kolmapäev, 12. september 2012

Maavanaisa

Möödunud pühapäeval oli vanavanemate päev. Blogides möödus see uusima aja tähtpäev vaikselt ja märkamatult. Ainukesena jäi silma Helle postitus. Jah, eks neist "perepäevadest" ongi ainukesena taasausse tõstetud minevikust pärit, vahepeal unustatud emadepäev. Isadepäev on meil nii nagu on ja vanavanemate päev on hoopiski tundmatu.
 
Üheks põhjuseks kindlasti see, et vanaemade ja vanaisade roll ning olulisus ei ole võrreldav sellega, mis ta oli aastakümneid tagasi. Noored lapsevanemad on tänapäeval sedavõrd tublid, et valdavalt saavad hakkama ilma vanavanemate abita. Õigemini tingimused on muutunud. Ajal kui inimesed seisid paarkümmend aastat korterijärjekorras, oli loomulik, et mitmed põlvkonnad elasid koos. Ning vanavanematel oli siis oma kindel koht ja ülesanded lapselaste elus. Nüüd võib igaüks rentida pangalt endale elamise (mis see pangalaen siis muud on?), võtta naise või mehe või jätta võtmata, teha lapsi ja hakata elama. Ilma vanavanemateta. Sellisest asjade arengust tunnevad rõõmu kindlasti noored lapsevanemad ise - kes see siis niiväga tahab, et äi või ämm on sinu pere lahutamatu ja paratamatu osa?. Samas arvan ma oma lapsepõlve positiivsetest kogemusest, et vanavanemateta lapsed jäävad oma elus ilma millestki sõnaseletamatult olulisest. Muidugi, kõige suuremad kaotajad on tänapäeval vanavanemad ise - emotsionaalselt, vaatamata sellele kui reipalt nad asjasse näiliselt suhtuvad. Pisut kurb on ju küll kui lapselapsed kusagil võõrsil kasvamas ja järelejäänud elu jooksul näed neid ehk paarkümmend korda.
 
Minu enda jaoks oleks vanavanemate päev jäänud ehk samuti tähelepanuta, uue aja tähtpäev nagu see on. Kuid väikese hilinemisega, poolteist päeva hiljem sai üks mu lastest maha "teemakohese kingitusega". See "kingitus" on eelkõige ikka värske ema ja isa oma, kuid pisut ehk ka vanaemade ja vanaisade jagu. Ja eks vanaisadel ole alati oma kohustused. Pean kevadel üle vaatama juba mõnda aega peaaegu kasutult seisva poekiige. Selle kiige pärisomanik on juba nii suur laps, et sellel suvel alustas ühes teises riigis oma kooliteed ja satub Eestisse maavanaisa juurde harva. Vahepeal on sellega kiikunud siin külas suvitavad pisipõnnid ja mu õdede-vendade lapselapsed. Eks siis mõnel järgmisel suvel taas oma pere tarbeks vajalik asi. Ning veidi äkilisema iseloomuga laste jaoks on mul maja ümber põlispuid küllaga kuhu alati mõni köis ronimiseks või kiikumiseks riputatud. Pisut olen ehk ennatlik selle kiigega, võidakse imestada. Ise arvan, et sest pole midagi. Maavanaisadega on sedaviisi, et nad peavad olema alati valmis kui keegi äkki külla tuleb, olgu lapsed või lapselapsed. Ning isegi kui leib on laual jahtunud, siis tuleb ikka ja jälle uus teha.
 
 

10 kommentaari:

ritsik ütles ...

Su lastel ja lastelastel on maavanaisaga vedanud :)
Suhe vanavanemate ja lapselaste vahel võib olla väga ilus ja rikastav. Ise olen märganud, kuidas minu alati pahur ja torisev vanaisa muutus põnnide koos olles hoopis naerusemaks ja lahkemaks. Kahjuks nüüd on lapselapsed teismelised ja suhe muutunud.
Ps, eelmise postituse saun on väga ilus, tubli töö!

Anonüümne ütles ...

