Ja ongi mul õnnestunud sedasi, et väldin praeguse hetkeni kõiki uudise järelkirjutisi ja eriti kommentaare, mis Paalalinna traagilise sündmuse kohta on kirjutatud. Just viimased, kõiksugu "asjatundjate" arutlused on mind alati endast välja viinud kui on juhtunud midagi, mis vapustab ühiskonda. Seda liini pidades ei tohiks ma ise samuti siia ridagi kirja panna, võrdväärne "ekspert" minagi. Kuid see blogi on ellu kutsutud siiski isiklike mõtete nurgana. Ega siin pagenduses kellegagi, eriti praegusel aastaajal rääkida pole. Seepärast võtan endale selle õiguse fikseerida oma kaks mõtet, mis vahetult, samal päeval tekkisid.
Esimene mõte oli kummastav iseendalegi. Kahju muidugi õpetajast ja kaastunne omastele. Kuid samaväärselt on mul kahju tulistaja vanematest. Milline mõtete virvarr nende peas küll võib toimuda. Kuidas hing valutada. Sisuliselt on vanemad kaotanud selle poja, keda nad arvasid tundvat, kes on elanud tänaseks vaid 15 aastat. On ju selge, et võõrandumine ei toimunud konkreetsel päeval ja kellaajal, see leidis aset millalgi varem - kuidas ja miks? Ja mis edasi saab, pojaga ja muidu? Tuleb ju veel astuda ka inimeste ette ja neile silma vaadata. Vastata süüdistustele ja lohutustele. Uudistest kuulen, et kõiksugu kriisinõustajad on kogunenud Viljandisse ja annavad muudkui abi. Kas tulistaja perele on samamoodi abi kindlustatud? Iga nende poolt öeldud sõna saab meedias kümnekordse võimenduse ja sajakordse kriitilise arvustuse, eriti kui midagi öelda kasvõi kaudselt poja kaitseks. Mida peab tegema vanem, kelle laps on kurjategija?
Teine mõte, mis mul koheselt pähe tuli on ainult meelevaldselt seostatav antud juhtumiga. Konkreetne tegu saab juhtuda reeglina laiemas kontekstis. Seda tausta ei saa arvestada uurija ega kohtunik. kuid ühiskond tervikuna ehk peab seda tegema.
Juhuse tahtel lugesin paar päeva enne seda sündmust Viljandi noormehest nimega Mark. Kaks aastat tagasi sai põhiharidust tõendava dokumendi sealtsamast Paalalinna koolist. Tema, tuleb välja on juba mõnda aega olnud narkodiiler. Tuvastatud klientidena, kordan tõendatud klientidena mainitakse alaealisi H.P., M.J.M., A.K., T.K., R.A., S.M., R.R., ... Palju tal neid alaealisi kundesid kodulinnas tegelikult on, kes seda teab. Viljandi kohtumajas kohtunik "noomis" Marki ja käskis tal kolm aastat hea poiss olla, muidu läheb kolmeks aastaks kinnimajja. Nii me noomimegi ja ennetame. Loome kodanikuühinguid, kirjutame projekte ja trükime voldikuid. Ning muidugi koolitusi ja õppusi viime läbi. Samas on iga kümnes Viljandimaal toimunud kuritegu toime pandud alaealiste poolt.
Öelduga ei taha ma kutsuda üles kasutama laste vastu karmi kätt ja muud seesugust. See pisut segane mõttekäik väljendab lihtsalt mu nõutust kogu asjas ja samas veendumust, et iga traagiline juhtum annab meile võimaluse vaadata pilti laiemalt, palju laiemalt. Targad inimesed leiavad kindlasti sealt mingeid seaduspärasusi ja äkki ka lahendusi, kuidas kaasaegses maailmas tuleb käituda ja olla, toetada ja aidata iseennast ning oma lapsi. Mul on jäänud kohati tunne, et paljudel juhtudel oleme jätnud just lapsed omapead kõigi murede ja ängidega, suurte ja väikestega. Seda vaatamata arvukatele laste-noorte nõustamiskeskustele, (mitte)tulundusühingutele, lastekaitsespetsialistidele, koolipsühholoogidele ja muidu kaastundlikele tädidele ja mõnele onule.
