüd täpselt teab, miks sellised sõnad ja muremõtted. Midagi täpsustavat kirjas polnud. Võin ainult oletada. Enam vähem sellel ajal sai Kaido süüdistuse kuriteo toimepanemises. Halvimal juhul võis teda oodata kuni üheaastane vangistus. Tema väidetav kuritegelik käitumine oli kestnud juba viis aastat. Jätkuvalt ja süstemaatiliselt. Seepärast piirati ka tema liikumisvabadust elukohast lahkumise keeluga. Eelmisel kuul, vahetult enne jõule toimus kohtuistung. Kaido tunnistati süüdi kuriteo toimepanemises ning seadusega anti talle võimalus see otsus edasi kaevata. Ma ei tea, kas ta seda võimalust kasutas.
Ma ei tunne ega tea Kaidot üldse, ega seda, miks tal see asi nüüd sedasi läks. Küll aga meenus seda kohtuotsust lugedes hiljuti nähtud vana foto. Sellel on kasakas Nikita oma naise ja kümne pojaga.
Kasakatel oli sedasi, et iga sündinud poeglaps arvati pärast siiailma tulemist koheselt oma staniitsa kasakapolgu hingekirja. Seepärast sellel pildilgi kõik poisid naksilt mundris. Muidu, nagu ikka pereelu. Igapäevaselt kindlustada poistele toit lauale (uskumatu kui palju võivad kasvueas poisid süüa!), riided-saapad, mingid kooliasjad muretseda ja sedamoodi. Ning muidugi maksud tasuda. Kasakad polnud talupojad ja riigimaksudest olid nad vabastatud, kuid igaaastane maks väeosakassasse tuli ikkagi tasuda. Ning kui aeg käes, läksid poisid aega teenima. See nimekiri, mis tolleks hetkeks tuli noormehele muretseda, oli ikka väga pikk. Esmalt muidugi saduldatud ratsahobune ja mõõk. Edasi sumadan, nahkkotid kuivainetele, hobuseharjad, -tekid, -rauad ja -naelad. Omaette nimekiri oli kogu munder sinna juurde kuuluvaga jne. Iga suureks saanud poisi kroonusse saatmiseks pidid vanemad korjama raha, umbes kooliõpetaja aastapalga jagu. Kuna emad kantseldasid rohkem lastega, tuli isadel seda enam pingutada - igasugune käsitöö ja "kalevipojaks" käimine, pisike põllulapike, kalastamine ja jahipidamine ning muud nipet-näpet, et pere eelarve klappima saada. Selline tavaline elu. Eks oli ka nii, et mõnel perel oli keerulisem, teisel jälle lahedam oma kohustustega hakkama saada. Kes ikka päris hätta jäi, sellele tuli appi seesama väeosa kassa.
Kuidagi sai Nikita sada aastat tagasi oma kümne poja ülalpidamisega hakkama. Sada aastat hiljem jäi aga Kaido oma isakohustustega jänni. Kaido võlgneb oma kahele lapsele ligi kaksteist tuhat eurot. Eeldatavalt selgitas Kaido kohtus, miks ta mõned aastad varem kohtu poolt tehtud varasemat otsust, maksta oma kahele lapsele elatist, ei ole täitnud. Kohus leidis, et see mittetasumine on olnud kuritahtlik - neljakümne nelja aastane isa on töövõimeline, ning mees pole teinud mõistlike jõupingutusi, et kasvõi kuidagimoodi igakuist elatist oma lastele maksta. Kohtu arvates on Kaido kriminaalkurjategija ja määras talle seaduses ettenähtud karistuse.
Kogu asjast ei oleks juttugi teinud, kui mitte see ülaltoodud foto. Ja lisaks see asjaolu, et Kaido on viimaste aastate üks vähestest ja eeldatavalt viimane alimentide mittemaksjatest, kes on süüdi mõistetud elatise maksmisest kuritahtlikult(!) kõrvalehoidmise eest. Politsei saab igal aastal paarsada avaldust, et konkreetsed lastele elatise mittemaksjad võetaks kriminaalvastutusele. Kohtusse jõuavad paraku neist mõned üksikud - kes see neid teise pere värke ikka niiväga arutada tahab. Isegi sedamoodi, et tublid asjatundjad tahtsid mõned aastad tagasi karistusseadustiku revisjoni käigus selle paragrahvi üldse kuritegude loetelust välja visata. See on kättemaksuparagrahv - oli spetsialistide tollane hinnang. Kui asi Riigikoguni jõudis, siis pisut leebuti. Elatise maksmisest kõrvalehoidmine on nüüdki kuritegu kui seda tehakse teadvalt(!). Jah, eks sõnade väänamine ole samuti juristide leib.