Olles vanade vanemate laps (mo isa on umbes sama vana, kui mo eakaaslaste vanavanemad), olen ise üsna vanavanemateta kasvanud (vanaisad jäid sõtta, vanaemad surid, kui olin väike veel). Ja tõsi ta on, et puudust ma sellest tunnen, kuigi paps ilmselt oli minu lapsepõlves võtnud samuti natuke selle vanavanema oleku - vendadega oli ta oluliselt karmim, minuga oli hoopis teisiti.

helle ütles ...

Tore maavanaisa! Minu lastelastel on 2 vanaema ja 1 vanaisa. Ma vaatan, et vanaisa on küll üks igavesti vahva elukas.

helle ütles ...

Mõtlesin, et vaatan sinu blogist oma blogisse. Aga oh üllatust - hoopis eesnimede pingerida tuli ette! See ka huvitav:)

illuri ütles ...

pärast paljusid teemasid tunnen, et nüüd pean ka tagasihoidlikult sõna võtma, sest tahan väita, ja väidangi, et kuigi paljud lapsed ei oma enda vanavanematega lähedast suhet, siis väga paljud seda siiski ka omavad. minu ema ja isa on oma lastelastele alati olemas, hoiavad neid tihti, käivad koos teatris ja maal ja kus kõik veel; minu sõbranna laps on tihti vanaema hoida jne. Isegi minu veel elus vanavanemad ootavad pikkisilmi uusi lapselapselapsi! Nii et minu kogemus ei ütle, et vanavanemad on oma lastelastest võõrad (või vastupidi) ning mul on selle üle hea meel, sest minagi väärtustan VÄGA just neid laps-vanaema/isa suhteid. kasvasin isegi üles peaaegu igal nädalavahetusel vanavanemate juures olles ning nuttes, kui ema-isa mind pühapäeva õhtul tagasi koju viisid :)
igal lapsel on vaja vanavanemaid (ja vastupidi samuti) ning neid erakordseid mälestusi, mis ainult selles suhtes tekkida võivad. Maal või linnas või mõlemas kohas :)

Hundi ulg ütles ...

Tänud, Helle. Parandasin lingi ära :)

Anonüümne ütles ...

Kahjuks võib olla ka nii, et vanavanemad ei tunne ise oma lastelaste vastu huvi. Põhjuseid on mitmeid, kasvõi see, et vanavanemad töötavad ja neil pole lihtsalt aega või on nad vabal ajal hõivatud oma isiklike hobidega.
Ei ole nõus, et emad-isad on need, kes ei soovi lapsi vanavanemate juurde viia, minu kogemus ja paljude sõprade oma on just niisugune nagu ma algul kirjeldasin.

Hundi ulg ütles ...

See, et vanavanemad lastelaste vastu huvi ei tunne on vist ikkagi erandlik?

Minul näiteks on vastapandamatu soov sõita linna, et seda uut lapsukest, kes siia ilma tuli, vaadata. Eelkõige aga muidugi seepärast, et oma last kõvasti kallistada, et ta emaks sai. Ja eks lapse isale ka muidugi õlale patsutada.

Terve mõistus muidugi ütleb seda, et ega ikka tormata ei tasu. Enda elukogemustest on tekkinud järeldus, et selline sehkendamine vastsündinute ümber on vanaemade eesõigus :)

Lendav ütles ...

No ei tea midagi. Minu ümber on jälle olnud sellised mehed (alates isast ja vanaisast), kes väikelastega üldse mingit tegemist ei teinud - see oli naiste rida. Ja eriti seetõttu oskan ma hinnata isa - vanaisa, kes ka tibatillukest inimest juba tähelepanuvääriliseks peab ja ei häbene seda tunnistada.

Aki ütles ...

Kõige õnnelikum kompromiss ise- ja eraldi olemise vahel on, kui elatakse kõrvuti majades-korterites või maal ühel kinnistul eraldi majades. Soomlased praktiseerivad seda päris palju, meil on üsna haruldane, aga võin oma kogemusest öelda, et see töötab hästi. Vanaema-vanaisa päev algab õnnelikult, kui lapselaps neid päeva alustuseks veel pidžaamas vaatama tuleb.