Ma tõepoolest ei saa aru, mis minuga toimub. November polegi veel käes, kuid masenduse sümptomid on juba silmapiiril. Peamiselt väljendub see üleloomulikus väsimuses. Kindlasti viimase kümne aasta krooniline magamatus, tõsised unehäired on organismi ja vaimu piisavalt ära kurnanud. Üha raskem on leida motivatsiooni tegutsemiseks. Ma ei mõtle midagi suurt ja olulist, tulevikku suunavat. Ka argiasjades puudub tahe ja suutlikus. Näiteks söömine on muutunud tüütuks ja väsitavaks tegevuseks, toiduvalmistamisest rääkimata. Voodist kobin välja juba kella viie ajal hommikul - mis ma seal ilmaasjata vedelen. Paaril varasel hommikutunnil on veel mingit jaksu ja väikest energialaengut, kuid keskpäevaks olen kustunud. Kuidagi uimerdan õhtuni. Ning kui õhtul sätin ennast magama, tean juba ette, et ees ootavad igas tunnis korduvad ärkamised, pidevad une pealt lämbumised ja mitte eriti ilusad unenäod. Alates öösel kella kolmest piidlen ootusega aknast paistmatut pimedust, et taevas hakkaks juba uue päeva märke looma. Ning kõik kordub. Masendavalt ja väsitavalt. Mul poleks midagi selle vastu, et Jeesus näeks ka minus, mulle määratud järelejäänud ajas, mingit teistsugust potensiaali ja veidi asjalikumat rakendust.
Postitused
15 kommentaari:
Kui tunned, et oled väsinud, mine kohe magama. Kui väsinuna üles jääd, ei taipa keha, millal peab puhkama ja unerežiim halveneb ning uni võib kaduda. Kui väsinuna kohe magama lähed, siis asetab organism ise kõik oma kohale. Ega ju ei peagi tegema kõike, nagu teised teevad, vaid nii, nagu su oma organism vajab. kui tahab päeval magada, siis magab päeval, kui tahab, et ööpäev on pikem kui 24 tundi, siis on ööpäev pikem kui 24 tundi.
Sügis mõjub seepärast väsitavalt, et kõik olulisemad tööd on tehtud - nagu pohmelus pärast lõikuspidu. Pimedus ka lisaks. tegelikult pole ju midagi hullu, iga päevaga tuleb uus kevad lähemale. Sul on näiteks väga huvitavad tekstid ajaloost ja kollektsionääridest, miks mitte nendega jätkata - massilist lugejatekasvu sellega ei tule, aga paljudele on see siiski huvitav teema.
Anonüümne ütles asjad kenasti ära.
Ära karda lihtsalt niisama olla - hetkes peitub "olemise rõõm ja ka valu.". Taban ennast üha sagedamini aknast välja vaatamas. Kuidas see Riho Sibul laulabki: Ei sõlmi uusi tutvusi, vaid vanu kirju loen...
Kusagilt alateadvusest olen jõudnud ka ise tulemuseni, et organismi tuleb usaldada. Ega ma avalikult julgegi tunnistada, et tihtipeale kui unetu unisus sunnib öösel ülesse tõusma, siis näiteks koristan, parandan midagi jms. See tundub olevat nii tobe. Teen asju, mida normaalsed inimesed teevad päeval. Kurb on muidugi see, et need unehäired pärsivad oluliselt suhtlust lähedastega. Tunnen juba ette paanilist ebamugavust nende külastamiseks. See eeldab ööbimist, nn. võõras kohas ja need ööd on minu jaoks olnud tõeline piin.
S&G, Sinu kommentaar oli igati asjakohane ja teemas. Kõige rohkem pelgangi, et mingil hetkel saabub moment, kus üksinda elades kaob elementaarne enesedistsipliin. Algul jätad mõne taldriku-tassi pesemata. Siis leiad, et ega see särk nüüd nii määrdunud ka ei ole. Habetki võiks ju vaid kord nädalas ajada jne.
Sul on ehk öö ja päev sassis nagu väikestel lastel seda juhtub. Minul on ka nii olnud. Sügised ongi sellepärast ebameeldivad, et õhtud lähevad kiirelt pimedaks ja siis on õhtupoolikutel aktiivset liikumist vähem, organism ei nõua normaalsel ajal und jne.
Mind aitasid õhtused pikad kiired jalutuskäigud. Ehk leiad õhtuks mingit füüsilist tegevust, mis väsitaks ja aitaks normaalset ööund tagada.
Hea, kui sa ei valeta. Hakkasin kartma, kas mul on õigust nii isiklikuks minna. Kes ma olen?
Vahel aitab,kui enne voodisse minekut lahustada klaasis soojas vees kaks supilusikatäit mett ja see korraga ära
juua. !0 minuti pärast peaks uni saabuma
E.-L.
Tegelikult on minu unehäiretel ka meditsiiniline diagnoos. Viis aastat tagasi käisin sellega isegi unelaboris. Traatide küljes ööd veetes sain maksimaalseks uneajaks viis ja pool tundi, totaalseid ärkamisi (koos lämbumistundega) oli öö jooksul 11, hingamishäirete koguarv unes 96 jne. Tulemus: obstruktiivne uneapnoe, rahutute jalgade sündroom, unetus.