Postitused
28 kommentaari:
See oli minu kunagine kool...:(
aga teemast. Mulle tundub, et me oleme kahe maailma vahel ja ei suuda leida tasakaalu.
me tegelikult ei tea, milline on see nn "hea lapse" eesmärk, milleni üritame jõuda ning andes lastele vastuolulisi signaale ( a la "sa saad ise valida õppekava/ sa pead korrutustabeli pähe õppima" ehk ei olnud just parim näide, aga vabadus vs sund)
muudame nende keskkonna veel segasemaks, kui see nagunii juba täna tänu meediale ja ühiskonnale on. Kõik algab ikkagi kodust ning vanematest. Kas tänased lapsed on paremad lapsevanemad?
Ma olen sellest põlvkonnast, kes usub, et mõistlikud reeglid loovad lapsele turvatunde.
Ning mulle tundub, et liiga palju organisatsioone ja bürokraatiat on loonud olukorra, et tekib jagatud vastutus.
Kohati olen ma nõus, et head lapsed kasvavad vitsata ning vangla on pigem retsidivistiks kasvatamise, mitte parandusasutus. Aga samas tundub mulle ka Makarenko veenev.
Poisi motiivid pole ju tegelikult veel teada. See võis olla protest, kättemaks, nali, mäng, skisofreeniahoog. Mida iganes. Õudne igal juhul.
Väga hea täiendus minu mõtetele.
Tegelaskuju Makarenko äratas minus nooruses soovi saada õpetajaks. Elu läks küll teist rada pidi, kuid muude tööde kõrvalt sain pisut ka seda teha. Vanemas eas lugesin kodanik Makarenkost palju. See Makarenko polnud sama, mis kirjanduslik kuju. Nagu tegelik koolielu pole sama, mida soovime ideaalis. Kasvõi sedagi, et seda päeva poleks Paalalinna koolis kunagi olnud.
visake kividega, aga minul on sellest poisist (noormehest)kahju
Minul on õpetajast ja tema perekonnast kahju.
Minul on ōpetajast ja poisist kahju.
Mōtlen, et ka úlemäärane rangus ja kontroll ( kuni koduse türanniani välja) vōiks samuti sellise asjani viia. Täiskasvanud vōivad lastele iseenda läbi ka lastele väga palju halba teha.
Kes teab, mis seal taga täpselt oli.
Kurb.
Purunenud unistused ja elu. Kahju kõigist.
Paar postitust tagasi kirjutasin noortest õpetajatest. See õpetaja oli tollal ka noor inimene, oma ideaalide ja unistustega. Hea, et me oma saatust ette ei tea - hukkuda oma õpilase poolt tulistatud kuulihaavadesse...
Minu suhteliselt pika eluaja jooksul on ühiskonnas olnud mõningad olulised tõdemused, mis muutuvad teatud aastete järel sageli lausa vastupidisteks.Näiteks - mida ja kuidas süüa, milliseid ravimeid tarvitada ja neist kõige olulisem on just õpetused, kuidas lapsi kasvatada.Vanemate laste puhul ( sündinud 1960 ja 1961) oli kategooriliselt keelatud nende hellitamine, sest siis pidi nendest kasvama saamatud äpud. Järgmiste laste ( 1972, 1974) puhul räägiti ja kirjutati, et ilma õrnuse ja arnastuseta kasvavad ükskõiksed ja julmurid.Kasvatsime mehega neid kõiki siiski oma südametunnistuse järgi. Said nii hirmu kui armu. Isegi taganjärgi otsustades ei tea, kumb oli õigem, kuid praegu võib nende kohta ainult head rääkida. Elu on keeruline! E.-L.
