reede, 17. oktoober 2014

Kui vana on vana?

Jane blogist lugesin äsja muu jutu seas ühte repliiki vanade inimeste kohta. Autor jõuab õnneks tulemuseni, et minu generatsioon pole siiski üdini lootusetu: "Noh, nüüd ma siin kirjutangi, et tegelikult mul ei ole mingit allergiat vanemate inimeste vastu. On lihtsalt halvad vanad ja on head vanad. Nende esimestega ma lihtsalt satun kokku oodatust palju rohkem ja sellepärast ongi vanemate inimestega pigem halvad muljed.".
 
Spetsiaalselt otsides sattusin hoopis sirgjoonelisemate viimase nädala ütlemisteni. Näiteks teismelisena: "Tra vanad inimesed teil pole õigust haiseda igalpool! Aurake pessu -.-". Või siis, "Ainuke hea asi selle juures et ma Tallinnas ei ela on see, et ma ei pea bussides võitlema nende ennast täis vanamuttidega". Pisut küpsem Jekaterina jõuab ealistest iseärasustest arutledes konkreetsete ettepanekuteni, aga ka üldistuseni: "Ma pean ütlema, et vanurid ajavad mind kohati täiesti hulluks. Paljudel neist pole enam mingisugust reaalsus taju, nad unustavad ära kõige elementaarsema viisakuse ja ajavad taga enda hüpoteetilisi õigusi."
 
Ealine vastandumine on toimunud alati. Ka vastupidiselt, kus vanemad inimesed heidavad noorematele ette ei tea mida. Arvatavasti teen seda minagi, endale märkamata. Kogu asja juures paneb mind mõtisklema hoopis küsimus - kui vana peab olema, et olla vana? Mõistagi on universaalne vastus, et inimene on siis vana kui ta mõtleb, et ta on vana. Oleks see vaid nii lihtne. Ümbritsevad on need, kes sind lahterdavad. Teevad seda iseenda vanusest lähtuvalt. Minu silmis hästi nooruke ema Jane võib olla selle tüdruku arvates, kes saadaks kõik vanad inimesed pessu, ikka küllaltki vana - laps ju Janel ja sedaviisi. Mõnda aega tagasi sattus kätte mu esimese klassi pilt. Hästi nooruke ja ilus klassijuhataja oli. Teisel õppeaastal läks dekreeti esimest last sünnitama. Aga siis, lapsena tundus ta meile ju vanana! Üheksandas klassis tuli klassijuhatajaks äsja ülikooli lõpetanud mees. Küll on noor, õhkasid teismelised tüdrukud!
 
Kõik on suhteline. Riiklik statistika peab nooreks kuni 26 aastast inimest. Vanaks aga tuleb vist pidada siis kõiki pensioniealisi? Kas need vahepealsed, 26-63 on keskealised? Millal tuleb pessu minna?

15 kommentaari:

Lendav ütles ...

Pesus võiks vaatamata vanusele regulaarselt igaüks käia.

Ma mõtlen... vana on vist see inimene, kes ei saa ise endaga enam hästi hakkama. Kui inimene on tegus ja tuleb toime, pole ta veel vana midagi, vaatamata sellele, milline on sünniaasta. Tean mõndagi ürgvana 50-aastast ja väga noort ja nooruslikku 75-aastast. Kui 50-ne enam ei taipa, et pesta oleks vaja ja haiseb, siis see on üsna kindel märk füüsilisest ja ka moraalsest vananemisest. Eks neid märke on ka teisi, mitte ainult hügieen.

Olin abielus vana mehega. Lahutasime, kui ta oli 28-aastane. See oli 10 aastat tagasi, ta on sellest ajast peale veel tugevalt vananenud (ja kui juba jutuks tuli, siis jah, peseb harva, kipub haisema). Nüüd on mul noor kallim, 51-aastane. Kõik on suhteline.

Aki ütles ...

Kõik oleneb mõtlemisest. Sinul on vana inimese kogemustega pikitud noore inimese terav mõistus, mis teeb blogilugemise eriti nauditavaks.

