pühapäev, 10. märts 2013

Vana kooli mees

Vaatamata tänaöisele külmale, kusagil kahekümne kraadi alla viskas, on päevad päikeselised ja õhus kevadet. Meie laiuskraadil tähendab see seletamatut ootust, millegi uue algust. Sedasama tundsin märkavat suveabilise sõbra otsustavuses, kui nad reedel tulid minu juurde, et saunas käia. Alles siis kui see sõber minuga rääkima tuli, sain aru, et ega see külastus siia nüüd päris juhuslik polnud. Arvatavalt suveabilise poolt teadlikult korraldatud.

Kellest jutt on pisut alla kahekümne aasta. Paar kuud tagasi isaks saanud. Värsked lapsevanemad iseenesest tublid. Kummalgi pole paraku meie jaoks endastmõistetavat turvalist seljatagust oma vanemate ja vanavanemate näol. Tüdruku ja poisi päritolu ning olud lihtsalt sellised. Vaatamata sellele ja just seepärast proovivad kuidagi ise hakkama saada. Üürivad siin lähedal suuremas alevikus odavalt saadud korterit. Pisipõnni ema on mõistagi kodune ja noorukesel isal on tööga nii nagu on. Elada aitab emapalk ja isa juhuslikud tööotsad.

Ma ei saa öelda, et see noor mees ei püüa. Ma olen selle lühikese aja jooksul teda tundma õppinud. Asi selles, et kui suveabilisel pole aega olnud mind vaatamas käia, saadab ta siia sellesama sõbra. Seda, et kas ma veel hingan või ehk midagi vaja... Siis olemegi rääkinud. Mina tunnen, et selles noormehes on peidus vana kooli mees. Ta tunneb sisemuses suurt vastutust oma pere ees, armastab jäägitult oma väikepoega (ja vist ka naist - eesti mees on selles osas kidakeelne). Puudulik kooliharidus ja vähene lugemus on andnud talle praeguses eluetapis kätte mitte kõige paremad kaardid. Ning lisaks seesama mainitud lapsepõlvekodu tugivõrgustiku puudumine. Mida väiksemad on ta võimalused kindlustada mehena pere heaolu, seda väiksemaks on muutunud ta enesehinnang.

Ning kust seda enesehinnangut saadagi. Mõni kuu enne lapse sündi poisil vedas. Sai poolest kuust kohaliku prominendi, omavalitsustegelase juurde tööle. Kõik me teame, millised otsesed rahalised kulutused kaasnevad lapse sünniga. Seepärast oli õnn suur ja ka väiksed lootused, et saab lõpuks järje peale. Tea, mis suurt raha nüüd oodata oli, kuid algus seegi. Kaks nädalat ladus külmas ja tuulises kuurialuses halgusid võrkkottidesse. Seejuures viimane nädal käis iga päev kümme kilomeetrit tööle ja samapalju tagasi jalgsi - bussiraha oleks pere eelarvele olnud liig. Palgapäeval sai ... 80 eurot. "Me maksame ainult siis kui midagi müüme," tuli selgituseks...

Ka kogu ülaltoodud jutt on vaid selgituseks. Seega, läinud reedel tuli suveabilise sõber minu juurde jutuga (suveabiline ise hoidus ootusärevalt tahaplaanile). Näha ja tunda oli, et oma mõtetes oli noor mees oma abipalvet mitmeid kordi harjutanud. Mõnel lihtsalt ei tule abi palumine kergelt, pigem suure eneseületusega. Lühidalt oli asja sisu järgmine. Tuttav pakkus talle mingit ehitus-remondi otsa pealinnas. Järgmisel päeval peab olema Tallinnas ja alustama. Mure selles, et kusagil pole ööbida. Tal endal tuttavaid Tallinnas pole, ta isegi pole kunagi Tallinnas käinud, äkki ma tean kedagi... Tööandja tuleb talle bussijaama vastu, kohe objektile, aga kuhu pärast tööpäeva minna...

Helistasin oma laste emadele, kes kaasaelamisega koheselt murega haakusid. Tegelikult on vist hetkel mu kõige lähedasematel Tallinnas vaba tervenisti kolm korterit, seega mingi lahendus murele pidanuks kindlasti olema ja vajadusel oleks helistanud ka välismaale, oma lastele. Asi lahenes kiirelt ja muretult. Poisi käsutuses oli paarikümne minutiga kahetoaline korter, kus hetkel keegi ei ela. Kõik oli nagu korras.