Ma ei tea, kas see otseselt seostub praeguse traagilise juhtumiga, aga mu õpetajast sõbranna räägib, et tänapäeva kool erineb meieaegsest kolme asja poolest. Esiteks, lastele antakse aina juurde õigusi ja õpetajalt võetakse üha vähemaks õpilaste karistamise võimalusi, mis tekitab lastes tunde, et nemad on olukorra peremehed. Konflikti korral on enamasti õpetaja see, keda süüdistatakse. Teiseks, laste hulk, kes ei viitsi õppimisega vaeva näha, aina kasvab.
Kolmas, ja kõige ebameeldivam osa tänapäeva koolielus on tema sõnul see, et kui õpetaja probleemse lapse vanematega räägib ja soovib nende abi kas lapse õppimis- või käitumisprobleemidega, siis saab ta sageli vastu ainult süüdistusi, mitte valmisolekut oma lapsega rohkem tegelda. Umbes nii, et kool peab tema lapsest inimese tegema ja kui see ei õnnestu, siis on loomulikult õpetajad süüdi. Sealjuures tunnistab vanem, et tema jõud või mõistus lapsega enam hakkama ei saa. Haruldased pole ka juhtumid, kui vanemad nõuavad, et õpetaja PEAB nende lapsele hea hinde panema ja ähvardatakse tema peale kaevata.
Selletõttu mul on siiski õpetajast palju rohkem kahju, eriti kuna tema on surnud.
Bianka. Kaks nädalat tagasi, enne seda sündmust kirjutasin Triinu blogisse, http://tritoom.blogspot.com/2014/10/kiusav-kool-saab-alguse-kiusavast-uhiskonnast.html, kommentaari:
"Kool peaks olema koht, mis silub ja parandab peres tehtud vigu ja tegematajätmisi. Paraku ja suuremalt jaolt ta seda ammu pole. Ja ma ei teagi, millal ja kuidas kadus pedagoogitööst kasvatuspool ja jäi vaid aineõpetamine. Tundub, et meid peab raputama mingi traagiline, fataalne sündmus, et ühiskonnas avaneks vajalik diskussioon pedagooge kammitsevatest õigustest ja kohustustest. Mõistagi peaks kooliperes olema nulltolerants kiusamise osas. Kuna kooli eesmärgid on aga ajas muutunud ja ühiskond on seadnud kasvatus- ja mõjutusvahenditele piirangud, teisisõnu, õpetajat ei usaldata enam, siis kergem on ka kiusamist koolis "mitte märgata". Kiusamise taastootmisele on avatud roheline tee."
Rõhutaksin siinkohal mõtet, et ühiskond, s.t. meie ei usalda enam õpetajat. Miks? Ma ei tea.
Hundi ulg, mitte ainuüksi kooli, vaid ka perekonda tuleb reformida .
Õigemini peaks taas juurutama selle mudeli, kus üks vanematest on kodus . Kool ei peaks olema kohaks, mis õpetab enamuses elus absoluutselt mitte vaja minevaid asju
https://www.youtube.com/watch?v=ysFrdH401k4
Aga elu küsib natukene muud , nagu ütlevad laulusõnadki .
Kuidas selle igapäeva eluga meelerahus toime tulla , õpetatakse kus??
See on hea näide, E.-L., kuidas tõekspidamised on pidevas muutumises ja kohati välistavad teineteist. Aga hakkama tuleb saada iseenda tarkusega.
Kui seda iseenda tarkust lubataks vaid ka tänases koolis kasutada. Nooremad õpetajad ehk ei tea, et oli aeg, kus klassijuhatajal oli kohustus oma õpilaste kodukülastusteks. Põhjust pole vaja seletada. Nüüd on aga need nn. arenguvestlused. Heal õpetajal on failid korras, aga kas ta midagi ka oma õpilasest teab on iseasi. Ja kas ta peabki teadma? Selleks on ju sotsiaalpedagoog ja psühholoog, kes ootavad (!) oma koolikabinetis "kliente".
