Rohelisemrohi kirjutas Amanda Todd surmast, mida ka meie meedias kajastati. Lubasin sealses postituses, et otsin ülesse ühe teise, samasuguse video, mida üks poiss oli samamoodi salvestanud veidi enne oma lõplikku otsust. Seda klippi ma internetist enam ei leidnud. Nii see on, et taolised videod on liialt valusad lähedastele ja mõnikord õnnestub need internetist eemaldada. Ma otsisin seda video sellepärast, et tahtsin siia panna kolm klippi järjest. Kõik kolm on sõnatud, kus valus sõnum antakse edasi üksikutele lehtedele kirjutatud lausetega. Need klipid oleks siin lehel olnud ka ajalises järjestuses. Amanda oma viimasena. Sest tema suri ka viimasena, nagu seegi poiss enne teda, keda praegu enam ei leidnud.
Kõige esimene, Jonahi video on aga internetis ilusasti alles. Kõigist kolmest kahtlemata emotsionaalseim. Olin kindel, et meie meedias on seda video tuhandeid kordi lahatud nii ilmumise hetkel kui hiljemgi. Eksisin. Samas ei taha siinkohal hakata lahtijutustama konkreetse juhtumi kogu taustsüsteemi, mis oli ja mis sai pärast. Igaüks leiab selle kohta internetist isegi kui huvi on. Markeerin vaid seda, et Jonah ikkag ei teinud enesetappu. Ta sai abi. Kellelegi läks see hingekarje korda. Teades Jonahi õnneliku lõpuga lugu, võiks öelda, et selline video peaks igale kiusatavale andma lootust, et hea siiski võidab kurja. See video oleks tupikusse jõudnud lastele kui õlekõrs. Paraku selle poisi jaoks, keda mul näidata ei ole, ja Amanda jaoks osutuski see kõrs olema siiski vaid õlest, millest abi ei ole. Ma arvan, et mõlemad nad püüdsid, Jonahi lugu silme ees, kuid neid ei märgatud. Jonah on saanud elades kuulsaks. Amanda alles pärast oma surma.
Puuduv video. Selle poisi oma, kes tegi lõpu.
???
P.S. Kõigile, kes satuvad siia juhuslikult otsingumootorite vahendusel. Ärge loobuge otsimast. Abi on kindlasti olemas. Sinu kodutänavas, kodukülas. Jonah sai abi sellepärast, et ta otsustas ennast eelkõige ise aidata. Vaata Jonahi videot veel kord.
Postitused
19 kommentaari:
Vaatasin ainult Jonahi videot, tõesti, äärmiselt emotsionaalne ja kurb.
Mul on siia lisada veel üks link, see on laul, lõpus ütlevad endised kiusatavad kaamerasse: pidage vastu, otsige abi - make it stop, it gets so much better!
http://www.youtube.com/watch?v=XP4clbHc4Xg&feature=my_favorites&list=FLF448TWwEy-rbgtm1zmhxZw
Muuseas, kusagil vilksatas, et 80% õpetajatest ei märka kiusamist-vägivalda. Ma tahtsin panna märkamisele jutumärgid, kuid loobusin. Tõepoolest ei märgata, sest oma isikliku mugavuse kaitsekiht on sedavõrd tugev. Inimesed ei näe ega kuule seda, mida nad näha ja kuulda ei taha.
Praegune kampaanialik kaagutamine ühe koolkodu vägivallavideost tuletab kangesti meelde peatset saabuvat jõuluaega. Ka siis me kampaanialikult märkame, oleme kõik heatahtlikud ja annetame ja aitame... kuni järgmise kampaaniani. Nii ka selle peksmisega. Ametimehed löövad imestusest käsi kokku - kas tõesti!? Juba kevadel kirjutasin siin blogis tüdrukute kaklusest, TENDENTSIST. Selleks ajaks olin internetis näinud juba sedavõrd palju Eesti päritoluga kiusamisevideosid, et võis teha üldistusi. Nüüd teevad kõik näo nagu oleks tegemist esmakordse ja enneolematu sündmusega. Kõik elaksid nagu mingis teises reaalsuses, selles 80%, kes tavaliselt ei märka ümbritsevast tuhkagi. Ja jääbki küsimus, kas tahtmatult või tahtlikult.
