Avasin hommikul blogipuu lehekülje. Loetavamate, "värskete" postituste hulgas järjekordselt tuhandeid tähemärke küüntest, küünelakkidest, küünekleepsudest. Kuidas käidi ostmas, milliseid aluslakke või kreeme kasutatakse, millised on brändid ja toonid. Terve teadus kohe.
Minul tekkis kaks küsimust. Esiteks, mitutuhat tonni küünelakki müüakse üle maailma ühe päeva jooksul? Sellele ma vastust kiirkorras ei leidnud. Ei viitsi ka seda arvu ligikaudselt tuletada läbimüügi numbritest. Küll aga sain teada, et ainuüksi USA-s müüdi küünelakke eelmisel aastal 770 miljoni dollari eest. Kusagil vilksatas ka see arv, et antud ilutööstuse haru müügikäive kogu maailmas on kusagil 1,8 miljardit dollarit. Tsiteerides elavat poliitilist laipa, klassikut: pole paha! Nälgivatest lastest oleks antud kontekstis rääkida vist kohatu. Inimese hea enesetunne mõnigi kord maksab, ütlen mina, tuletades meelde, et brändikat lõhnavett sain endale lubada kusagil..., ei mäletagi, ühesõnaga - ammu.
Minul tekkis kaks küsimust. Esiteks, mitutuhat tonni küünelakki müüakse üle maailma ühe päeva jooksul? Sellele ma vastust kiirkorras ei leidnud. Ei viitsi ka seda arvu ligikaudselt tuletada läbimüügi numbritest. Küll aga sain teada, et ainuüksi USA-s müüdi küünelakke eelmisel aastal 770 miljoni dollari eest. Kusagil vilksatas ka see arv, et antud ilutööstuse haru müügikäive kogu maailmas on kusagil 1,8 miljardit dollarit. Tsiteerides elavat poliitilist laipa, klassikut: pole paha! Nälgivatest lastest oleks antud kontekstis rääkida vist kohatu. Inimese hea enesetunne mõnigi kord maksab, ütlen mina, tuletades meelde, et brändikat lõhnavett sain endale lubada kusagil..., ei mäletagi, ühesõnaga - ammu.
Foto kopeeritud siit
Teine küsimus on veelgi huvitavam. Ma ikka tahan inimloomust mõista. Kas nende küüntega on osadel inimestel mingi fetishi värk või? Kas taoline sundvajadus, pidevalt sellest kirjutamine, pildistamine, teistega jagamine, aga ka küünteteema lugemine ja küünepiltide vaatamine tekitab mingi "liblikatunde" või kuidas see asi naistel täpselt käib? Ega ma taha väita, et siin mingit pataloogiat on. Mõnede nähtustega on juba sedamoodi, et see, mida minu ajal peeti kõrvalekaldeks on täna... aktsepteeritav vähemus? Naudingulised olevused oleme me kõik.
P.S. Ülaltoodud kirjutis sisaldab autori isiklikku arvamust ja ei ole suunatud ühegi konkreetse blogija arvustamiseks. Tuleb vaid lisada, et hoolitsetud küüned, nii naistel kui meestel on elementaarne, lahutamatu osa hügieenist.
Postitused
13 kommentaari:
Lakkimine mind ei häiri, ise ei laki selle tõttu, et ma tunnen, et mu küüned ei saa hingata. Aga pikkadest kunstküüntest ma küll aru ei saa, miks on vaja käed töövõimetuks muuta. Samas olen korduvalt imetlenud pikkade küünte omanike kohastumis- ja toimetulekuvõimet.
Olgem ausad, ühiskond, meedia, globariseerumine, turumajandus jne "aitab" sääraste fetishi tekkimisele ikka omajagu kaasa.
Mida rohkem inimesi kõiksuguste rataste (nt ilu- ja muud kulukad tarbimisrattad) vahele jääb, seda paremini on keegi kuskil oma tööd teinud.
Või ma eksin..
Lisaksin eelkõnelejate põhjendustele veel, et 1. Uhkelt kaunistatud kyyned on ehteasi, mooduvärk. Kes ei tahaks ilus ja moodne olla, eks kaupmeeste ajupesu teeb oma tööd ja kuidas veel. 2. Antiiksetes yhiskondades kandsid pikki ja kaunistatud kyysi ylikmehed ja naised, näitamaks, et nad ei pea tööd tegema. Eks tänapäeval ole ka asjal see maitse juures - ehiskyyntega saab teha ainult väga piiratud valikut töid, aga kesse ikka tahab käsi tööga määrida. 3. Nii, nagu meestel on pemmide jm aksessuaaridega "kellel on pikem"-värk, nii vrdl ka naised oma ehtevärki - kelle kyyned on kallimad ja tehnoloogilisemad, kes saab endale ses mõttes teistest rohkem lubada!
Minu tytar ka mängib kyynelakkidega ja hulluda ma tal ei lase, aga vrdl paljude teistega oleme me ka tõelised säästunaised, irw!
Kaaren.
Õe eakas aga trendikas ämm oli ka lasknud täispikkuses geelküüned panna. Järgmisel päeval oli paanika, kuidas küüntest lahti saada - mitte midagi ei saa teha, kõige hullem olevat kempsus olnud...
