Võiks siia algusesse kirjutada sadatuhat tähemärki võltserudeeritud ülevaadet erinevate filosoofiliste koolkondade seisukohtadest, lisaks refereerida religiooniõpetust ja ohtralt anda viiteid teaduse ja pseudoteaduse tõestustest nähtuse võimatusest või olemasolust. Aga ma ei tee seda. Mida rohkem aeg edasi, seda vähem ma nende asjade vastu huvi tunnen. Kuigi loogiline oleks vastupidine...? Muig.
Mul on hoopis teise nurga alt mõtted. Nimelt on minu alter egol Facebookis konto. Ei, mul ei ole sinna riputada mingeid kaubanduslikke teateid. Ja need kaks "sõpra" seal listis on ka rohkem moepärast. Vaevalt neid huvitab, et täna ma tegin endale värket kapsast hakklihaga. Fotosid ka pole, sest miks ma peaksin oma inetust demonstreerima. Seepärast on mu profiilifotoks sätitud sinna hoopis mu isa näopilt kui ta oli üheksateistkümne aastane kena noormees. See konto on mulle vajalik seepärast, et olla pisutki kursis, tunda osalust oma lähedaste olemistes ja tegemistes.
Kuna ma selline üksik vanamees olen, siis globaalne tehisintellekt on selle väljanuhkinud ja pakub mulle pidevalt igasuguseid toredaid inimesi Facebooki sõpradeks. Päris mitmeid neist olengi elu jooksul tundnud, kuid ise olen oma eluga jõudnud sinna punkti kus eelistan sadat eurot sajale sõbrale. Ühte meest pakub Facebooki massin mulle sõbraks lolli järjekindlusega. Tundsin teda eelmises elus hästi. Nagu igaühel meist, oli ka temal omad kriuksud ja kiiksud. Aga samas oli ta üks vähestest, kes ei pööranud mulle selga siis kui ülejäänud seltskond mind karjainstinktiga mõnuga peksis. Jah, J. on igati väärt mees, et tema lisaks isegi oma sõbraks, kuid... Aasta tagasi kogunes J. matustele pea kogu ühe eluvaldkonna eliit. Tema ärasaatmisel oli arvukalt ka tavainimesi. See mees lõi enesele oma elutööga igavese elu jääjate mäludes. Ise ta pääses tagasi Lapsepõlvemaale kuhu me kõik läheneme ja läheme.
Pisut õõvastav on aga mõelda sellele, et kusagil küberruumis, materialiseerunud teispoolsuses elab J. koos paljude teiste maise teekonna lõpetanutega aktiivselt edasi. Sellisena nagu tehisintellekt teda mäletab viimasel sisenemisel. Piisab ainult nupuvajutusest, et saada küberzombie endale sõbraks. Mitte kõigile ja alati pole antud võimalust enne lahkumist tuled kustutada. Igavene elu on saanud uue tähenduse.
Postitused
3 kommentaari:
Eelmise aasta alguses kirjutasin: http://lauapealne07.blogspot.se/2011/01/ela-tarbiuks-nish-oligi-veel-taitmata.html (ja varsti peale seda ka fb-st ära tulin).
Muide, ka teisi meie kadunukesi rippuvat seal veel yleval. Vöi, nagu minu vanaonuga juhtus, pandi ta aastakymneid peale surma netti elama kellelgi heatahtliku feissbuklase poolt.
Jaa, mulle tuli isegi ühelt selliselt teise maailma tegelaselt sõbrakutse. Tekstis sisaldus selline lause:
No matter how far away you are from friends and family, Facebook can help you stay connected.
Nuta või naera, tõesõna.
Kuna ma elan 22rmiselt materjalikeskset ja meelelist elu, st mul pysivad p2ris- ja virtuaalmaailmad v2ga konkreetselt lahus, siis tundub selline asi olevat 1) kellegi hajameelsus v lohakus - alati on v6imalus kasv6i riputada yles teade kodaniku lahkuise kohta. 2) lugupidamisavaldus mingil viisil t2htsale inimesele, et tema m2lestust hoida ja ideid edasi kanda vms. See on minu arvates armas. 3) mingit laadi pahatahtlikkus, netikiusamisel on 1000 n2gu.
Tegelikult on FB konto kustutamine tyytu. Selleks kulub mitu kuud kirjavahetust ja ootamist.
Ka mul on fb konto, aga mitte kodanikunimega. Kahjuks viimasel ajal pole yldse aega olnud muuks kui kiireks ylerullimiseks, ei syvenemist ega s6prade otsimist. P2ris elu on t2htsam.
Postita kommentaar