P.S. Minu blogi külastatavus kukub kolinal kui antud teemat käsitlen. Sest see pole huvitav...
Aga äkki ikkagi käivad lugemas. Käivad need, kes on ise kahevahel?
Mitte ehk samadel põhjustel, aga
Külastatavus võis kolinal kukkuda ka sellepärast, et teema polnud mitte huvitav, vaid oli liiga valus - kellel on omal mingigi seostuv kogemus - olgu siis lähedastega seoses või on ise oldud kiusatud või ka muudel põhjustel surra soovitud. Ja see lugu siin puudutab, toob mälestused jälle välja, teeb nende läbi haiget ja - inimene tõmbub valust eemale, ignoreerib, püüab unustada.
Surm on valus teema. Eriti, kui inimene (noor inimene) on jõudnud arusaamisele, et elus olla on valusam, kui surnud olla. Inimese eluinstinkt on väga tugev, sellest üle olemiseks on tohutu suurt jõudu või valu vaja. Ma tean, mis tunne on, kui elus olemine tundub raskem, kui olemata olemine. Mitte kiusamise tagajärjel, põhjused olid muud, aga ma tean seda tunnet.
Teine teema on vägivald - miks seda tehakse, mis on ajendiks, kuidas seda tolereeritakse. Sellel teemal ei oska palju kaasa rääkida. Võibolla sellepärast, et pole ise tagakiusamist kogenud aga võibolla hoopis sellepärast, et kardan ära sõnuda - lapsed teismelised... Panen pea liiva alla nagu jaanalind - kui teemat piisavalt kaua ignoreerida, siis seda ju polegi?!
Oo, mul olex selle kohta palju ytelda!
Ehk liiga palju.
Lugupidamisega, Teie
habemega naine.
Lasteaiavägivald viie- ja kuueaastaste rühmas
Üks poiss: mul on kodus selline nõudepesumasin kuhu ma panen (järgneb kolme mittepopulaarse lapse nimede loetelu)
Ja siis ta purustab nad tõeliselt pudiks, päris pulbriks kohe
Ma lisaks, et sageli on vägivalla taga õpetaja enda suhtumine - ma ei pea silmas neid juhtumeid, kus õpetaja last ise kiusab (seda juhtub, aga minu arust ei kutsu see tingimata ette teiste laste poolset vägivalda, vaid võib hoopis populaarsust lisada), isegi mitte seda, et ta arvaks, et mingit last peaks kiusama - ei, piisab, kui õpetaja peab last "imelikuks". See suhtumine paistab välja ja lapsed nopivad selle üles.
Kui ma oma koolivägivalla kogemustele tagasi mõtlen, siis kõige suurem viha ei tule mitte teiste laste, vaid just nende õpetajate peale, kes isegi siis, kui nad justkui vägivalda lõpetada püüdsid, mind ikkagi tajutavalt imelikuks pidasid. Ja aeg, mil mu elu koolis normaalsemaks läks, langeb kokku sellega, kui meid ilmus õpetama üks õpetaja, kes vastupidi, hindas minu võimeid, tõstis neid esile, andis mulle raskemaid ülesandeid, st ei kohelnud mind kui imelikku, vaid kui andekat last. Kas nüüd kõiki muutusi saab selle arvele panna, on kahtlane, aga ma usun, et sellel oli kindlasti mõju, osalt mulle endale, osalt klassikaaslastele - vbla umbes sellises võtmes, et "vau, keeruliste sõnade kasutamine ei tähendagi, et mingi imelik, kes ei oska normaalselt rääkida, vaid see on näe selle õpetaja arust hoopis vinge."
Valusa mineviku sulgemine iseenda ja teiste ees on minule inimlikult mõistetav. Ka minu suveabilise mõlemal käsivarrel on ülitihedalt lõikehaavu, mis eriti märgatavad suvepäevituses. Korra me sellest juttu tegime ja rohkem seda teemat detailides ei puuduta. Tean, et enese kildudest kokkupanemine on üüratu töö inimesele endale ja keeruline sellele, keda usaldatakse, kelle abi vastu võetakse.
