Olen sirvinud erinevaid blogisid. Mitmed postitused kannavad sõnumina muremõtteid. Kellel annab tervis tagasilööke - teadagi sügis ju. Paljud tahavad muuta olemasolevat rutiini elus, otsides ikka ja jälle iseenda mina ja oma kohta laua taga. Olgu kodus või tööl. Mõnele on meenunud rasked hetked minevikust. On ka lihtsalt olnud enesehaletsust. Viimast ei oska mina küll ühelegi kuidagi ette heita. Ning kõigi nende kirjutiste juures lugesin ka kommentaare. Üks blogija sai kommenteerijatelt nätaka kätte. Kommijate hinnangul pideva tüütu virisemise eest. Tulemusena pani kirjutaja avaliku lugemise lukku. Nädal varem pandi veel üks blogi lukku. Mina seda kirjutajat alaliselt ei lugenud, aga nagu ma aru sain, siis ka see kirjutaja tüütas oma alalised lugejad ära oma raskepäraste mõtetega. Ja saigi nätaka - ega siis su oma blogi saa olla sinu isiklike mõtete avaldamise koht, või kuidas? Pealegi kui sinu mõtted mulle ei meeldi, siis ma olen nii kõva mees, et ütlen seda sinu blogis sulle otse näkku!?
Minu lühikese blogimise aja jooksul on mõnikord seda ikka juhtunud, et blogisid on suletud ka solvumise pärast. Muidugi polnud need kirjutajad ise ka sellised madala profiili hoidjad, pigem enesekindlad, kohati bravuurikad. Aga minu meelest eelkõige sellised, kes blogisfääri tõid elu ja värvi. Ning kui keegi on järjekordselt, nätsti!, platsilt minema löödud, siis mõtlen taaskord sõna jõule. Ning mitte ainult kommenteerijate omale. Eks me igaüks peame mõtlema ka sellele, kuidas ja milliste sõnadega oma blogis enda sõnumit edastame. Püüdma kirjutada nii, et mõistetaks.
Postitused
10 kommentaari:
Inimene, kes võimleb tähelepanu nimel, saab alati tähelepanu - vahel küll ainult ajutiselt, sest kui ta midagi huvitavat ei tee, tüdinetakse temast kiiresti. Asja miinuspooleks on aga see, et ta ei saa kunagi olla kindel, et ta saab sellist tähelepanu, nagu ta soovis.
Madmaxi blogist on mul kahju, see oli nagu värske tuuleõhk. Oli küll pool ajast tsirkus, aga seda on ka vaja. Ja Ieska viitsis tegelikult ju arvutada ja selle koha pealt on tal ju õigus, et Eestis ei elagi miinimumpalga eest ära ja see on õige, et keegi sellest kõva häälega räägib. Talle prooviti vist selgeks teha pigem seda, et rääkimise kõrvalt on vaja ise paratamatult midagi teha, kas või ajutiselt miinimumpalgaga töötades, sest muidu ei lähe tema isiklikus elus kahjuks midagi paremaks. Lõputult tuuleveskitega võidelda ei jaksa ja niipea Eesti kuskile viie rikkaima riigi hulka ei jõua.
Kas sind ennast häirib, kui su blogis diskuteeritakse?
Pean silmas seda, et kustmaalt su hinnangul läheb see piir, kustsaadik eriarvamusel olek läheb kategooriasse "olen nii kõva mees, et ütlen su oma blogis näkku, et su mõtted ei meeldi" ja kustsaadik on eriarvamust OK väljendada? st ma ei usu, et sa pead iga eriarvamuse avaldamist selleks "nätaki"-kommentaariks, mis blogisid sulgema sunnib.
Madmaxi puhul oli üks väga suur konfliktipõhjus muidugi see, mis väheverbaalsetel inimestel sageli: et ta kirjutab midagi tugeva emotsiooni pealt, aga kirja läheb midagi muud, kui see, mida ta tegelikult mõtleb või tunneb. Ja inimesed reageerivad mõistagi sellele, mis kirjas on, mitte sellele, mida ta öelda tahtis - kuni nii umbes viiskümmend kommentaari hiljem selgub, et räägiti aiast ja aia august ja tegelikult ei ole võib-olla eriarvamust olnudki.
Lisaks muidugi see, et vahel ta tahtiski kakelda, vt nt see jaanipäevapostitus, kus ta kutsus üles teisi mittepidutsejaid kommenteerima, sõimas mind läbi, sest ma kiitsin taxi driveri kommentaari liiga keeruliste sõnadega, nii et ta pidas seda norimiseks - ja kui selgus, et minu sõimamine on motiveerimatu, siis võttis Kaamose käsile.
mu enda jaoks on nt oluline vahe, kas öeldakse "su mõtted ei meeldi" või "sa oled loll". Esimene on lihtsalt mittenõustumine, teine on isilik rünnak.
Muremõtete kirjutamine on vast levinud selle pärast, et inimesed loodavad leida abi ja soovitusi.
Tean, et kirjutasin vahepeal ise palju sellistest muredest ja ma lause ootasin, et keegi tuleks ja annaks mulle nõu, kuidas ühest või teisest august välja saada. Samaaegselt püüdsin küll ka oma kirjutiste tehnilist kvaliteeti üleval hoida, sest olen nii mitmelgi tööintervjuul käies oma blogile rõhunud.