Kuna siis öeldi, et Haigekassa seda ravi ei kompenseeri (vastav aparaat), siis nii ongi jäänud. Tunnen kaasa kõigile noorematele kaaskannatajatele. Aastatepikkune magamatus ON oluline elukvaliteedi langus. Mitte ainult väsitav, vaid ka masendav :)
Aga äkki ütlesid Sa äsja oma unetuse põhjuse ise välja . Kardad mitte jõuda, ja siis petad ennast, et vähem magades suudad rohkem .
Ei suuda .
Mul oli mingi aeg täpselt sama sündroom, küll ilma lämbumistundeta, aga olin nagu neetu iga öö kell pool kolm üleval .
Kuna ka mina ei salli mõtestamata tegevust, siis ronisin loomulikult voodist välja midagi tegema.
Kaal kadus koos isuga imetabase ajaga, ent mind seekord see ei rõõmustanud, kuna olin juba enne suhteliselt õhuke.
Kuidagi hakkasin end magama sundima , ja nüüd magan mõnuga. Ei varja, et süütundega, nii palju saaks ju ära teha , aga ...
Ons seda vaja ?
Minu teada nüüd kompenseerib, kui diagnoos pannakse. Mu mees just tegeles sama probleemiga ja tegi läbi vastavad uuringud.
Tekstis on kolm kaebust, mis on iseloomulikud astmale:
1) öised ärkamised,
2)ärkamisel lämbumistunne,
3) väsimus ja tahtmatus midagi teha (mu kopsuarst ütles, et astmaatikute elukvaliteet ongi väga vilets, kuna nad ei jaksa mitte midagi teha).
Tuttav teema.
Kui kuskil kellu 4 paiku tappev väsimus kallale tyleb, siis kukub vasar käest või kartul kaussi ja ma keeran magama. Aga kui õhtul uni ei tule, siis kelle asi, kui tahad natukene seda v teist nokitseda. Õudusunenäod, lämbudes ärkamine jm on mitme haiguse, sh stressi ja depressiooni osa ka. Kui Sul diagnoositi konkreetsed asjad, siis praegu on ravi kättesaadavus paranenud, lugesin kuskilt suvel.
Esimene anonyymne ytles õigesti, et kere on suvistest töödest väsinud. Kohe väga. Kere tahakski ainult pliidi ääres vedelda ja pastlapaelu punuda. Aga vaim nõuab enamat!
Ka minul on raskusi uinumisega, ärkan öösel mitu korda ja sageli tunnen, et pole seetõttu korralikult välja maganud. Eks igaühel võivad olla unetusel oma eripõhjused või diagnoosid, aga ma kaldun arvama, et üks põhjus on vananemine. Nii vähemalt räägitakse :D Nooremana võisin magada püstijalu või ühikatoas, kus teised pidu pidasid, aga nüüd äratab mind iga krõpsatus. Või õigemini, ärkan lausa ilma igasuguse põhjuseta ja kõige riskantsem on kella 3-5 paiku ärkamine. Siis on uuesti magamajäämine väga raske, õigemini uni tuleb lõpuks kella 7 paiku, kui vaja üles tõusta.
Kui ma tööl ei peaks käima, siis teeksin nii, nagu vanasti mäletan ämma toimetavat. Kell 4-5 tõusis üles, hakkas köögis kolistama ja ajas ka meid sellega üles. Kell 11 tuli tal uuesti uni ja kui me sel ajal maale juhtusime tulema, ei suutnud mingi ukselekloppimine teda äratada.
Mul tuleb ka päeval pärast kena kõhutäit uni ilma igasuguste probleemideta :D Niikaua, kui ma aga kella peale tööle pean minema, kasutan õhtul unerohtu. Aga sina võiksid küll magada häbenemata täpselt siis, kui uni tuleb ;) Ja külaskäikude jaoks lase endale unerohtu kirjutada.
See, mida Bianca kirjeldab, on mullegi väga tuttav. Tema soovitused on väga head ja õiged, panen endalegi kõrva taha :D
Kui ma ei võtaks yhte keerukat mitmetoimelist ADd, siis oleksin ka kindel unerohutarvitaja, sest öine ärkamine ja hommikul koolilaste bussilesaatmine moodustavad väga piinarikka magamatusekombinatsiooni. Parem uni rohtude abiga kui kustuva mõistusega aastaid virelda.
No vananemist ei taha ma nüüd küll kuidagi tunnistada! :)
Rõõm kuulda, et CPAP on nüüd kättesaadav kõigile, kellele see meditsiiniliselt sobib ja vajalik. Ma pole eriti arstide juures käija, seetõttu pole kõigi arengutega tõepoolest kursis. Viis aastat tagasi oli olukord teine.
Unerohud on tõepoolest üks võimalus. Mingilhetkel tarbisin usinalt.
Postita kommentaar