teisipäev, 19. märts 2013

Suletud uste taga - reality

Mul pole sõnu.



Me tõepoolest ei tea, mis toimub suletud uste taga. Ning kui keegi ei saa aru ema lingvistilisest kõrgpilotaažist, piisab ka sellest kui jälgida tütre kehakeelt video alguses.



5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Oh, jah!
Öelakse, et mõni räägib käskivas, hädaldavas, vinguvas või Jumal teab, millises kõneviisis veel.
Sellele siin ei oska isegi nime anda. Vihkav kõneviis vist.
Kahjuks pole selles midagi uut. Kes vähegi liigub jala linna avalikus ruumis või sõidab ühistranspordiga, on kuulnud seda.
Nädalakene tagasi, väikelinna WC-s, hommikul.
No küll üks ema võis võtta oma väikese poja kallal. Asi aetud, ei pidanud ma enam vastu ja ütlesin, et küll te ikka olete üks vinguv ema.
Ta vaatas mind arusaamatuses ja naeratas kohtlaselt.
Ja teate mis, ma kardan, et kunagi ammu, kui minu lapsed olid väikesed ja kaitsetud ja mina ise õnnetu, tegin ma vist ise mõnigi kord samamoodi, ilmselt, ma väga loodan, et siiski leebemas vormis.
Oh, kui kahju mul on!
Lapsed üldiselt andestavad oma vanematele, kuid jätkavad seda oma laste peal.
Kahjuks räägivad nii täna juba ka noored isad.
Nii on. Ring on täis.

Anonüümne ütles ...

Kohutav lugu, kui ema annaks kõik, et ainult oma lapsest lahti saada! Lubab suuremeelselt isegi alimente maksta! Sellele stseenile eelnevat elu ( ja ka praegust!) võib ainult oletada, kuid sõnavara järgi otsustades on tegu põlvkondlike alkohoolikute põhjakihiga. E.L.

Aidi ütles ...

Õudne. Väga kahju on selliste vanemate käes kannatavatest lastest.

RIIUKUKK ütles ...

Ega väline räigus ja seesmine suurt erine, samamoodi käitub ju valitsus rahvaga, naaber naabriga, kuigi väliselt viisakalt.

kohalik ütles ...

kuidas läheb vana kooli mehel?