Ah jaa, Kaido karistus? Kaido on jätkuvalt vaba mees vabal maal. Kolme aasta jooksul ei tohi ta sooritada mõnda muud kuritegu, muidu läheb pooleks aastaks vangi. Ning muidugi kõige olulisem. Vaene mees peab riigile tasuma ligi kuussada eurot sunniraha, et kõrge kohus asja üldse arutas. Mis aga lastele võlgu olevat raha puudutab, siis... sellega on nagu on.
Postitused
34 kommentaari:
Oh kui tuttav. Saan praegu kahe kasvava lapse kohta kokku 44 eurot elatist (ja sedagi kohtutäituri abiga). Olen loobunud uuesti kohtusse minemast ja elatise nõuet suurendamast, sest raha sealt niikuinii rohkem ei tuleks ja närve kuluks rohkem, kui asi väärt. Mida on võtta praktiliselt miinimumpalka saavalt mehelt? Mitte midagi. Kui viimanegi ära võtta, leiab kuskilt mõne "musta otsa", tuleb ametlikult töölt ära, siis ei saa ka kohtutäitur ta käest enam midagi kätte. Ja arvata on, et siis kannatavad ka laste suhted isaga. Praegu ta ikka kuigivõrd suhtleb nendega. Olgu isa milline tahes, igal lapsel on õigus teada, kes ta isa on.
Seadus justkui ütleb, et vanematel on võrdne vastutus laste kasvatamisel. Aga lõpuks taandub ikka kõik sellele, kas lapsevanem ise tunneb vastutust või mitte.
Eelmise loo all kommentaarides oli vastutusest juttu, et kas teismelise tüdruku apsakas on suurem kui poisi oma? Lausa vaidluseks läks. Praegune postitus jätkab seda teemat täiskasvanute tasemel. On palju suurepäraseid isasid, kes oma lastest vägagi hoolivad. Aga on ka teistsuguseid. Eks ole ka emasid igasuguseid, kuigi jah, mees astub tihemini oma laste juurest minema tagasi vaatamata. Miks? Kas seda üldse saab kuidagi seadusega reguleerida? Mina ei tea. Kõik algab ju ikka inimesest. Seadusigi teevad inimesed.
Ma oleksin väga rõõmus, kui mingi imetrikiga saaksin kätte seadusega ette nähtud miinimumelatise. Praeguse seisuga tundub see ilmvõimatu. Mõned seadused on karmimad, millest üle astumine toob kaasa rängad tagajärjed. Mõned seadused on pehmed, seaduse mittejärgimisel eriti tagajärgi pole. See elatise-teema on just viimane, justnagu oleks seadus rohkem nagu soovituslik, mitte kohustuslik...
Siia juurde võib muidugi küsida, miks on mõned mehed kasvanud "kelgunöörideks" ja mõned mitte? Ja väga karm küsimus on, miks ma ise oma laste isaks sellise mehe valisin?
Ma ei oska vastata.
Veel karmim küsimus on, kas mul on õnnestunud kasvatada oma pojas mingisugustki vastutustunnet või on ta võtnud rohkem õppust oma isalt...?
Mina võin vastata.
Mu praegune mees oli esimene, kes minu vastu kätt ei tõstnud. Ega kiusanud mind ilusamate tydrukutega ringi aeldes jne.Ta on kõigi oma veidruste juures suutnud sama joont hoida.
Mis puutub elatiste mittemaksmist, siis see sõltub sellest, kuidas yhiskonnas tervikuna kohusetundega ja endast nõrgemate hoidmisega lugu on. Kui mul ei ole pappi, siis ma leian laste jaoks muid võimalusi. Lapsed õpivad meie tegude, mitte sõnade v seaduste kaudu.
Jne. P.S. Ma olen äärmiselt kanajas ja perelembene isik, mitmed topeltmoraalid ja inimeste haiged suhtumised annavad pidevalt mõtteainet, seepärast ka niipalju sõnavõtte sel teemal. Luban, et numismaatikapostide all olen viisakalt vait. :)
Minu jaoks on need küsimused aga jätkuvalt vastuseta. Kogu selle aja jooksul, mis ma siia olen kirjutanud, tulen ikka ja jälle selle teema juurde tagasi - meheks ja naiseks olemine. Ning vastutus on minu silmis üks hääbuv mehelikkuse tunnus...