Anonüümne ütles ...

Küsimusele vastamiseks oleks vaja teada, kui vana sa oled. Siis võiks asja edasi harutada. Näiteks võrrelda sind minu isa või vanaisaga. Naine aga pidavat siis vana olema, kui või enam suus ära ei sula.

Hundi ulg ütles ...

Ma loodan, et see kena tütarlaps pidaski silmas hügieeni, kuigi kirjandusliku kujundina oli see pesumõte ka päris hea :)

Tänan, Aki.

Ikkagi oleneb siis palju taustsüsteemist, Anonüümne. Kusjuures ka võrdlusmoment on pidevas muutumises. Ma olen praegu ligi kolm korda vanem kui mu vanaisa siit ilmast lahkudes. No ta oli ikka väga noor mees, kuigi viie lapse isa. Või kui oma vanemaid nooruses matsin, siis ei saanud ma ka tollal päris väita, et nad nüüd väga vanad olid, kuid siiski. Täna olen vanem kui mu vanemad lahkudes ja mõtlen, et küll nad surid ikka noorelt.

Bianka ütles ...

Tänapäevane ilu- ja noorusekultus hingab meile kõigile kuklasse ja nii hakkabki tunduma, et meil kellelgi pole niipea võimalik rahulikult enda kohta sõna "vana" tarvitada. Sest Vana=Konkurentsist väljas. Kui sa tahad kas töö- või elukaaslaseotsingutes edukas olla, siis unusta vana olemine heaga ära :D

Siinkohal on suur vahe, kas sa ise nimetad ennast vanaks või ütleb keegi teine seda sinu kohta. Nagu sa vist oled märganud, et mina kasutan mõnikord seda v-tähega sõna enda kohta. Sest mis selles sõnas iseenesest halba on, ilmselgelt pole ma ju enam noor :D Vana tähendab minu enda jaoks mu eluaastate hulka ja sellega kaasnevaid muutusi eluviisis, aga see ei pruugi automaatselt tähendada ellusuhtumist. Või tähendab?

Hundi ulg ütles ...

Ma arvan, Bianka, et Sinul on see enda nimetamine alles ettevalmistus harjumaks, et ükskord oled ka Sinagi vana :)

Eluviisid kindlasti, aga ka ellusuhtumine. Mingil hetkel märkan, et eesmärgid ja unistused on muutunud väiksemaks. Teisisõnu ajaperspektiivi arvestades realistlikumateks, et mitte öelda peaaegu olematuteks. Märkan, et paljudes asjades, elusituatsioonides võiksin kogemuslikult noorematele ehk mingit nõu anda. Vana inimesena olen aga õppinud ära tarkuse seda mitte ilmtingimata teha... Jne.

soodoma ja gomorra ütles ...

Kuidas sa teed vahet, millal nōu anda, millal mitte?

Anonüümne ütles ...

Tegelikult oled vist alles 65aastane, mitte rohkem - kui sedagi.

Hundi ulg ütles ...

Selle nõu andmise osas polegi mul kindlat reeglit. Kui küsitakse, siis alati, muul ajal... Vast siis kui näen, et inimene on omadega puntrasse jõudnud, et tal on raske?

Minu tegelik vanus... Olen siin blogis korduvalt maininud, et püüan kirjutada senikaua kuni saan jääda tegelaskujuks. Ning loodan südamest, et minu tekste lugevad inimesed seda soovi aktsepteerivad. Muidu on nii nagu mina sain kord suure pettumuse osaliseks. Sain nimelt teada, et Ivan Orav on tegelikult Andrus Kivirähk, kes räägib läbi Andrus Vaariku loodud rolli. Masendav! Minu maailm varises kokku :)

naine50+ ütles ...

Kivirähkiga võrdlus on väga age, loen teid mõlemaid meelsasti.
Jätka samas vaimus, kuigi sinulle kahjuks honorari ei maksta.

iibis ütles ...