Mingil hetkel sain ma aga aru, et blogi - vähemalt see avalik - ei ole just see kõige õigem koht oma kõige sügavamate murede üle arutlemiseks. Nii ma pidasingi lisaks veel kahte variatud ajaveebi - üks oli aususe, teine murede jaoks. Peale seda lõppes asi kiiresti - kui ma tahtsin oma muremõtteid enda jaoks välja kirjutada ja talletada, leidsid need edaspidi tee vanamoodsa paberkaustiku juurde.
Aga jah - kahju, kui orbiidilt kaovad inimesed, kes oskavad kirjutada.
Huvitav, mul on kõik paberkaustikukatsetused paari päevaga sinnapaika jäänud - isegi kui mured on isiklikud, on kuidagi imelik neid eikellelegi kirjutada. Selline ebaloomulik tunne, nagu üksi kõva häälega rääkides.
Nii et kui ma peaks tahtma kuhugi valada neid asju, mida oma blogis ei saa (sest seda loevad liiga paljud, kes mind päriselt tunnevad ja võiksid muretsema hakata), siis tuleb lihtsalt parema varjunimega blogi teha.
Ma küll pole teemaga sügavuti kursis oleksin (pinnapealselt küll), kuid kommenteerin kommenteerimist: kui keegi on kommentaariumi avatuks jätnud, peab ta arvestama võimalusega, et sinna satuvad ka arvamused, mis talle ei meeldi.
Kui on vaid vajadus postitus teha ja kommentaare ei soovita, on võimalus mainitud tegevus blokeerida. Samuti saab tollesama konkreetse postituse vaid valitutele (nt inimestele, kelle sinu arvamust toetavatele vastustele võid kindel olla) ligipääsetavaks teha.
Nii et kui kord on postitus avalikkuse armu(tuse) alla jäetud, siis tuleb selle õnnetu stsenaariumiga ka arvestada. Ei ole head halvata, you've got to take the good with the bad jms :o)
Teine teema on haavumine. See kaldub nüüd kole filosoofiliseks, aga mulle väga meeldib kellegi (vist Eckhart Tolle) ütlus, et solvumine on su enda valik. Võid valida ka mittesolvumise. Valdavalt inimesed valivadki pigem solvumise, isegi kui see polnud sugugi "solvaja" eesmärgiks. Mitte et ma ise iga kord ennast nii kainelt ohjata suudaks või et ma teaks kedagi, kellel see kunst käpas oleks. Aga pean seda siiski heaks suuniseks ja vahel isegi õnnestub seda järgida.
siil
Minule endale meeldib blogimise juures see, et kirjutatud teksti saab täiendada mõtestatud pildimaterjaliga. Ju siis tunnen ennast kirjutajana ebakindlalt. Õigemini tean oma lage. Pealegi olen kirjutamisel kärsitu. Ei ole mul kunagi mingit mustandit, poolikut teksti ega viitsi ka kirjutatut redigeerida. Antud postituse puhul edastab mu mõtet täiuslikumalt see videoklipp ja tekst ise on muutunud lisandiks. Kui ma vaid ise oskaks klipis väljendatud mõtet alati järgida nii kirjutamisel kui kommenteerimisel.
Igavesti vahva kui nunnude kommentaaride, "see on tõepoolest imeilus huuleläige", asemel tekib diskussioon. Eks me kõik peame siinkohal meeles pidama, et sõjad tekivad ikka sellest, et mõlemad osapooled tahavad teha inimkonda, vähemalt osa sellest, õnnelikumaks. Ja suures võitlustuhinas me ei märka, kus õnnevalem muutub halastamatuks hävitamiseks. Just nimelt see piir meeldib-eimeeldi ja lolliks sõimamise vahel.
Mulle sümpatiseerib mõttekäik, et internet on inimõiguste valdkonda kuuluv nähtus. Järelikult ka blogimine on osa sellest. Inimõigus aga seegi, saada solvatud ebaõnnestunult väljendatud mõtte, mittetraditsioonilise arvamuse või miks mitte lolluse eest. Sest inimõigust blogimiseks ja sõnavabaduseks see ebameeldiv emotsioon kokkuvõttes ära ju ei võta.
Mu seni kõige sarkastilisem kommentaar käis mu muusikaklippide ülesriputamise kohta. Et miks ma seda ometi teen või nii :) Ja näed - Sina jätsid selle kohta ääretult positiivse kommi.
Aga muidu... mõtlen juba pikemat aega sulepea ostmisele ja kaustik-päeviku sisseseadmisele. Ühelt poolt on see seotud suure arvutikoormusega niigi (töö, õpingud jne) ja teisalt... tahaksin rohkem enda jaoks kirjutada.
Mul on mulje, et kõige kurjemad veebitülid tulevad vähem inimkonna õnnelikuks tegemise ihast ja rohkem oma valusate kohtade kaitsmisest + ideest "parim kaitse on rünnak".
Notsu, Sul on õigus. Seda enam on sellistes olukordades mõtlemisainet, mida öelda, kuidas öelda või jätta hoopis ütelmata.
Heli, sulepeaga võid ju kirjutada, kuid las muusika jääb. Isegi kui postitus koosneb ainult muusikaklipist, räägib see tihti väga kõnekalt - see ridade vahelt lugemise kogemus.
Postita kommentaar