Tere, Hundi ulg, soovitaksin head raamatut Shriveri "Me peame rääkima Kevinist".
Ei vihja , et see on kuidagi seotud Viljandi tragöödia poisiga, lihtsalt mõtlemapanev raamat koolitulistamistest.
Väga kaua koolis töötanuna arvan teadvat, et kool on muutunud, sest ühiskond on muutunud. Kool pole kunagi ük muutuste ees käinud, vastupidi - kool on konservatiivne koht, kus säilitatakse traditsioone nii kaua, kui võimalik. Koolis õpetatakse ja kasvatakse noort inimest, ainult see noor pole enam kuigi vastuvõtlik. ja muidugi see ka, mida Bianka kirjutas oma kommentaaris.
Hundi ulg, mille põhjal sa väidad, et arenguvestlused on vaid formaalsed? Jah, kodude külastusi enam ei nõuta, aga ega õpilaste kodus käiminegi mingi imevidin olnud. Igale poole polnud oodatud ka, mõnes kodus pakuti aga isegi napsi.
Ma arvan, et süüdistamine ja süüdlaste otsimine ei too tublit õpetajat tagasi ega anna ka tuleviku suhtes mingit garantiid.
Tegelikult ei huvita kedagi laste (noorte) vaimne tervis ja kõrvalekalded niikaua, kui nende isiklik maailm saab puudutatud. Lapsevanemad või üksikvanem pigistab silmad kinni, vanavanemad on kaugel, kärgpered saavad üha enam populaarseks. Nii lükatakse väike inimene lasteaeda. Seal ei saa vastu lapsevanema algatust midagi teha, Ei saata last psühhiaatri juurde ega midagi. Hea, kui aias on oma eripedagoog, kes saab mõnikord vanemate “käsi väänata”. tavaliselt ei võta selliste laste vanemad, kel liitpuuet pole ja kes pealtnäha tasandusrühma ega arendusrühma ei vaja, mitte midagi ette. Skisofreenia või autism koos spektri häiretega tuleb tavarühma lapsega kaasa ja teeb nii väikeste, kui suurte elu põrguks.
Kõik ohkavad kergendatult, kui laps lasteaiast prii. Järgmise paugu saab tavakool. Alati ei pea laps olema hüsteerik ja vägivaldne. Tuli võib hoopiski tuha all hõõguda. On ju mugav, kui tegemist vaikse poisiga. Ei sega, sest hüperaktiivseid on niigi klass poolenisti täis, kes hommikust saati magusat ja kokakoolat täistopituna ringi sebivad. Kooli psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi (kui need ikka on) juurde saadetakse pigem tühja kõhu ja pesematusega kui vaimse tervise häiretega.
Ma ei tea palju on praegusaja õpetajad saanud häid koolitusi, kus neid õpetetakse kuidas käituda psüühilise erivajadusega lapsega tavakoolis ja kelle poole pöörduda.
See pole kaheseisu parandamine ega korduseksam. See on sassis aju ja juhtmete kokkujooksmise tagajärg diagnoosimata haiguse tõttu-
See on minu isiklik arvamus.
Tõepoolest olid kodukülastused olemas. Erandkorras küll meie koolis. Kui võtta, kuidas kool selle vaese pedagoogi rakkesse pani, jääb üle ainult ohata. Täistunnid , pluss järelevastamise tunnid pluss kodukülastused ja siis me imestasime, et nii palju naisõpetajaid vanatüdrukuteks jäid. SIC !
Millalgi pidid nad ka vihikuid veel kontrollima ja parandama ?
Ja kusjuures, mina mäletan aegu, kus ka laupäeval kool oli. Õnneks mitte pikalt.