Ma ei võrrelnud juhuslikult Kaidot ja Nikitat. Viimane teadis iga poisi sünniga oma vastutust, et kohustuse koorem suureneb. Tänasesse päeva üle kandes, pidi Nikita igale poisile kodunt lahkudes, poja ellu astudes, kaasa andma sõidukõlbuliku auto ja sada muud asja. Nii lihtsalt oli, kohustus ja vastutus. Nendest igapäevastest asjadest, mis vajalikud laste kasvamiseks, rääkimata.
Kaido ühel lapsel on pisike meditsiiniline kõrvalkalle - üks oluline meeleelund on veidi rikkis. Viga on kõrvaldatav ühe pisikese tehnilise abivahendiga, mis vajab kord kümne aasta jooksul vahetamist. See jublakas maksab palju, ning selle paigaldamiseks on lapsevanematel vaja välja käia omaosalus, kümnendik abivahendi maksumusest. See on suurusjärgus Kaido aastane elatise määr ühele lapsele. Kaido ei leidnud võimalust asjas osalemiseks. Laste igapäevasest olmest rääkimata.
Õnneks on lapsega kõik korras. Üks firma teeb selles valdkonna jaoks heategevuslikke turunduskampaaniaid. Kaido pojal oli seekord täita tähtis roll olla selle toote müügikampaania üheks reklaaminäoks. Vidin on olemas ja laps saab kõigi meeltega tajuda, et maailm on üks ilus koht.
Huvitav aga, mida mõtles Kaido? Siis kui oma poja pilte nägi kõigi kaupluste lettidel.
Mina oma isaga sain elu jooksul ainult kaks korda südamest -südamesse rääkida . Need jutuaamised andsid mulle mingi aimu sellest, mis inimene ta on .
Milline isa ta oli ma teadsin niigi .
Mõneti seepärast , et tema oli selline nagu tema oli , on nüüd minu eelistused meespoole osas nagu nad on .
Ühe kuldaväärt mõtte tahaks teile tema suust kuulduna edasi anda : Inimene ei tee oma elus rohkem vigu, kui üheainsama . Esimese vale valiku. Teised sündmused on esimese vale valiku loogiline jätk.
Asi ehk ei olegi mehelikkuses, naiselikkuses, asi on ehk selles, et oli vale valik ? Et tore inimene küll, aga teis paimaid iseloomuomadusi esile ei toonud . Või teie temas .
Ei tekitanud mehes soovi kaitsta a vastutada, ja naises soovi hoolitseda . Natuke kibe teadmine, aga südant sundida ei saa . See on see tagantjäreletarkus .
Aga me pöörame vist üldse üleliia tähelepanu minevikule . Minevik on nii palju oluline, et teada, kus sai viga tehtud . Kui viga on üles leitud, saab edasi liikuda .
Kuid, kas pole siiski nii, et ka vale valiku puhul sunnib sisemine vastutus pehmendama tagajärgi, et kõigil asjaosalistel oleks võimalikult turvaline edasiliikumine?
Aga sellega olen küll nõus, et mineviku varjud võetakse teinekord eludega edasi liikudes ilmaasjata kaasa. Seda ka lastele elatise nõudmistes ja maksmata jätmises.
Kelle jaoks turvaliselt, kelle jaoks mitte ? Inimelikult lahku minnes teist osapoolt ribadeks ei tõmmata. Kui muidugi teisel ei ole hinge väga kuraks aetud .
Kui üks osapooltest astub minema, et ainus kandam on kaks kätt taskus, siis talle veel mingeid nõudmisi esitada oleks muidugi liig.
Olen näinud lahutusi, mis on väga inetuks kätte läinud .
Aga...edasiliikuja ka vananeb ? Kui tema koos vastutusega annab tagasi ka laste vastutuse tema turvalise vanaduspõlve eest , siis miks mitte .
Aga kui mees on elanud nagu Nipernaadi, ja vanuse tulles meenub talle et tal on kuskil lapsed , siis njah ? Mina küsiks mis õigusega tema veel midagi nõuab ?
Me läksime lahku jagades abieluvarad võrdselt - tema sai auto (mis oli minu raha eest ostetud ja minu nimel) ja kõik koduelektroonika. Mina sain lapsed. Kinnisvara meil ei olnud.
Minu elu läks sellest hetkest hulga kergemaks - ülalpeetavaid oli endise kolme asemel kaks. Üks kord mees veel püüdis mu käest raha laenata, aga tulemusetult.
Küllalt palju naisi peavad viha üldse meessoo vastu - mehed olevat sead. Ja on terve hulk mehi, kes naisi ussisooks nimetavad. Mina ennast nende hulka ei loe - pean kõiki mehi ja naisi eelkõige siiski inimesteks ja sellistena võrdseteks. Oma veaks pean seda, et abiellusin liiga noorelt ja see esimene valik oli tõesti vale. Ei süüdista isegi meest, küllap ei olnud temas lihtsalt ainest pereisaks. Peale lahutust kolis ta oma ema juurde tagasi ja elab seal siiamaani.