Eile, laupäeval, saan lõuna paiku ootamatu telefonikõne. Nooruke perepea, kes perele ootusrikkalt raha läks teenima on hetkel ühe mu lähedase juures, kes selle ööbimise korraldas ja kelle kontakttelefoni olin andnud. Juhtus muidugi see, mis juhtuma ei pidanud. Tööandja bussile vastu ei tulnud, ei vasta ka kõnedele. Lähedane ise pidi sellel nädalavahetusel kusagil kodunt ära olema ja ootas nüüd minu korraldusi, mis edasi saab. Õhtul helistas lähedane veelkord. Oli oma värske tuttavaga olnud telefoni teel veelkordselt ühenduses ja elukogenud inimesena tunnetanud noores inimeses suurt masendust. Et ma siis nagu ise helistaksin ja julgustava sõnaga noormeest turgutaksin.

Muidugi, kõik saab lõpuks korda. Aga ikkagi jäävad mu hinge kraapima sama suveabilise kirjeldused sellest kuidas nad veel hilistel öötundidel sõbra asju pakkisid. Kuidas noorukese pere kasinast eelarvest klapitati edasi-tagasi bussipileti raha, makaronipakke poolitati, et perepea esimese nädala kuidagi vastu peaks. Eks  ka neil seal hinges oli sellel hetkel peagi saabuv kevad oma ootuses millegi uue alguseks. Ning ei taha ma olla selle noore isa nahas kui ta täna luhtunud lootustega oma koduuksest sisse astub, naise ette, kes ta teele saatis ja poja ette, kes millestki veel aru ei saa. Ma tean, mis tunne see on - rusutus, häbi, eneseusu kaotus. Seepärast tean, et selles noores mehes tunnetan olevat vana kooli meest.


Mõnikord, rasketel hetkedel tahaksin saada uue stardi. Minna tagasi aega, kus olen veel laps. Sinna aega, kus ükski poiss ei pea lahendama neid muresid, mis on meestel. Kahjuks pole see võimalik. Seepärast võtan oma kepi ja koera ning lähen talle bussile vastu. Vana mees oma väikeste muredega toeks noorele mehele, kes silmitsi oma suurte muredega.

P.S. Palju õnne sünnipäevaks, ema! Alles nüüd hakkan mõistma, mis muredega te koos isaga mõnikord silmitsi olite.

12 kommentaari:

illustr. ütles ...

See jutt liigutas mind lausa pisarateni...

Elviina Ikonen ütles ...

Ei tahaks küll olla irooniline, aga sellisest olukorrast on küll kiitmist vaid tänapäeval ülistatud kapitalistliku süsteemi.

ritsik ütles ...

Kurb.. Aga eks see õppimine käib ka elukooli hariduse sisse, et on inimesi, keda saab usaldada ja neid, keda mitte.
Üks hea asi on selle loo juures: mulle meeldib, kuidas Jumal Sind kasutab, sest juhuslikke kohtumisi ei ole olemas.

notsu ütles ...

Hea vähemalt, et need noored mehed on sinu ja nende teiste toredate inimestega kokku puutunud.

Te saate pakkuda neile respekti, aidata hoida seda noore mehe enesehinnangut kukkumast, sest lõppeks on ju objektiivne tõde, et tema püüdis ja pingutas, aga tööandjad käitusid mölakana. See ei ole kuidagi tema süü ja hea, kui on juures mõni kõrvalseisja, kes seda meelde tuletaks.

Anonüümne ütles ...

See oli muidugi noomehele paras elukool tõesti ja mine tea,ehk oli kogunisti parem,et kõik niigi lõppes.Kui sedasorti tööandjatest lugeda,siis halvimal juhul lasevad nad töö ära teha ja ei maksagi midagi,kaovad hoopis s i i s!Selline lugu juhtus just minu tuttavaga siin Tallinnas.Üürimaksmise tagamiseks palkasin ta siis endale pisut remonti tegema,kuigi tööraha pidin i s e tema tarbeks laenama.:D Samas sai ka sedapidi nalja nagu ritsik räägib .Ütlesin oma tuttavale,et mina palusin jumalat,et mu asjad tehtud saaks ja sina oled tema tööriist,ei muud !:D
Edu,tubli mees kuskil metsas,kes sa usaldad,aitad ja muretsed.Minu usalduspiir on sellisetes asjades kahjuks täiesti ees...

krati ütles ...

Nu näed, pika jutu treisin valmis koos linkidega, ja oli mul vaja seda eelvaadet teostada - kogu kommentaar läks kõige liha teed.

Teen siis lühidalt : Sa noortele aimaad ei saa eraldada, et neil vähemalt juurikad omast käest võtta oleks ? Suhteliselt raske on vist aleviku asfaldile kartulivagusid vedada .

