Kõik me teame, et naabritega tuleb hästi läbi saada. Kortermajas võib olla nii, et oma korruse trepimademelt ei puutu inimestega kokku, trepikojast rääkimata. Maal elades on aga naabrid, üheküla inimesed rohkem olulised ja pisut ka teineteisest sõltuvad. Külas oled sa paratamatult määratletud kogukonnas, kus on väljakujunenud suhtlus ja suhtumine. Hea läbisaamine naabritega on eriti tähtis siis kui oled mujalt tulija. Sind kas võetakse kogukonnas omaks või mitte. Mõnda aega tasuks tulijal hoida kindlasti madalat profiili. Ma ei usu, et mind siin päris omaks on võetud, kuid pole ka ära põlatud.
Sellise sissejuhatusega ja arusaamistega olen maadlemas ühe eetilise küsimusega. Pärast seda kui mul osa kopsust eemaldati, sunnin ennast iga päev lisaks tavatoimetustele pikalt jalutama, vaatamata ilmale. Nendes käimistes saadab mind mu koer, kes teadagi parem jookseks, aga see selleks. Erinevaid marsruute valides satume mõnikord põldude vahel olevale külateele, mis peale viimaseid maju hääbub kitsaks metsarajaks. Ühes selles majas elab elektrivaras. Esimest korda märkasin õhuliinile, enne majasisest arvestit kinnitatud traadiaasasid juba mõned aastad tagasi. Paljugi mis. Eelmisel aastal märkasin asjas seaduspärasust, külmad ilmad, õhtuti. Sellel aastal on juhtumis juba varjamatut nahaalsust, pikendusjuhet enam traatide küljest ei võetagi. Ääriveeri sellest inimesest juttu tehes rääkisid mitmed külainimesed ise mulle sellest elektrivargusest. Mees pole juba kaks aastat saagi käima tõmmanud ja kuuri all pole tal ammu puuhalgugi. Kogu majapidamine käibki elektri peal. Elektriradiaatorid annavad sooja ja elekter aitab süüa teha, külmkapp, raadio, televiisor, valgustus peale selle. Imeline asi see elekter, eriti kui tasuta saab.
Eelnevatel aastatel oli mul situatsiooni suhtes mingi eneserahustuslik selgitus, empaatiavõime. Mees, kuuekümnene, elab oma 85 aastase emaga. Väike viinaviga on tal küll manu, kuid seda on ka paljudel teistel, kes selles kauaoodatud isesesvas riigis elades omadega ühel hetkel ummikusse jõudsid. Pole tööd, pole tal endal ka pensionit. Kuidagi saavad nad seal kahekesi elades ema pensioniga hakkama. Äkki on mehel midagi veel tervisega lahti, et talule kuuluvas metsas on jäänud küttepuud kaks viimast aastat tegemata. Eakas ema pidi veel puusaoperatsiooni läbi tegema. Mida veel. Keeruline on ju elada kui raha läheb, aga ei tule. Võtab natuke posti otsast särtsu, ega me ülejäänud seepärast ära ei sure.
Sellel sügisel märkan, et minus sees on ärganud mingi kuradikene. Kuidagi väga ära viskab see asi. Räägiks mehega, siis olen lihtsalt mölakas, kes topib oma nina kuhu pole vaja. Kaebaks kuhugi, siis olen kõigi silmis koputaja. Kogu küla ju teab, kuid elavad ise ja lasevad teistelgi elada. Kas mul on siis kõige rohkem vaja, ise veel sissesõitnu? Aga ikkagi ajab mind vihale. Pean vist oma jalutamisradasid muutma. Mida ei näe, seda ei tea.
Postitused
14 kommentaari:
Minus tekitavad ka sellised teemad vastikuid dilemmasid - kooli juures suitsetavad noored, liiklusreeglite rikkujad jms
Ühest küljest - ela ise ja lase teistel elada. See kui keegi oma tervist tapab, või kusagil kaugel toimetava suure (ja ahne?) ettevõtte liinilt särtsu pätsab, või eirab ühiseks kasutamiseks mõeldud reegleid - mind see ju ei puuduta. ei sega. ei võta midagi ära.