Mulle tundub siiski, et selle abieluvara jagamisega jäi Sulle ühisvarast väärtuslikum pool :)
Minu pisut kivinenud arusaamistesse mehelikkusest kuulub ka see kaks kätt taskus variant. Muidugi kui mees on lahkuja. Paraku on seda lusikate-kahvlite jagamist liialt sageli. Ma alati mõtlen, kuidas need mehed ometi häbi pärast ära ei sure.
Ei nad sure, päris kenasti elavad edasi .
Ma olen nagu aru saanud, et tegelikult ei tahakski seda kola, mis kurba möödanikku igapäevaselt meenutaks, endaga kaasa .
Kaks kätte otsas ja kõrvade vahel ka midagi- saab ikka hakkama .
Nii et -nii a naa . Mina selle naisega , kes ma olin 30 aastat tagasi samadel tingimustel kohta ei vahetaks .
Enne natukene kehvemini, aga hingerahus .
Asjad pole veel kõik ,mida kaotada võib . Aga kui Sa enda ja hinge-ning kodurahu kaotad, ei aitaks isegi see, kui elaks koos kuningas Midasega .
Elu on näidanud, et kaotatu tuleb tagasi, vajadusel rohkemgi, aga kas selles seisneb siis õnn ?
Kui atribuudid, sh sootunnused kõrvale jätta, siis jääb järgi see, et kas sa oled Inimene, oma liigikaaslastest ja kutsikatest hooliv isend. Või siis ei.
Ma sellega ei ole kyll nõus, et elus saab valida ainult 1 kord. Elu on valikuid ju järjest täis. Ja valik on ka see, et kas annad alla ja lihtsalt lohised elu sabas vegeteerides ja mandudes, või kibestud ja hakkad igat sinu lähedusse sattujat purema, aga ehk hoopis leiad, et alati tuleb otsida võimalusi paremaks saada ja parimat teha. See viimane on kyll parasjagu raske, aga ainus viis, mis su lähedastele kurja ei tee.
Üks asjakohane anekdoot ka siis kliki ajast :
Armastajad enne abielu : Ma kingin Sulle maailma ! Kingin Sulle tähed ja Kuu . " " Mina kingin Sulle Eiffeli torni ! "
Ja peale abielu : " Selle köögirätiku kinkis mulle minu ristiema, see on minu !! "
Teatavasti riigi tasandil proovitakse elatisvõlglastega midagi ette võtta. Praegu on arutusel võlglastele täiendavate kisenduste seadmine - juhiload jms. Minu arvates mitte kõige arukam lahendus. Sellised kitsendused vähendavad eeldusi raha teenimiseks, kuid probleemi olemust see ei lahenda.
Paljuski on asi kinni siiski üldistes hoiakutes. Meid erutab tunduvalt enam mõni järjekordne dieedinipp, uus treeningprogramm, juuksehooldusvahend või lihtsalt väljas olev ilm. Aga mingid alimendid?
Minu isa on nutikas mees ja lahendas lahutuse ja alimentide teema kavalalt. Alustuseks võttis ta emalt tagasi kõik ehted, mis ta emale aastate jooksul kinkinud oli, sh abielusõrmuse. Hiljem teatas emale, et valik on tema - kas jätab alimendid maksmata ja kohtub lastega kahel nädalavahetusel kuus või maksab alimente ja lastest midagi teada ei taha, sest pole raha neid võõrustada. Ja minu emal muidugi hakkas lastest kahju ning ta valis esimese variandi :) Hiljem, kui olime sellest korterist, mis oli ema ja isa ühisvara, välja kolinud, müüdi see maha ja raha läks mõistagi rangelt pooleks.
Aga jah, oma toredast isast ja tema suuremeelsusest oma laste suhtes võiks pajatama jäädagi. Ei hakka parem risustama.
Jah. Võlglased on vaid osa, mingil määral teadvustatud laste toimetuleku probleemist.
Hetkel vist 12 000 võlglast. Igal lapsel on ema ja isa. Seega korrutame kahega ja saame 24 000 lugu. Tihti on võlgnikul mitu last. Lugude/mälestuste arv mitmekordistub...
Aga need on ju vaid võlglased. Lisaks mitmeid tuhandeid "kümne euro maksjaid". Veel palju tuhandeid neid, kellelt lapse ülalpidamist ei nõutagi, sest sellel pole mingit mõtet.