Minu algkooliaastate jooksul kadus laupäev kui selline koolipäevana ära .
Siis mäletan ma neid igavesi õpilasi, keda kohustuslikus korras klassist klassi veeti, ja kelle puhul ka õpetajad kergendatult ohkasid , kui need kaagid ükskord täiskasvanuks said ja kooli ukse enda tagant jäädavalt sulgesid .
Juhuseid, mis oleks kooli tragöödiana raputanud , oli vaid üks . Vähemalt minu lapsemällu sööbis kunagi koolivenna surm kooli diskol, kus keegi kasteediga hoobi saanu suri .
Õpetaja oli " a ja o ". Temaga ülbitseda ei julgetud , arvati siis endamisi temast mida arvati . See jäigi salajaseks isiklikuks arvamuseks .
Patustanu seisis vähemalt meie koolis vahetunnis kooli koridoris keset jalutavate õpilaste ringi häbipostis. Ka kõige suuremad ülbikud tundsid end seal ebamugavalt.
Aga kui kuuata, kuidas tänapäeval vanemaid, õpetajaid ja üldse endast vanemaid sooja kohta saadetakse, siis mida imestada.
Loodame, et need on marjad , mitte õied .
See blogi on küll viimane koht, kus kedagi süüdistada püütakse või süüdlast otsitakse. Juba blogi päises on sõnad mõistmisest. Seega pigem arutelu sellest, kuhu oleme jõudnud ja miks. Arenguvestlus on instrument. Oskuslikul kasutamisel on ehk sellestki kasu. Minu põgusad vestlused õpilaste, lastevanemate ja õpetajate endi blogidest loetuna on kujundanud pisut teistsugust arvamust.
Hundi ulg, ma kindlasti ei süüdistanud Sind süüdistamises. Ma lihtsalt lõpetasin oma kommentaari mõttega, mis puudutab üldist situatsiooni. Et inimesed tahavad süüdlase peale näpuga näidata.
Ma ei suuda mõista: poiss tuli esimest päeva pärast vaheaega kooli, püstol kotis, istus ära peaaegu kogu koolipäeva ja siis tühjendas trumlitäie padruneid õpetaja pihta, sest talle tundus, et õpetaja on olnud tema suhtes liiga range.
Mõtlesin oma viimase kommentaari peale. Süüdlane on kahtlemata olemas. See on see laps, olgu motiivid millised tahes. Me võime tema teole leida vaid kergendavaid asjaolusid, kuid tema tegu on võimatu õigustada. Kui siis ainult need võimalikud häired, millest Emmeliina räägib ning mida oleks järelikult pidanud täiskasvanud märkama ja ravima. Ning nagu ma aru saan ka varem loetust ja kuuldust on järgmiste põlvkondade vaimne tervis meie rahvust ja riiki ähvardav järgmine suur oht.
Ma palun minust õigesti aru saada. Ma ei näita ühelegi õpetajale näpuga. Nagu Kratigi, otsin mõtetes seda, et midagi on mäda. Me kõik saame sellest aru, kuid minul puudub tarkus ja mõistus selle formuleerimiseks.
P.S. Dinny, tänan soovituse eest.
Kui inimlaps kõiki neid , kes tema arust tema vastu liigset rangust üles näitasid, maha laseks, oleks maakera varsti rahvast tühi.
Ei saa niimoodi, et silitame aga lapsel pead, ja ütleme et tema mitte midagi ei pea tegema . Et tema on eriline . Eriline võib ta ainult oma vanemate silmis olla.Ehk ka eriline tõbras selle õpetaja lähedaste jaoks, kes oma kalli kaotasid .
Tõsiasi on see, et looduses võib toetamata puu kõveraks kasvada , Ja kasvabki, kui keegi teda ei aita.
Lapsega on täpselt samamoodi. Senikaua kuni oma armastust rahas ja asjades mõõdetakse , saamegi me lugema neid artikleid, kus kellegi mõõt täis sai .