Ei armasta eriti külgekleebitavaid lisandeid, ripsmepikendused võiksid minu poolest ka olemata olla.
Eks jaburaid (jaburana tunduvaid) moevoole on olnud läbi ajastute. Mõnes kultuuris on hambad teravaks viilitud, mõnes venitatakse kõrvaaugud elu jooksul lisanduvate rõngastega hiiglasuurteks, mõnes värvitakse hambad mustaks või pruuniks, variante on lõputult.
Minust läheb see hullus küll kaugelt mööda. Geelküüntest ja muust sellisest atribuutikast ei tahagi ma midagi teada. Maniküürija juures käin aastas ehk korra, kui mingi suurem pidu või puhkusereis ees seisab, muul ajal lõikan-viilin-puhastan ise, lakin küüsi haruharva. Kaunite hoolitsetud käte vastu pole mul midagi, aga iseenda väärtustamise skaalas asub see teema mul ... jumalteabmitmendal kohal :D Aiatööd tehes ei kasuta ma mitte alati kindaid, kuigi see oleks mõistlik. Aga nii hea tunne on tunda ehedat kontakti mullaga.
Näiteks ripsmete püsivärvimine samas on minu +2,5 prillidega möödapääsmatu. Ma ju ilma prillideta ei näe seda teha, aga prillidega jälle ei ole võimalik seda teha :P
Mul tuli küünelakist lugedes küll natuke teises seoses meelde, et Astrid Reinlal ilmus kunagi ammu Sirbis (või oli see siis veel Sirp ja Vasar või Reede) väga kihvt jutt sellest, kui palju inimene (tema) elu jooksul kulutab/tarvitab igasuguseid asju, sealhulgas küünelakki, kulmuvärvi, hambapastat, seepi jne, palju ta huulepulka ära sööb jne. Kenasti humoorikalt kirja pandud. Kahjuks pole seda enam trehvanud lugema, pealkirja ei mäleta ja pole ka internetis kohanud. Ehk on see ka Astrid Reinla mõnes kogumikus ilmunud...
Võib-olla Sina, Hundi ulg, või keegi teine on seda juhtunud kuskil lugema või mäletab, mis kirjatükiga tegu oli.
Äkki ta siin räägib sellestki? Ise pole kuulanud...
http://arhiiv.err.ee/vaata/tuup-tuup-astrid-reinla/similar-25194
Händikäpp-printsiip. Kuula Amotz Zahavi loengut sellest http://www.ut.ee/621715 :) See mõistagi on vaid üks võimalikest selgitustest.
Signaliseerime ju kogu aeg. Ja eesmärgid on selleks oi-kui-labased. Me võime ju olla ilma värvimata-pikendamata-raseerimata, aga see KULTUUR on meid kõiki orjastanud! :)
Muide, praktilisusest rääkides - ma avastan alatasa, et mu mugavalt lühikesed küüned, mis kuhugi ette ei jää, on alati LIIGA lühikesed, kui on vaja sõlmi harutada vms urgitsemistööd teha.
Ninaurgitsemistööd...:))
naistepäeva(K)ajastus :)))
Veidi teavet elust enesest:
meil kollektiivis 54 naist. Küünetehnik (huvitav, kas selle sõna mõtlesid välja mehed või naised), käib 1X nädalas.
15 euri kümne küüne eest ja nii lendleb koos naiste kätega aias nii lilli kui liblikaid :)
Just eile rääkis üks nõuka aegne maniküürija (selle aegne sõna), et lakita maniküür maksis 25 kopikat ja lakiga 30. Leib maksis sel ajal 14 kop - niisiis 10 küünt või kaks leiba.
pluss natšai e. jootraha. Õhtu lõpuks kogunes ikka jootraha paar rubla. Õpetaja päevapalk oli sel ajal u. neli rubla.
rajoonikeskuses oli ka ainus koht ja pikad sabad kogu aeg.
a händikäpp-värk on tõesti vaid üks põhjustest, arvan ma. Vähemalt mu vaatlused kinnitavad, et teatud ühiskonnakihis on värvitud ja pikad küüned pigem grupikuuluvuse näitaja, kusjuures see grupp ise ei pruugi ühiskonnaredelil teab mis kõrgel asuda. Tunnus, mis on mõeldud sulandumiseks, mitte teiste hulgast välja paistmiseks (oi, ma tundsin siin kiusatust kirjutada "silma torkamiseks", kõigi elavate kujutluspiltidega, mida see tekitas).
NOTSU JUTU KINNITUSEKS ÜTLEKS,ET OLEN VAADANUD N.N. HAIGLASANITARIDE KONTINGENTI,KUS ON OLNUD LASTEAEDNIK,JUUKSUR,RAAMATUPIDAJA JOONESTAJA(VABANDUST,TÄHED...!),kes siis olude sunnil nüüd haiglatööl.Küüned,ripsmed, kuldsõrmused ja muu atrubuutika on selline,et ega ma ikka ei ole küll mingi sanitar! :D
Postita kommentaar