Ma ei saa siiski aru, miks asjaga tõsiselt ei tegeleta. Või kes peaks tegelema?
Raha puu otsas ei kasva. Töökohti piisava tasuga ju tegelikult ka ei ole. Ärgem rääkigem statistikast, eks . Ega me seda u ise ka ei usu .
" Asja ilu " seisneb veel selles, et vanemad muutuvad järjest vanemaks. Esmasünnitajaid ma pean silmas .
Nelikümmnend pluss seltskonnal on raske juba erialast tööd saada . Põlatakse vanaks ära .
Palgad on nirud, nende eest ei koolita ka . Nii tulebki võtta vastu see miinimumpalgaga koht, või rännata piiri taha . Miinimumpalga pealt maksad miinimum alimendid .
Piiri tagant loodetavad ja saadavad alimendid on suuremad, aga võõral maal võib ka nii kaotsi minna eksnaise ja laste jaoks, et püüa tuult väljal .
Rahatult mingit firmat ka ei tee , FIE seljast kooritakse aga seitse nahka .
Lahendus oleks uued töökohad, kõrgemad palgad. Kes neid töökohti loob ? Riik ? Ärge tehke nalja .
Kes neid palku tõstma peaks ? Ka riik . Enne valimisi oleks ehk päris hea loosung, mis aitaks riigipiruka juurde pääseda, aga kes neid valimislubadusi enam usub .
Lahendust vist ei olekski . Nii jääbki üle vaid loota naisel oma jõududele.
Hea on, kui vanavanemad aitavad. Aga ega nemadki miljonärid pole .
Viimasega üldiselt nõus. Ainult väike täiendus - miinimumpalga pealt ei suuda keegi miinimumalimente maksta. Ühele lapsele on ette nähtud miinimumelatiseks pool miinimumpalka. Kahe lapsega teeks see juba terve palga.
Ikka see suhtumine ja hoiak. Miks on nii, et leiame õigustusi mitte nõuda lapsevanemalt oma lastele normaalse materiaalse kindlustatuse tagamist? Üks lapsevanem loobub oma lapse ülalpidamisest seepärast, et tal on miinimumpalk! Ja teine peab seega oma miinimumpalgast lapsed üksinda üles kasvatama... Ei näe loogikat. Kui siis vast selles, et "vald peab aitama" :).
Koduperenaine Reet, http://meeleheitetakoduperenaine.blogspot.com/2015/01/kas-koduope-vordub-waldorfkasvatus.html, selgitas mulle, et osades koolides õpetatakse viienda klassi lastele inimeseõpetuse tundides, et tegelege kõik rõõmsalt ja julgelt eneserahuldamisega. Võib olla ongi see õige. Sest ilmselt jäetakse õpetamata elementaarne tõde sellest kui palju ühe lapse üleskasvatamine maksab.
Ma ei viitsi praegu otsida viiteid, kuid vastavaid arvutusi on tehtud. Tänastes hindades kulub ühele lapsele sünnist kuni täisealiseks saamiseni umbes 70 000 eurot. Need on otsesed kulud ja kaudsed (näieks lapse "osalus" eluasemekuludes, kodutehnika soetamisel jne.) Ning tundub, et sellest on lähtutud ka seadusega kehtestatud elatusmiinimumi määramisel. Seega, iga lapse sünd tähendabki isale-emale seda, et kahepeale tuleb iga kuu pere eelarvesse nüüdsest juurde sebida 390 eurot. See, mida me solidaarsuse põhimõttel ühisest kassast lastetoetuste näol juurde anname/saame on lihtsalt boonus.
Kui seda lapse maksumust ei teata enne selle meeldiva protseduuri juurde asumist, siis tuleb meenutada kunagist sotsiaalministrit Vilosiust. Tal oli hea soovitus meestele tilli osas. Mina olen igatahes seda mõtet jaganud paljudele noormeestele - laps on sinu 70000 eurone laenukohustus järgnevaks kahekümneks aastaks - punkt. Ning jäädakse mõtlema, enda kohustusest ja vastutusest.
Tulles algse loo juurde tagasi näeme, et kasakas Nikital oli selle kehaosa ja pea vahelise seosega asjad igati korras. Kaidol mitte eriti (või puudus ta inimeseõpetuse tunnist).
Väike õgvendus, mina ei leia, ega otsi õigustusi .Mina kirjeldan kiretut reaalsust nii nagu on . Seda reaalsust, kuhu lapsed on sündinud, sünnivad, ja tulevikus sündima peavad .
Minu laste bioloogiline isa lihtsalt võttis end ametlikult töölt lahti , ja töötas mustalt.