Teisest küljest - mulle tundub, et ignoreerimine tekitab juurde ignoreerimist. Ah, keegi niikuinii ei tee midagi, sõidan punasega üle, keeran sealt kus keerata ei tohi. Teen suitsu, keegi ju ütlema ei tule. ja ei tulegi. Prügi vedeleb maas, las vedeleb. pole minu oma. viskan parem juurde, siis pole eelmisel prügil nii kurb vedeleda.
Lisaks veel võõras vs tuttav. mõnda asja on lihtsam öelda omale, mõnda võõrale. Aga võiks ju olla nii et me ei pea olema dilemmade ees, ei pea kartma kas viitamise pärast kivi aknasse lendab või küla "pahaseks" saab, ei pea muretsema, et mitterääkimise pärast oleme ise nagu kaasosalised.
Kuidapidi ka ei vaata, kahe otsaga asi .
See suurfirma kahju enda kraesse ei kirjuta. Tasaraha võtab ta vaikijate taskust .
Oletame, et lähed ja annad teada , kuhu vaja . Milline on edaspidine stsenaarium ? Arvata võib, et särtsuvargale pai ei tehta . Hea on, kui tehakse mingi tagasimakse graafik . Karta on, et tegelikult lülitatakse seal elekter välja . Kuni EE arust arved tasa.
Mis saab sellest haige puusaga vanainimesest ? Ei ole ju niimoodi, et : "Lülitage, lülitage, mis mul viga küünla valgel televiisorit vaadata ! "
Keegi asjasse absoluutselt mitte puutuv vanainimene istub siis " kotis " ja külmas. Ja ma kardan ,et ka näljas. Seni kuni arve tasa saab . Ja ma kardan, et selleks võib pikalt aega minna .
On ju tema ainus sissetulekuallikas seal majas.
Kasvatas tema oma pojast kuulekat kodanikku või ei, ei puhu pilli. Lapsed ei kuula ainult esivanemaid.
Täpselt, Urmas, laiendasid mu mõtet. Mugavuslik ignoreerimine, halvemal juhul ükskõiksus, me võime seda laiendada veelgi - koolikiusamine, vägivald, roolijoodikud, kilekoti rahad parteikassasse jne. Äkki see kõik hakkabki pisiasjadest?
Konkreetne dilemma on, Krati, just selles nagu kirjeldasid. Ettekujutuses, mis vastu talvet selle vanaprouaga juhtub.
Muuseas, eelmisel aastal jäid elektrivargusega vahele ligi 2400 tarbijat. Palju neid aga tegelikult on, keda meie, "peaasi, et maksud makstud on", üleval peame?
Võib-olla mõni elektrifirma töötaja loeb ka seda blogi...
Kogu maailm on täis vargaid, lapsepiinajaid, kelme, perevägivallatsejaid ja muid igasugu pervosid, keda me omaenda mugavusest või surmahirmust ylal peame yhes või teises mõttes. Sorri, aga nt minu lastega pere on päris kindlasti väiksem kui tolle vanamehe ja tema ema omad, sellest meie kogusissetulekust läheb tubli 1/3 perekonnapea kõrist alla ja teine 1/3 kulub selle esimese teenimisele, tavaline eesti värk, minu lõigatud selg lubab metsatöid teha ainult soojal aastaajal jne, aga kyttepuud on meil alati olemas. Kuradile. Kui meie laste taskust ja toidulaualt iga kuu võetakse 60+ euri muuhulgas selliste pättide heaks, siis mina kyll ei musita. Varas on varas. 2. Kui 80-sel tädil olukord ikka väga pahaks läheb, siis on KOV-il KOHUSTUS leida invaliidile hooldekodukoht, asotsiaalist poeg paraku ei saa niimoodi kogukonna kukil liugu lasta. Ma olen synnist saadik sellist ärakasutamist ja vaikijate kukil liuglemist ja pervotsemist näinud ja praegu kannatan ses suhtes nulltolerantsi all. Miks mina pean täitma miljonit seadust, moraali ja normi, kui enamus teisi neist sugugi ei hooli lihtsalt lõbu pärast. Jne.
Tervitab maailmaparandaja K.
Teksti parandamise käigus kadus sealt 1 sõna: "Minu lastega pere SISSETULEKUD on päris kindlasti väiksemad kui... "
K.
http://ekspress.delfi.ee/news/vanakuld/vana-kuld-surra-pisarates-ja-uriiniloigus?id=64544794
Ja veel meenus mulle see kreeka muinaslugu rikkast talunikust ja tema väetist isast ning pojapoja poolt pooleks lõigatud hobusetekist .