Ma mäletan lapsepõlvest, et hirmsad vanainimesed olid need joodikud, kes ühes lehtlas istusid, peeti jõid ja teinekord mingi nilbuse või roppuse hõikasid. Enamasti ei öelnud nad küll midagi, aga ikka püüdsid neist kiiremini või hoopis ringiga mööduda (see lehtla jäi poodi minnes teele.) Nüüd on selle lehtla juures küll ammu ridamaja.

Aga kui meie kodu juurest poodi minna, siis kas rongiootamise poodiumil või surnuaias on kah joodikud. Minu lapsed on samuti öelnud, et püüavad kiiresti või hoopis ringiga mööda minna.

Mõni joodik on vahest paarikümnene. Kui ma ise neid näen mõtlen alati: mismoodi on võimalik, et inimesel ei ole elus midagi teha? Mõne elu saabki siis paarikümne aastaga justkui läbi. Millest nad küll räägivad, kui nad midagi ei tee?

Minu ema on ka vana. Tema on samuti kogu aeg vana olnud. (Kuigi piltide järgi oli kunagi noor ja väga ilus.) Tema meelest on samuti parimad ajad alati möödas, nii kaua, kui mina mäletan. Alati on kõik valesti võrreldes möödunud aegadega. Sellest jätkub juttu tundideks.

Inimene, kellele kogu aeg tundub, et vanasti oli kõik õige, aga nüüd kõik vale, ongi vana.

Inimene, kes maailma nii värske pilguga vaatab nagu Sina, on kõike muud, kui vana. Ja kui selgub, et Sa oled samasugune väljamõeldis nagu Ivan Orav, olen mina vist küll isiklikult häiritud!

Paula ütles ...

Vana on tõepoolest pigem mõtteviisist kui sünniaastast lähtuv suurus. Kahekümneselt ilmselt arvaks teisiti. Samas on ju kõigile selge, et kakskümmend ongi noor. Et siis inimesi vanuses 27-63 võiks jagada, kui just tarvis, mõtteviisi ja ellusuhutumise järgi.
Samas pole ma veel päriselt üle saanud sellest, et minu kohta ei öelda enam mõni aasta noor vaid hoopis nooruslik :)

Hundi ulg ütles ...

N50+ :)

Kroonilised joodikud joovad ennast tõesti varakult vanaks. Ajurakud surnud ja välimus... Kui mõni neist ütleb oma vanuse, siis see on tihti uskumatu.

Mõnikord pannakse komplimendiga puusse. See "nooruslik" väljend pani mind kunagi ikka väga võpatama. Minu vanuses on see aga juba nagu magus mesi. Siinsamas öeldud head sõnad selle kohta, et mul mõistusega on veel korras. Ütlemata meeldiv ja enesehinnangut kohendav. Nii, et ütelge ikka veel :)

killuke ütles ...

Kõik ongi suhteline... Kui 95ne vanaproua arvab, et 85ne sõbranna on ikka nooruke, siis 75ne ehk ei imestagi, aga 25ne võib muiata küll.
Ise olles juba üle 50ne ohkan raskelt, kui kuulen üle 70se surmast, päris noor ju alles :) Muidugi on mul võrdluseks siin hulgaliselt eestlasi, kes veavad ikka 90 või isegi 100ni välja. Suur on aga nende erinevus. Nendega, kel kuhjaga positiivsust ja elurõõmu, on lausa lust suhelda. Ei saagi aru, et nad juba nõnda hulga aastaid elanud. Teisalt võib juba mõni 50nene oma virisemise ja hädaldamisega päris ära väsitada.

Mulle meeldis hiljuti loetud tarkus: 40selt jõuad arusaamisele, et pole olemas täiskasvanuid. Kirjutan sellele kahe käega alla! Kahju, et sellest alles nii hilja aru saab ;) Vanus ei oma tähendust, tähtis on sinu enda ellusuhtumine

Hundi ulg ütles ...

See tarkusetera tekitas lugedes korraks kummalise tunde, peaaegu taoistliku valgustushetke. Mis oleks kui meie teadvuses ja keeles puudukski vanuse mõiste? Olekski kulgemine..., ilma vanuseliste, eakohaselt ootuspäraste piirangutega.