Kunagi tahtsin ma isegi õpetajaks saada. Siis aga kahtlesin, kas mul on jõudu olla õpetaja selle sõna vanas tähenduses. Õpetamislusti sain rahuldada mõnikord muu töö kõrvalt. Kahju on aga nendest, kes peavad olema õpetajad seepärast, et muud peale oma ainetundide edasiandmise nad ei oska ja ei tahagi. Kahjuks meil ei tehta vahet aineõpetaja ja õpetaja kutsel.
aga "praeguse tendentsi" jutt natuke hämmastab mind. Koolivägivald oli päris räme siis, kui mina olin laps, nii kaheksakümnendate-üheksakümnendate vahetusel. Rootsi kirjanik Gardell, minust üle kümne aasta vanem, mäletab hullematki (ja on sellest kirjutanud ja hästi).
Siinse blogi tüdrukute kakluse teemalise postituse alt kommentaariumist tuli ju samuti välja, et ka minust vanematel Eesti inimestel, kuue- ja seitsmekümnendatel koolis käinutel on masendavaid koolivägivallamälestusi.
Roald Dahl kirjeldas jõhkrat igapäevast dedovštšinalikku vägivalda oma koolimälestustes - käis koolis 1930 aastatel Inglismaal.
See ei ole midagi, mis oleks tekkinud alles äsja. minu arust põhiline, mis on muutunud, on see, et nüüd on see vähemalt skandaalne. vanasti kehitati õlgu, et ah, lapsed mängivad.
Hüva, võib-olla on vägivallaga nüüd hakanud kokku puuutuma ka lapsed, kes vanasti oleks pääsenud - need, kes said varem käia väikestes koolides, mida nüüd kinni pannakse.
Ma loodan, et Hundi ulg ei pahanda, kui ma lingin siia mõne aasta tagused koolivägivalladiskussioonid Kati pool ja mu enda pool.
Kevadises postituses olin ma hämmastunud kommenteerijate väidetest, et selline nähtus oli igapäevane juba 70.-80. aastatel. Järelikult ka mina elasin need aastad suletud silmadega. Seda aga mitte seepärast, et ma ei oleks tahtnud selle olemasolu näha või tahtnuks seda eitada. Eelkõige vist ei osanud näha. Ning selles olen siiani kahtlev, et tüdrukute kaklus oli ka siis igapäevane tüdrukute elu osa.
Viidete eest diskussioonidele ainult tänud. Ehk on nendest aruteludest kasu kõigile nendele, kes siia lehele on tulnud otsingusõnade kaudu.
Ma ei tea, kas kiusamine kakluse kujul on tänapäevalgi igapäevase elu osa.
Minu ajal olid põhilised kiusamise vormid muud, ka füüsiline vägivald meenutas vähem kaklust ja rohkem niisama möödaminnes löömist, et underdog ära ei unustaks, kes ta on. või siis oli kambakas, kambakas on juba definitsiooni järgi eriline nähtus.
Selle kohta, et ei tea nüüd, kas tänapäevalgi avaldub kiusamine tüüpiliselt kakluses... vaatasin netikommentaare, päris sageli märgitigi, et einojah, kui juba tõsiseks löömiseks läheb, pannakse asi suure kella külge ja tuleb skandaal, aga igapäevast, tavalist kiusamist ei takista keegi. Aga suuremad traumad põhjustab just see igapäevane ja tavaline. Isegi kui selle käigus sinikaid ei saa ja luid ei murta.