Ükski koer ei köhinud, vastupidi - sookaaslastest mõttekaaslased veel patsutasid tunnustavalt õlale ka .
Minu jaoks pole teda olemas, minu laste jaoks pole teda ka olemas . Ja mõttes oleme ka meie läbi mänginud kõige mustemat stsenaariumi puhuks , kui see tegelane ükspäev on ukse taga ja nõuab seadusekohast ülalpidamist .
Kohtusüsteem on meil nagu on.Minu lahutust menetleti aasta aega . Kohtunik sattus abikaasa tädi sõbranna ka olema , ja ainult kohtuniku tagandamine aitas midagi saavutada .
Härra Ulg ju leidis siin muide ise ka, et kui naine eluga edasi läinud, siis on mehe käest nagu ülekohtune midagi nõuda ? Või oli see provokatsioon teema arendamiseks ?
Igal asjal on põhjused, et saada mingit edukat lahendit, peab teadma , miks me oleme selles olukorras nagu me oleme . Vastasel juhul me kolistamegi samades ämbrites .
Ja muide, minu viimane laps sündis nõukaajal .
Siis olid teised olud , aga lasteaiamakski oli siis tubli 25 ruublit .Miinimumpalk vist 90 ?
Lastetoetused kui sellised olid paljulapselistele ja sümboolsed , hea asi oli see, et maaelu oli alles . Enamus rahvast elas maal ju ka . Oma põllulapp ikka toitis .
Aga ega see põld ise ei kandnud . Ikka tööd tuli teha .
Läheme siis ajas tagasi : millal hakati pensione maksma ?
Enne arenenud riike elati ju ka . Aga talupoamõistus oli alles . Ei lõhutud seda alust, mille peal seisti .
Oli ka siis tolguseid, kes tüdrukule lapse tegid ja vastutama tüdruku üksi jätsid . Mõned piigad lõpetasd koos sündimata lapsega linaleoaugus .
Kinnimajja neid ludrisid , kes mitte kuidagi vastutust jagada ei taha , ka maksumaksjale koormaks panna ei saa. Selle tarvis tuleks vist uus vangimaja ehitada? Taaselustada võlavanglad ? Teie ajaloolembelise inimesena peaksite neist rohkem teadma .
Ainult , et ..., paljud riigiisad meil ju mitmendal ringil ja kärgperedega ...Nemad enda jaoks kahjulikke seadusi nüüd küll vastu võtma ei hakka . Ikka ainult kasulikke .
Ei jaksa mina ära imestada uut pärimisseadust, mis lapsel ühe esivanema surma korral võimaldab ellujäänud esivanemat tänavale näiteks tõsta .
Seose loomisel mineviku taaga, eluga edasi minemise ja elatise nõudmise/elatise maksmise vahel, pidasin siiski silmas muud. Seda, et asjade arutamisel pahatihti pöördutakse tagasi nende pingete juurde, mis põhjustasid lahkumineku. Seda ma tean, et on olemas abielu- ehk perenõustajad. Kas kusagil on ka lahutusnõustajaid? Või siis astub mängu vana hea eesti jonn ja kopsaka arvega advokaadid.
Ma ei tea, kuidas on elatise maksmisest kõrvalehoidvate naistega, kuid meeste puhul tean kindlasti, et paljudel juhtudel on tegemist psühholoogiliste kiiksudega, mis vajaksid asjatundlikku abi ja nõustamist. Nende kiiksude loetlemine läheks pikale, kuid neid võib leida mistahes portaalis, kus arutatakse meeste ja naiste suhteid. Sealsete meesõiguslaste argumendid panevadki mind juurdlema küsimuse üle, mis on juhtunud mehelikkusega. Või mis asi see üldse on tänases kontekstis.
Ka praegune seadusandlus võimaldab eirata isikut, kes on sind lapsena hyljanud. Eriti seoses tantsuga hooldekodude arvete vm eakate parmude probleemidega. On võimalik koguda tõendid, et antud isik ei täitnud oma vanemakohustusi, seega sinul puudub kohustus teda omaenda laste arvelt ylal pidada. Ses mõttes need suure tyliga miinimumelatist v paarikymmet euri saavad naised on lollis olukorras - praegu saadakse mingit sandikopikaid inimeselt, kes pole lapsest huvitatud ja tegutseb selgelt pahatahtlikult, aga tulevikus tekib eluaeg teisi mugavalt peetinud inimesel võimalus nõuda ylalpidamist ja kuuldavast mõned isad seda ka kasutavad.