Kodused makaronid poleks ka paha idee . Esiteks kvaliteedivahe, ja teiseks loomulikult ka hinnavahe .

https://www.google.ee/search?q=nuudlite+valmistamine+kodusel+teel&ie=utf-8&oe=utf-8&aq=t&rls=org.mozilla:et:official&client=firefox-a

https://www.google.ee/search?q=%D0%BA%D0%B0%D0%BA+%D0%BF%D1%80%D0%B8%D0%B3%D0%BE%D1%82%D0%BE%D0%B2%D0%B8%D1%82%D1%8C+%D0%BB%D0%B0%D0%BF%D1%88%D1%83&ie=utf-8&oe=utf-8&aq=t&rls=org.mozilla:et:official&client=firefox-a

http://www.youtube.com/watch?v=Ld3bqF2-GZI

Viimane on video, näidatakse kuidas protsess käib . Muide, selle nuudlitaignaga saab väga edukalt ka pelmeene teha .


kohalik ütles ...

valus :(
ma kohe ei oskagi midagi öelda...

Anonüümne ütles ...

Tööportaalides leidub ka lihtsamad tööpakkumisi abitöölistele. Osadel vajalik küll eelnev kogemus aga kui töö lihtne, saab ehk keegi kogemustega inimene enne poissi veidi koolitada. Alati võib ennast pakkuda näiteks nädalaks tasuta tööle, et saaks kogemusi, kui tegu õpivõimelise inimesega, siis ehk soovib tööandja hiljem ka palgalist tööd pakkuda. Halvemal juhul saab noormees lihtsalt töökogemuse võrra rikkamaks. Parem ikka kui niisama kodus istuda.

http://www.cv.ee/cl/83443/abitooline-kaevetoodele?index=2,12

http://www.cv.ee/cl/82899/pakun-metsaloikust?index=2,12

http://www.cv.ee/cl/83383/kivisillutise-ja-aarekivipaigaldajatele-too?index=2,12

Anonüümne ütles ...

Kes systeemi kiruvad, peavad meenutama - me ise oma tegudega loome systeemi. Me kõik tunneme mõnd alatut tööandjat, lapsepiinajast isa, sigatsejast naabrit - ja vaikime, sest "kena peab olema".
"Vana kooli mees" tähendab ilmselt elementaarset korrektsust ja viisakust, julgust ebameeldivusi klaarida, selle asemel et põgeneda ja teised jama sisse jätta. Kahjuks on terve meie yhiskond ses suhtes äärmiselt ebakyps. Põgenemist ja nõrgema osapoole probleemis syydistamist kohtab absoluutselt igal pool, ja kahjuks on nõrgem sellises olukorras teadagi kaitsetu, "ise syydi", nagu tihti parastamist kohtab.
Mulle meeldib, et Sa nende poisside eest hoolitsed - just see ongi õige sõna. Nende isad on käitunud, nagu praegu tööandjad - mölakatena, muidu neil selliseid probleeme poleks - oleks kodu tugi, vanemate õpetatud erinevad oskused ja tarkused, piisavalt haridust, sotsiaalsed oskused, abi rasketes olukordades... Kõigil noormeestel ei vea sellise mõistva taadiga, kes võimaluse korral tööd annab v muul viisil aitab. Väärakate isade poegadel on lootust inimeseks saada ainult siis, kui silma ees on elav eeskuju kellestki inimlikust. Kahjuks väga paljudel ei ole.
Trv, Kaaren Põhjakihist.

Skarabeus ütles ...

Nii üllatav ja kosutav,et on olemas nii erilisi noori nagu see ülimas vaimsuses kasvanud blogipidaja Mari Metsallik.Alati saan tema puhtast headusest kosutust.Terve blogi on lausa imeline.
http://elutahketoiduta.blogspot.com/2013/04/maamess-18-21-aprill-2013.html

Anonüümne ütles ...

Väga liigutav lugemine.... Tervikuna kah hea ajaveeb, pea terve tänase päeva olen lugenud.

Hundi ulg ütles ...

Ma ise pole julgenud oma tekste tervikuna lugeda. Kindlasti hakkaks mõne asja pärast piinlik ja tekiks soov midagi kustutada, teist asja parandada jne. Kõik siin ajaveebis kirjapandu on nagu on. Igatahes suur tänu, Anonüümne, lugemast seda. Ning olen rõõmus, et meil näitas Sinu kommentaari - midagi, mis läheb ka mõnele muule korda peale mu enese.