Mõtlesin, et kui see teema puudutab, siis võiks ehk natuke rõõmu teha see, et ühe väikelinna noored, kes ka koolivägivalla pärast südant valutavad, võtsid suvel pundi kokku ja tegid kolm lühifilmi, väga hea sõnumiga. Loodame, et kui nad neid nüüd koolides näitama hakkavad ja vägivallast rääkima, toovad nad natukenegi nägemisse, mõtlemisse ja käitumisse muutust. Kõik on youtube'is üleval, lisan lingid ka:
http://www.youtube.com/watch?v=U0fP8i_kcd8
http://www.youtube.com/watch?v=HrcAiVOz04s&feature=relmfu
http://www.youtube.com/watch?v=cnJLRAqLTi8&feature=relmfu
Ma kevadel vist ei suutnudki oma mõtet üheselt mõistetavalt arusaadvaks teha. Tuleks siiski eristada kiusamist, mille üks väljendusvorm on füüsiline vägivald. Seda esines juba minu lapsepõlves: pidev togimine, tõukamine, jala taha panemine (haa-ha-hah), möödaminnes kiusatavale litakas mööda nägemist (haa-ha hah), jalaga perse (haa-ha-hah), riietusruumis püksid maha (haa-ha-hah), vihastades kiusatavale peksa andmine (ohoo, kisma!) jne.
Teine asi on kaklus. Pisut primitiivse põhjendusena (looduslik valik jms.) on see olnud pidevalt poiste pärisosa. Miks aga tavalised normaalsed koolitüdrukud, ei kiusajad ega kiusatavad situatsioon, lahendavad oma erimeelsusi täna üha sagedamini rusikatega, jääb mulle mõistatuseks.
Daylight (Film Factory) professionaalsed klipid on toredad. Minu jaoks ehk liialt tunda täiskasvanute didaktilist lähenemist. Kuid osalevate noorte jaoks kindlasti mõjus kogemus nendel teemadel mõtisklemiseks. Noortepäraselt noortele tehtuna jõuab sõnum eeldatavalt ka pärale.
Ma 6PETASIN KODUS oma tytart kaitsma ennast suuremate j6mmide eest, sest tema assjade rebimine, l6hkumine jms r2igest m6nitamisest r22kimata, muutus liiga normiks - 6petasin konkreetselt karate l88gitehnikaid ja liikumist. Vestlesin sel teemal korduvalt ka koolis.
Asjast r22gitakse sellep2rast, et varem oodati tydrukutelt vaikides v2givalla talumist, aga t2nap2eval tohivad nad ennast kaitsta, paraku paljud ka kuritarvitavad normide avardumist. Seda vananenud soop6hist suhtumist, mis 6igustab n6rgemate kallal toime pandud v2givalda, kannavad muide mh ka politsei ja prokuratuuride t88tajad (mu isiklikud ysna "huvitavad" kogemused 8 aasta jooksul), aga nemad on ju yhiskonna l2bil6ige, osa meie seast!
aga kas on praegu tüdrukute _kaklusi_ rohkem? Kevadine videoklipp oli ju samuti kambakast, tähendab, kiusamisest, või vähemalt nii ma kommentaaridest aru sain, vaadata ei julgenud.
nii või teisiti tundub aus kaklus parem variant kui pidev ühesuunaline peedistamine.
Muide, Külli-Riin Tigassonilt hea artikkel vägivalla kohta.
Tahtsin lihtsalt lisada, et igast sellisest toetavast postitusest on kasu. Sest igaüks, kes on selliseid asju üle elanud, peab ühtlasi iga kord, kui mingi uus juhtum meedias üles tuleb, kannatama ära ka kommentaarid stiilis "see on looduslik valik, nõrgad tuleb hävitada, saksa ajal pandi sellised mürgisüstiga magama, pole vaja ühiskonnale luusereid, kes hakkama ei saa".
Vähemalt mul on nii, et ma ei ole siiamaani saanud päris lahti sellest, et ma vaatan ennast justkui enda kiusajate pilguga: mind ei tohi olemas olla; või kui ma olen, siis peab mul olema väga häbi, et ma olen; ja igatahes on Hea Asi, kui mulle midagi halba tehakse. see ei juhtu kogu aeg, eks on elus aega olnud ka teistsuguseid pilke üles korjata, aga see ei ole siiski päris ära kadunud.
ja siis tundub isegi üks selline anonnüümne või mitteanonüümne kommentaar "need, keda kiusati, tulekski ära hävitada" olevat püha Tõde; ja sellises olekus, kus ise ei suuda ennast enam adekvaatselt vaadata ega ammugi mitte armastada, on väga vaja, et kuskilt väljastpoolt tuleks teistsugune tõde.
Aitäh.
Postita kommentaar