Eks ta ole, jubedad irisejad tundusid need nõudlikud õpetajad lapsepõlves. Isegi keelt sai suure vihaga näidatud, kui nüüd meelde tuleb . Ja loomulikult nagu tellimuse peale pööras just sel momendil see, kellele mu keele ekspositsioon määratud oli ,oma pea minu suunas .
No tegelikult ta ei sallinud mind, ja kiusas mind igal võimalusel.
Aga vigase sulepeaga ei saanudki ju tindiplekivaba kirja teha ju .
See selleks, mina õppisin sellest juhtumist , et mis teed , tee korralikult.
Et mitte anda oma oponendile võimalust enda kallal heast peast iriseda.
Olgem ausad, käekiri on mul siiamaani nagu arstil, ja süveneval arvutiajastul järjest inetumaks läheb .
Samas kui tänulik olen ma temale ja teistele "irisejatele " selle nõudlikkuse eest. Head rasvad sain eluks . Siiamaani lasen liugu nende peal .
Ainult et neid kitsaskohti õpetaja ja õpilase vahel oleks pidanud keegi kaotama . Nii kodus kui koolis .
Õpetajad on ka kõigest inimesed . Võib olla tõesti, et konkreetselt mingi Vahuri iseloomujoon õpetajale üldse peale ei läinud . Ega ta vist ise ka midagi ei teinud , et suhteid siluda. Vanemana ja targemana . Ja siis juhtuski see , mis juhtus .
Häda on selles, et paljud lapsevanemad näevad õpetajas oma lapse vaenlast . See ei tohiks nii olla. Tegelikult tuleks võtta pedagoogi kui liitlast, kes Sinu lapsest püüab inimest kasvatada.
Poiss pole kordagi kahetsenud oma tegu, see viis mu mõttele, et ta oli oma loomu poolest psühhopaat või siis sobib tema sümptomitega mõni muu F-diagnoos http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/ph/60-isiksushaired.htm.
Sel juhul on mõttetud arutlused nii õpetaja kui pere kasvatuse osas, samuti haridussüsteemi kohta laiemalt. Ainus, mis seda oleks saanud ära hoida, kui keegi oleks osanud neid sümptomeid tähele panna ja poiss oleks õigeaegselt abi saanud (kuigi ma ei tea, kas see on üldse ravitav). Isegi hoolival perekonnal on seda raske märgata, sest psühhopaate iseloomustab püüd normaalsust teeselda. Ja kuna psühhopaadid ei talu kriitikat, siis need vaidlused õpetajaga, mis õõnestasid ta eneseimetlust, viisidki ta ühel hetkel üle piiri.
Eneseimetlus peab ju millestki toituma ka ? Vanemate ahviarmastusest äkki ?
Imestan,et miks on üldse ühes tavalises kodus relv?
Seda öeldi kohe algul, et isal on tugev militaarhuvi, käis lapiliste püktsega, kuigi kaitseliitu ei kuulunud. Eks poisid kasvasid isa eeskujul samasugusteks. Arvatavasti oli relvaga ka harjutusi tehtud, kust muidu Vahur teadis, kuidas relva laadida. Kas relvad on üldjuhul laetud?
Selguvad aina õõvastavamad seigad. Alates sellest, et keegi ei teadnudki, et poisil oli õpetajaga konflikt. Tavaliselt lapsed teavad selliseid asju, eriti kui on toimunud verbaalseid lahinguid. Seda aga ükski tunnistajatest ei maini.
Ilmselt saab poiss diagnoosi, kõik liigub selles suunas.
Üks mõte, mis mul siin tekkis...
Ma natukene kahtlen nn.süsteemse lähenemise võimalikkuses, kasulikkuses ja mõttekuseski. Kõik need nõustamiskeskused ja psühholoogid, olgu siis palga või missioonitunde pärast noorte inimeste aitajad... See kindlasti rahustab meie enda südametunnistust, et me ju teeme midagi, me maksame millegi eest... Aga ma kaldun arvama, et noorele inimesele ei pruugi sellest tegelikult eriti palju abi olla.