2) Kuidas saab oma lapsest hoolida inimene, kelle vanemad inimesi asjadena kohtlevad, sh omaenda lapsi. Kordan unustamatut väidet, et rahva arvates võib poiss muretult ringi hoorata, aga tytart peab toas kinni hoidma, et kyla pealt kosti koju ei tooks. Ega poegade emad (isadel yldiselt pohui) ei taha oma lapselapsest suurt midagi kuulda. Kui just rikas pruut pole... Ja yhe teismelise neiu ema räuskamist, ropendamist ja tapmisähvardusi ei kuule iga päev, aga meie kyla eided said mõne aasta eest seda kontserti kuulda. Lapse isa on siiani nagu kult rukkis ja neiu pidi hädaga uue rikka mehe otsima, kes "kasutatud kaupa" ära ei põlanud. Tyypiline.
Hr Ulg tegi õige tähelepaneku- mehed, kes kogu hingest oma lapsi ja naisi väldivad, ongi kiiksudega, paljud neist vägivaldsed oskuslikud kelmijutupuhujad. Miks muidu pekstakse, alandatakse, hoitakse ebanormaalses suhtes kinni ja lõpuks kooritakse paljaks vaiksed, viisakad ja virgad naised. Jutud vaimsest terrorist on yldiselt haige sonimine, ma olen oma silmaga näinud, kuidas läheb marru mees, kellel palutakse viisakalt ja yldse mitte irooniliselt poodi minnes teatud asja mitte unustada. Jne. Ka mina olen olnud olukorras, kus inimpelglikust hallist hiirest tehti võimuhaige sadist. Meie kultuuris on kombeks tugevamale kaasa noogutada ja nõrgemat poolt põlata, isegi lapsepeksjast isale leitakse õigustused. olen sellele reeglile vastu astumisega teeninud oma ämma ja mitme sugulase kustumatu ärrituse. Aga ei ole põhjust tunda puudust inimestest, kes sinult ainult saada tahavad, muul ajal aga ollakse avalikult hoolimatud. Parem ise hakkama saada kui kogu elu näljaste-januste hullude tekitatud jamasid klaarida.
Vabandan läbustamast, aga Lendaval võis pisar silmas olla, kui ta siit luges, et tema sai lahutades pere varast " parima osa". Ma tean seda meest ka. Inimene, kes ongi võimeline tegema ainult lihttöid. Temale oleks paras olnud keskmise vaimse puudega naine, aga mitte arukas, nupukas, õppimisvõimeline, aga kahjuks mõnes olukorras liiga vagura loomuga kuntsnikuneiu.
/Hr Ulg tegi õige tähelepaneku- mehed, kes kogu hingest oma lapsi ja naisi väldivad, ongi kiiksudega, paljud neist vägivaldsed oskuslikud kelmijutupuhujad. Miks muidu pekstakse, alandatakse, hoitakse ebanormaalses suhtes kinni ja lõpuks kooritakse paljaks vaiksed, viisakad ja virgad naised /
Sest sellistel naistel on liiga hea kasvatus . Ja puudub küllaldane elukogemus kelmi eemalt ära tunda .
Aga kui ilusasti siristavad need eelpool kirjeldatud isased ...Mõnele võiks sajandi armastaja tiitli anda .
Umbes sama ilusasti siristavad , kui hiirekseste loetud juturaamatutes . Küll kõutsid sööta pakkuda oskavad .
Samuti suudavad taolised isendid piisavalt kaua näidelda, ja nende iseloom avaldub alles siis täies ilus, kui hiireke lõksus on .
Lendav, kui ma oma sõnakasutuse või mõtetega olen Sind kuidagi solvanud - palun siiralt vabandust. Kindlasti on olnud see tahtmatu.
Selle parema osaga on aga tõepoolest nii nagu ma ütlesin. Tean palju mehi, kes loobu(k)sid täielikult mingist kunagisest ühisvarast, maksaksid hoopis peale, et panna lapsed õhtul magama ja ärgata koos nendega hommikul. Ja nii päevast päeva.
Aga see viimane lause paneb ehk palju rohkem naisi pisardama - oleks see vaid nii.
Nikita ümber olev külaühiskond oleks ta pihuks ja põrmuks teinud, kui ta oma kohustused oleks unustanud, aga praegune Kaido ühiskond peab normaalseks, et lapsed on naise mure.
Kusjuures , näiteks umbes -täpselt 75 aastat tagasi oli meie külaühiskonna reguleerimiseks näiteks seadus, mis lubas äpust või laristajast peremehele mõne vanema lugupeetava sugulase näol eeskostja määrata, kes rahaasjad joones hoidis, kaitstes seega ühtlasi ka naisea laste huve .
Peremehel oli see meeletu häbi , aga nüüd ei reguleeri ükski seadus midagi .