Kui maailmaparandamine julmaks muudab, siis ei tahaks mina maailma parandada .
Eelmisele:
Antud elektrivaras elab rõõmsalt edasi, tal suva, kas saab veel kaua varastada või peab hakkama pirruvalgel istuma, aga meie teiega oleme viisakad, kenad ja korralikud, lubame endale alati ainult kõige odavamat ja viletsamat, loobume paljustki ja maksame ennast vigaseks, et jätkuks hädapäraseks elamiseks ja saaks lapsed koolitatud, riidesse, inimesteks. Kui sul ei ole peret, siis sa oled paljugi suhtes palju sallivam kui siis, kui sa oled oma pere ainus mõistusega täiskasvanu. Ja lastele tuleb siiski õpetada ja omaenda käitumisega näidata, mis on hea ja mis halb. Me ei ela ainult täna ja ainult endale. Nii lihtne see maailmaparandamine ongi.
Perest rääkides : minu minevikus on olnud päevi, kus mul istus pika laua taga suvevaheajal 11 inimest . Vanad ja noored .Mudilased ja mürsikud , raugad ja teismelised. Ei tulnud pähegi vahtida, kuidas teised elavad . Polnud selleks lihtsalt aega .
Enda elu vajas elamist ja lapsed oli vaja suureks kasvatada .
Nii palju siis tolerantsusest ja lastest .
Muide, kuskilt siin jäi silma, et Hundi ulul on neid, keda tema oma lasteks lugeda võib , tavapärasest poole rohkem . Sama palju, kui siin raginal kommenteerinul maailmaparandajal .
Mina oma maailmaparandamist alustan enda kahe kõrva vahelt .Muudan seda, mida muuta saab, ja ülejäänu pärast üritan mitte nuretseda . Vargust tegelikult heaks ei kiida, kuid ma arvan, et ühe vanainimese hooldekodusse saatmine KOV-i poolt ei kaotaks pikanäpumehi ja ülekohust maailmast .
Ma loodan, et K. seisis sama usinalt plakatiga Toompeal kui maadevahetus ilmsiks tuli . Ja nõuab VEB -fondi dokumentidelt salastamise eemaldamist .
Eeldatavalt peaks nagu viimastele kommentaaridele sõna sekka ütlema, aga ei oska. Lugu saigi seepärast oma ajaveebi kirja pandud, et millegipärast see asi painab mind ja mul on vastandlikud tunded.
Dilemmad lõppevad kohe , kui oma südametunnistuse mängu tood. Kumb juhtum Sul laseks rahulikult magada : kas teatamine või mitteteatamine .
Kuula seda, ja toimi vastavalt kuuldule .
Olen kuulnud,et EE-l on olemas väga peened seadmed,mis registreerivad elektrikaod mingis piirkonnas ja siis otsitakse,kuhu ikka konkreetselt kaob.Mida vähem tarbijaid(nagu külakohas ikka),seda kergem leida.Imélik,et seal nii kaua on saadud tasumata kasutada.Lootus niisiis,et pettus tuleb välja loomulikul teel,et kaaskodanikud ei pea näpuga näitama.Teades külaelu,ei ole alati mõistlik reageerida,kuigi on õigus.Ja lõpuks Krati viimane nõuanne.
Ei ole blogosfääris kuigi kompetentne, seetõttu ei oska teile otse kirjutada. Palun tutvuge mu kommentaaridega "juudi pank 1" kommentaariumis. Sealt leiate ka minu meiliaadressi. Kugupidamisega, A. Levin
Mina olengi maailmaparandaja. Tegelikult parandan ma maailma ainult enda sees. Kui tegu ei ole just kellegi elu, vara, lapse vm korvamatu kahjuga, siis vaadaku kodanik, kuidas ise oma eluga hakkama saab. Ela ise ja lase teistel elada. AGA. Ainult siis, kui nad sul ka elada lasevad ja sina seda kinni ei pea maksma. Tartu prokuratuuris on ka 1 kaust, mille riigikohtusse edasi mitte kaebamise peale nii mõnigi inimene väga rõõmus on. Arvake, kui hästi ma pärast selliseid asju karistamatult pääsevatesse põhimõttelistesse pättidesse suhtun.
Yks looma näoga lombakas transitimees maalt võib endale seda luksust lubada.
Postita kommentaar