Olulisem võib olla lihtsalt üks juhuslik, planeerimatu, teadmatu inimlik kontakt juhuslikul ja planeerimatul õigel hetkel. Kontakt, mida üks osapool ei pruugi õieti mäletada või tähelegi panna, aga mis ikkagi loeb, mõjub, annab noorele inimesele usu, et temagi on inimene, et temagi on olemas, et tedagi pannakse tähele.
Ja tõesti, see võib olla täiesti kummaline kontakt. Kasvõi mustlasmutt, kes suitsetavalt noorukilt sigaretti küsib ja selle saamise peale aitäh ütleb või jumala õnnistust soovib.
Mis oleks, kui prooviks noori natuke rohkem märgata? Mitte selle pärast, et nad koolis tulistama ei hakkaks. Mitte ka palga eest või töö või hobina. Lihtsalt sellepärast, et nad on inimesed. Ja mine tea, kellele seda kontakti rohkem vaja on, meile endale, või teistele...
Tqnise mõttele kirjutan pimesi ja kahe käega alla. Olen ise püüdnud sedasi oma elu viimastel kümnenditel ka toimida.
Oma lastest TEGELIKULT hoolida on keerukas täiskohaga töö. Ent Kuna mul on endal arenguhäiretega lapsed, siis tean, kui lihtne, kuid aga saatuslik on laps vait käsutada. Mind pidasid vanemad ketikoerana ja selle sees elades tundus see normaalne, aga sellist asja mõne teise lapse peal näha on tegelikult kohutav. Tagajärjeks on alati mingi plahvatus, nii, nagu kellelgi iseloom, taust v vaimne tervis lubab.
Koolis toimuva osas nõus Bianca ja kratiga. Liiga mugavad ja enesekesksed oleme.
Selle poisi kodus ei maksa naise elu päris kindlasti midagi. Selliste militaarogarate meeste ja teenijastaatuses naistega peresid tean päris mitmeid nii meie kylas kui piiriäärsetes kohakestes. Stockholmi syndroom teeb "imesid". Meessoost direktoriga räägiti ju päris kenasti juba.
Nagu Kaaren oletas, nii ilmselt selles peres asjad olidki, militaarne isa kehtestas reeglid ja kujundas poisi enesehinnangut. Kes teab, millal see "krõks" käis, et noore inimese maailmapilt täiesti normaalsusest irdus.
Kaarna jutt meenutas mulle aga veel üht olulist nüanssi selles loos. Nimelt koolidirektori rolli. Meie oma tagantjäreletarkuses teame, et kuigi poiss laadis püstoli uuesti, aga rohkem ei tulistanud ja andis relva vabatahtlikult ära. Aga sel hetkel, kui direktor ruumi sisenes, ei saanud keegi seda veel ette teada. Võib-olla vihkas poiss kõiki õpetajaid ja uue pedagoogi sisenemine oleks teda uuesti ärritanud? Ma pole kusagilt juhtunud sellekohast arutlust lugema, et kas direktor teadis, et ta on poisi jaoks autoriteet ja lootis, et ta kuuletub talle ega tulista teda? Või käitus direktor niimoodi hulljulgusest või soovist päästa ruumisviibijaid isegi oma elu kaalule pannes? Mina nimetan igatahes seda meest kangelaseks, kes suutis sellise kriisi lõpetada kiiresti ja uute ohvriteta, ilma politsei abita.
Ma tahan samuti teha sügava kummarduse Aavo Palo ees. Antud situatsioonis käitus minu arvates ainuvõimalikumal moel, koolijuhina, sest MINU kool, MINU õpetaja, MINU õpilane on hädas.
Postita kommentaar