Ralf Linno

Juba mõnda aega olen märganud, et keegi müüja Himki linnast Venemaal kaupleb ühe netioksjoni filateeliasektsioonis poolesajandi vanuste ümbrikutega, mis kõik adresseeritud ühele inimesele Austrias. Kirju on Kiievist, Leningradist ja Tartust. Viimasest linnast on üheks kirjasaatjaks keegi K. Maasik Tammelinnast ja teine... Just see teine mu tähelepanu pälviski. Neid Tartust aastatel 1954-60 saadetud  ümbrike on kümneid ja alghinnaks küsib müüja iga ümbriku eest 600 kuni 2500 rubla. 

 

Ralf Linno nimi on vist tuttav igale tõsisele margikogujale. Mitte ainult meil, vaid üle maailma. Kõigile neile filatelistidele, keda huvitab Estica, 1939-45, occupation vms. Minustki oleks võinud saada ehk margikoguja kui poleks Linno taolisi tegelasi. Kollektsioneerimine on pisut "ajuhälbeline", sõltuvuslik hobi. Pealegi väga kulukas. Raha puhul muidugi võiks rääkida ka hoopis investeeringust. Mistahes investeering eeldab teatavasti arukust ja teadmisi. Filateelias tuleb muude teadmiste osas olla valvas võltsingute suhtes. Ralf Linno oli pärastsõjaaegses Eesti NSV-s suurim margivõltsija.

 

Kõik oksjonil müügil olevad ümbrikud on saadetud Raimund Prangl'ile. See mees pidas Austria suuruselt teises linnas Grazis filateeliapoodi juba enne sõda. Äri haare oli piisavalt suur, sest firma oli oma jooksevkontod avanud postipankades Viinis, Münchenis, Prahas, Varssavis, Pariisis ja Brüsselis. Ka Austria annekteerimine ja maailmasõda ei muutnud Raimundi äris suurt midagi. Ta avaldab hoopis ajalehtedes reklaame, et nüüd on saadaval ka Saksa idaalade territooriumi  ületrükkidega postmarke. 

 

Kuulutuses näidatud filateeliapood asus samal aadressil ka aastaid pärast sõda. Sellest annavad tunnistust needsamad oksjonil olevad ümbrikud. Väga heas asukohas, maailma kultuuripärandi nimistusse kuuluvas vanalinnas, mitte kaugel linnast läbivoolavast Muri jõest. Praeguseks on küll samades ruumides hoopis teised kaubad.

 

Ralf Linnost kui inimesest ei tea ma praktiliselt midagi. Segaste aegade ehk vene võimu saabudes oli ta Tartu koolipoiss. Veel teismelisena, juba sõja ajal, alustas ka oma tegevust margivõltsijana. Kindlasti oli tal hilisemalt ka mingi amet ja töökoht, kuid selle kõrval pea veerand sajandit tegutses oma suure hobiga, levitades võltsitud "toodangut" märkimisväärsetes kogustes.

Selliseid marke liigub võltsingutena palju



Linno spetsialiteediks kujuneb nn. sõjaaegsed ületrükid, täpsemalt templid. Ralf oli templivõltsija. Mainitud ehtsad ületrükid tekkisid sedasi, et sõja ajal kui venelased lahkusid ja Saksa riigi postmargid veel ei kehtinud, tembeldasid mõned kohalikud postkontorid (Elva, Mõisaküla, Pärnu jt.) oma senised postimaksevahendite varud, NSVL postmargid, üle erinevate templitegaga "Eesti Post", "Vaba Eesti" jne.  Linno tabas küllalt kärmelt, et pole vaja mingeid trükipresse, -värve ega muud. Piisab teha vastavad templijäljendid ja hankida suurtes kogustes vastavaid vene postmarke. Kuna tegelikult tehti selliseid ületrükke ehk tembeldamisi venelaste taganedes vaid paar nädalat, siis Ralf jõudis loogilise järelduseni - sellised margid muutuvad kollektsionääride hulgas haruldasteks. Tänastes hindades on selliste postmarkide tehinguhinnad suurusjärgus 200-500 eurot tükk.

 

Vaevalt oskab keegi kõrvaline, kolmas isik ütelda, palju Ralf Linno neid võltsinguid selles Tartu tagasihoidlikus Puiestee tänava hoovimajas tegi. Igatahes filateeliakirjanduses mainitakse võltsingutest rääkides sageli fenomenina just Eestit, kust on ringlusesse läinud hämmastav kogus võltsmarke üle maailma asuvatesse erinevatesse kogudesse. Linno tegutsemise ajal ei sõitnud inimesed vabalt mööda maailma. Vene riigist korraks välismaale pääsemine oli mõnedele õnnelikudele meie seast ainusündmusena midagi erakordset. Postiteenistusse oli riik loonud eraldi osakonnad, kes valikuliselt või süstemaatiliselt kontrollisid kirjavahetust välismaaga. Ometi leidis  Ralf ka sellele lahendusi, laiendades müüki just välismaale, kus ostujõulisem turg. Tekkisid kanalid kuhu ja kuidas oma võltsinguid müüa, ning kuidas müügist saadud raha võimude teadmata siia suletud riiki toimetada. Üks teoreetilistest võimalustest olid kirjasõbrad-filatelistid välismaal. Peapostkontorite eriosakondadel olid ju teada kõik inimesed kes filateeliaeemärkidel pidasid laialdast kirjavahetust välismaaga. Oletuslikult arvan, et neid margi- ja templikirevaid kirju kontrolliti vähem - need ju süütud "ajuhälvikutest" kollektsionäärid.

 

 

Arvestades haruldasemate postmarkide rahalist väärtust, proovivad tõsised kogujad, filateeliaärid, oksjonimajad kindlustada tehingu õnnestumist tunnustatud ekspertide hinnangutega haruldase margi ehtsusest. Rootsis tegutsenud väliseestlastest filatelistid olid just need, kes seitsmekümnendate aastate alguses hakkasid rahvusvahelist kollektsionääride peret hoiatama Ralf Linno võltsingute eest. Väidetavalt lõpetas Linno seepeale oma tegevuse. Üks hoiatajatest oli Valdo Nemwalz, kes kuni surmani oli rahvusvaheliselt tunnustatud ekspert Eesti markide osas. Kuid ka asjatundjal juhtub. Ega siis Linno tegutsenud algusest lõpuni vaid ühe templijäljendiga. Need kulusid ja mõni võltsitud tempel tuli tal välja ikka väga originaalilähedane. Hilisemad ja kaasaegsemad ekspertiisivahendid, spektograafia jms. on leidnud, et mitmed Nemwalzi poolt ehtsaks tunnistatud ületrükid-tembeldused on siiski võltsing - templitindi koostis on teine. Seega pean isiklikult Ralf Linnot tänama. Tänu tema tegevusele tean võltsingutest ning filatelist minust ei saanud. Oleks ikka ütlemata masendav kui ühel päeval oleks selgunud, et terve elu  kõhu ja pere kõrvalt koonerdatud raha, mis paigutatud margialbumitesse ei olegi väärt kümneid tuhandeid eurosid, vaid ainult pool kuupensionist.