Nüüd võidakse minust küll arvata, et siinne blogipidaja on kiiksuga - pervert, ühesõnaga. Tegelikult pole ma enda juures küll täheldanud mingeid hälbeid või kaldeid, ei teagi kuidas tänapäeval selliseid asju poliitkorrektselt nimetatakse. Tahan vaid tuua näitena oma blogirubriigis, Mälestused müügiks, seda, et internetipoodide vanade asjade osakonnas müüakse ikka igasugust kraami. Antikvaarse tekstiilina müüb üks Jekterinburgi müüja 350 rublaga sukkahoidjat, mis väidetavalt toodetud Eesti NSV mingis õmblusvabrikus. Hinna puhul ei oska ma kommenteerida, kas müüja märkus - kantud paar korda, teeb selle eseme väärtuslikumaks või mitte :)
Ometigi, ka selline eriskummaline riietusese toob mu mälus esile mitmeid kaootilisi pilte ja episoode, mida terviklikuks looks pea võimatu kokku sättida. Minu suure pere lapsepõlvekodus oli naiste-tüdrukute ülekaal meeste-poiste ees. Seepärast pole ülaltoodud pesuese mulle võõras. Meie peres oli kombeks, et selliseid "intiimseid" asju tavaliselt pesunöörile kuivama, kogu tänavale vaatamiseks, ei pandud. Kuigi, pesu kuivaski meil hoopis oma aias, mitte kusagil ühishoovis. Aga olgem ausad, ega see nõukogude pesu paljuski ei kõlvanudki oma disainilt kuhugi "väljanäitusele" panna. Sellega seoses on sobilik märkida, kuidas tõekspidamised on ajaga muutuvad. Mõnikord märkan end muigavat kui näen tänaval liikumas tugevat (loe: paksu) meesisendit, kellel seljas täna tüüpiline suverõivastus: maikasärk ja põlvedeni aluspüksid (loe: sportpüksid). Käiakse sellega ju tänapäeval, liialdatult öeldes nii kontserdil ja kirikus, minu lapsepõlve mõistes aga aluspesu väel.
Sukahoidjaga seoses meenub see, et mu ema sai minu keisrilõikega sünnitamise eest "tänutäheks" pisut punnitava kõhu. Ei mingid harjutused, treeningud suutnud seda kõhtu enam trimmi ajada. Alles aastakümneid hiljem, isana, olen mõistnud kuivõrd sellised välised muutused on naistele valus teema. Vaevalt, et mu ema selles erand oli. Seepärast on mul hästi meeles postipakid välismaalt, mida mu tädid ja onu teatud regulaarsusega meile Nõukogude Eestisse saatsid. Ühes sellises pakis olid mõned sukahoidjad emale. Mitte tavalised, vaid erilised tegumoelt ja materjalilt. Nüüd ma tean küll, et see oligi mingi segu sukahoidjast ja tänapäeval nii tavalisest bandaažist. Kas see nüüd täpselt nii oli, kuid täna arvan mäletavat, et peale seda tekkisid mu ema garderoobi sellise tegumoega kleidid ja seelikud, mida ta varem ei kandnud.
Minu teadvuses on sukahoidja sünonüüm tripihoidja. See oli minu varajase poisiea üks vihatuim riideese. Midagi vahepealset suka- ja tissihoidja vahel. Minu vastumeelsus selle seksuaalse enesemääratlemise õigust riivava riietuseseme vastu oli sedavõrd suur, et tänu minu protestidele ma täpselt ei mäletagi, kuidas, kuid selle kandmise vaevast vabanesin üsna kiiresti. Ju vist oli mu vastumeelsus sedavõrd suur, et lühikesed püksid jäid küll pikaks ajaks veel suverõivaks, kuid külmade saabudes sain omale pikad püksid ja ei pidanud enam seda plikade jubedust särgi all kandma.
Ning lõpetuseks veel üks foto. Ma ei tea, miks, kuid olen selle kusagilt internetist salvestanud oma arvutisse. See iseloomustab hästi nõukogude inimese leidlikust. Läänes olid juba mõnda aega kasutusel sukkpüksid. Meil neid veel polnud. Seepärast tehti neid ise. Kuulub kuhugi sinna ooperisse, kuidas mingil ajal mõned joonistasid ka oma sukkadele taha triipe. Sest nii oli moodne.
Postitused
4 kommentaari:
Väga lõbus lugu,kuid natuke kurb ka. Minu vanemad tüdrukud ei taha sugugi oma lasteaiapeo pilte vaadata, sest neil polnud sukkpükse. Kleidikese ja valgete sukkade vahelt paistsid paljad kintsud, sest isegi paraja pikkusega sukki polnud saada.
Mis puutub aga tänapäeva moodi, siis nüüd on see popp kui alumised riided ülemiste alt välja paistavad või paksule riideesemele õhkõrn pits juurde pannakse või muu selline asi, mida omal ajal lausa maitsetuseks peeti E-L.
Ahh, milline vaimustav lugemisvara! Eks inimesed hakkavad ikka koguma seda, millest kunagi puudus oli. Noh - mul on kah meeles lapsepõlvetraumad lontis põlvedega kummiga sukkpükstest, mis ühelt poolt kiskusid ja teiselt poolt alla vajusid ja trikotaažpesu, millele trükitud punased laevukesed pärast esimest pesukorda kahvaturoosaks muutusid ja... no esteetikast oli asi kaugel. Aastakümneid hiljem evin kõikide pesupoodide kliendikaarte, kolme sahtlitäit veidrat aluspesu ja oh sukki neid, mis lõppeda ei taha...
Olen inspireeritud samalaadse postituse kirjutamiseks!
Eks neid pesumälestusi on kõigil tallel. Ainult piinlik neist rääkida...
Algklassides tundsime poistega loomulikku ja tervet uudishimu, mis seal tüdrukutel seeliku all. Eks siis vahetunnis sai vaikselt või kisaga piilutud. Kui avastasime, et need ju samasugused roosad või helesinised pea põlvedeni ulatuvad paksud makupüksid nagu naabripoisi vanaemal, siis kadus huvi mõneks ajaks ära...
Minu allesolev pesumälestus on just seesama sukahoidja!Miks? Et imetleda oma noorusaja saledust.Igal aastal tundub see aina ulmelisem.Varsti juba mõtlen,et kui pildi peal ei näe,et see mul peal on,siis pole minu oma.:D Omal ajal sai see aga hangitud bandaažiks peale sünnitust.
Aga see sukkpüksivärk on ikka huvitav leid küll.
Postita kommentaar