Vastupidi, leiduks kindlasti mõni advokaat, kes kisa taevani tõstaks ahistamise üle valjult kurtes. Mõtelge, ei lasta laenu võtta .
Nii et paljuski on need kaks ühiskonda võrreldamatud .
Eih, see teema ei solva mind enam ammugi. Ja seda muidugi, et ma sain väärtuslikuma poole ühisvarast. Ma oleks hea meelega nõus temaga seda ühisvara jagama, selleks ei pea me ju sugugi abielus olema. Eks lapsed on selle kümne aasta jooksul mõned koolivaheajad seal ka olnud, aga... On ka olnud aeg, kui ta ei olnud terve aasta jooksul nõus neid kordagi enda juurde võtma. Rääkimata sellest, et maksta kinni mõni otsene rahaline kulu, näiteks saapad ühele lapsele vms. Väljendan siin lihtsalt nõutust, sest terve mõistus justkui ütleb, et vanematel on võrdne vastutus, aga reaalses elus on millegipärast teisiti. Ja ei leia ühtki võimalust, kuidas olukorda parandada.
Mis siin ikka üksikisiku tasandil arutada, probleem on tõesti laiem ja hõlmab tervet ühiskonda. Nagu Aki ütles - Nikita ajal oleks hoolimatu mees küla käest kõva koosa saanud. Meil ei ole enam selliseid külasid, on suur "Maailmaküla", kus naaber ei tunne naabrit ja väärtushinnangud on väga palju muutunud.
Ma ei suuda oma elukogemuse kyynalt vaka all hoida. Inimesed on samad, ka kylad. Lihtsalt seadusandlus on selline, mis lubab 2. MS järgselt õudusi yleelanud ja peast vigaseks jäänud inimeste viletsusel eeskujude abil uutele põlvkondadele edasi kanduda (S. Oksanen kirjeldab neid olusid mõnevõrra). Kust tulevad inimesed, kes oma naise ja laste kallal marutamise eest väljavisatud pojad avasyli vastu võtavad ja koos naisi-miniaid tõrvavad? Ja laste vastu ilmutatakse ainult kohtus määratud miinimumsummalist huvi, muul ajal on joomasõbrad olulisimad? Ma olen kindel, et ilma seadusandluse kosutava jõuta ei muutu midagi. Kui ikka kuskilt kinnimaja ei paista, siis kiidetakse kenale tugevale noormehele järele ja aidatakse "ussi kyynte vahelt pääsenud" isikul "puhtalt lehelt uut elugi alustada". Näiteid soovite?
Öeldakse, et iga rahvas on oma valitsust väärt. Me oleme enda hulgast valinud inimesed valitsema, seadusi tegema. Oleks ilus, kui nad oleksid parem ja targem osa meie ühiskonnast, aga paraku on nad täpselt samasugused nagu keskmine läbilõige meie ühiskonnast. Mõni on parem, mõni kehvem ja kindlasti on ka nende hulgas inimesi, kes sõdivad mõne õiglase seaduse vastu just seetõttu, et see neile endale kahju teeks. Teoreetiliselt võiks seadused asja reguleerida ja parandada, aga praktiliselt? No see on ju näha, kuidas asjad on.
Jõudsin ka ise omaette mõeldes selleni, et ühiskond on viimase 100 aasta jooksul tohutult muutunud. Terve põlvkond on üles kasvanud kommunismi ootuses ja sotsialismi viljastavates tingimustes. Külaühiskonna moraalist on läbi eelmise sajandi teise poole siiani jõudnud ainult hädised riismed.
Idealistlik utoopia oleks see, kui inimkond saaks hakkama ilma sellise tohutu seadusandliku käsulauata. Lihtsalt eeldades, et igaüks annab endast parima. Võime ju kiruda mõne riigi liigset reguleerimist igas pisiasjas, olen isegi seda kirunud. Aga mis teha, kui inimene ei oska oma peaga niiviisi käituda, et ühiskond toimiks ja lapsed oleksid üles kasvatatud. Ma ei ole kindel, et seadus on see, mis asja parandab - sedaus on siiski mingis mõttes piirang või sundus ja kes meist sundust salliks?. Aga samamoodi ei ole ma kindel, et sedausetus meie ühiskonnas üldse mingeidki elamisväärseid tulemusi annaks.
Jätkuvalt nõutu. Hea, et mina mingi tähtsa otsustava koha peal ei ole...
Mitte sedaus, vaid seadus ikka... ja seadusetus ka.
Seadusetuse vilju võid sa meie kylasse vaatlema tulla.
Postita kommentaar