Selle peale, kui nägin Aki postitust eestlastest Leningradi konservatooriumis, otsisin ülesse alles äsja oma arvutisse salvestatud postkaardi. Ikka nendest interneti vanakraamipoodidest. Eesti üks soliidsemaid antiigipoode, Shifara, müüb seda postkaarti 24 dollariga.
Ausalt öeldes pole ballett kunstiliigina, üleüldse tantsukunst, kogu noorusaja mulle eriti meeldinud. Põhjus võib olla selles, et äkki sattusin esimesele ballettietendusele liiga väikese poisina... ja lavale liiga lähedale. Mäletan seda, et muusikast olin lummatud. Ja siis tulid nemad sinna lavale ja segasid kogu selle helide võlu ära. Ikka põmaki-põmaki hüppasid ja talgitolmu pilv käis üle pea. Siis kui orkester oli just hakanud imevaikselt ja kaunilt kõlama, klõbistasid need lavalaudadel oma puukingadega nagu lollakad üle orkestri hardushetke. Meestantsijad olid imelikud, nende poole ei tahtnud üldse vaadata. Need rõvedad liibuvad, öak!, naistesukad meeste jalas. Ei julgenud pärast teistele isegi rääkida. Ning kõik need imelikud poosid, mida nad võtsid. Pisikese poisi jaoks oli see midagi... väga ebamehelikku või?
Ballettiga seoses meenub üks kunagine pealinna "tsirkusekool", kus Sveta Järvi ajas algklasside poisse mööda koolimaja taga, et need ballettiklassi kuidagi proovi saada. Mingil määral väärisid need poisid, kes sinna pikemaks jäid, isegi vanemate poiste poolt imetlust ja tunnustust. Suurte kartulikottidega sai ju iga normaalne poiss hakkama - võtsid turjale ja läksid. Kuid sedasi, kuidagi "kunstipäraselt" tüdrukuid tõsta... Ühesõnaga, sitked vennad olid. Üks teinegi kool meenub. Palju hilisemast ajast. Sealne direktor istub ehk siiani tihti ballettiringi proovidel ja elab elavalt kaasa väikemeeste esimestele sammudele ballettimaailma salapäraste võlude avastamisel.
Selle kaardi on oma mammale saatnud eesti balletti üks vähestest printsidest, Verner Loo. Prints seepärast, et "Luikede järves" on Prints ja vähestest selletõttu, et "Luikede järve" lavastusi on olnud Eestis vaid viis-kuus. See on tavamõistes klassikalise balletti meestantsijate tipproll baleriini partnerina. Ikka selleks, et need Odetted/Ottilied saaksid ennast jäädvustada igavesti balletti ajalukku. Ja nii ongi. Verner Loo paarilistest, Helmi Puurist või Tiiu Randviirust leiab ikka midagi lugeda, kuid Vernerist...
Kaart on saadetud Leningradist 1956. aastal. Verner on siis 23 aastane "Estonia" esitantsija ja juba kaks aastat tantsinud koduteatris prints Siegfriedit. Samal aastal lõpetab ta Leningradis oma jätkukoolituse kuulsas, paarisaja aastase traditsioonidega ballettikoolis, mis tol hetkel kannab Leningradi Riikliku Koreograafiakooli nime. Eesti balleti teised kuulsad printsid on siis veel poisikesed - Ago-Endrik Kerge jookseb alles või ehk on ka juba alustanud väärikamat kõndi mööda Tallinna balletikooli koridore. Ja Tiit Härm on sedavõrd väike poiss, et teda pole sinna kooli veel vastugi võetud. Kuigi jah, hiljem saavad neist kõigist kolmest koolivennad ka Leningradi kaudu.
Samamoodi koolivennad on nimetatud kolm ka Tallinna balletikoolist. Sellel ajal kui Verner Loo selles koolis õppis, olid asjad seatud sedaviisi, et lapsed said üldharidust tavakoolis ja ballett oli nagu tänapäeva mõistes huviharidus. Noh, huvi kindlasti Verneril oli, kuid balletti huvihariduseks nimetada on vist liiast. Oleme kuulnud ja lugenud kuivõrd ränk on tegelikult tantsija töö. Küll oleks huvitav teada, mis siis ikkagi sundis kahte GAGi poissi, klassivendasid Vernerit ja Heino Aassalu lippama peale tundide lõppu ümber nurga Laiale tänavale või "Estoniasse", balletikooli harjutusklassidesse. Siis kui teised poisid midagi huvitavat ette võtsid. Mõelda, kui palju võimekaid ja eeldustega poisse ei saa kunagi tippsportlasteks, sest... Ning kindlasti on ka neid andekaid poisse, kellest ei saa kunagi tantsijat, sest...
Need printsid, kellest räägin, ei saa kunagi kuningateks. Nad saadetakse varakult pensionile, et ruumi teha uutele printsidele. Mõned neist kaovad hiljem silmapiirilt jäljetult. Visamad realiseerivad end muudes valdkondades tehes ka seal tunnustust vääriva elutöö. Kolmandatel õnnestub jääda aga õukonna juurde. Nii ka Verner Lool. 23 aastat pärast Tallinna Ballettikooli teise lennu lõpetamist saab temast sama kooli direktor ja seda üheteistkümneks aastaks. Ning siis tuleb järgmine dekaad - pärispension, 56 aastaselt. Balletitantsija ja pedagoog Verner Loo sureb mõnikümmend päeva enne oma 65. sünnipäeva.
Kas tulevased printsid? Õpetaja Verner Loo, 1983 (Foto: Nikolai Šarubin)
P.S. Kogu lugupidamise juures meie meestantsijate vastu, austusega kõigi balletisõprade ja tantsuhuviliste suhtes, pean siiski tunnistama järgnevat. Kahjuks ei olnud see meie tantsija, kes oleks minus äratanud teatud OK-suhtumist balletti. Selleks oli hoopis vene balleti suurkuju Vladimir Vassiliev, keda sattusin teatrisse juhuslikult, poolvägisi vaatama. See oli võimas! Pärast seda olen käinud mõnikord balletietendustel isegi vabatahtlikult. Nüüd aga juba palju targemana. Pilet on alati võetud tagaridadesse või kusagile rõdule. Ning mõistagi, teatribinoklit ei kasuta ma kunagi.
Postitused
6 kommentaari:
Mulle meenutas see "puukingadega klobistamine" üht huvitavat Siin on see jalatrampimine ehk isegi liialdatud, aga selge on, et kui mehed tantsisid pmst sama tüüpi kingadega, millega nad ringi käisid, mitte pehmete sussidega, siis oli jalaga vastu maad löömist ka kuulda. on ka näha, et sukad iseeenesest pole midagi ebamehelikkku (kuidas nad saaksidki, kui meestel läks sukki või midagi sukataolist oluliselt varem vaja kui naistel, naised võisid seeliku all ka ilma läbi ajada, aga katsu sa paljareisi ringi joosta, külm hakkab), rääkimata jalgade demonstreerimisest, mis oli mõnisada aastat tagasi selgelt mehelik, naiste puhul oleks see lausa ebasünnis olnud.
Vabandust, kommentaariga juhtus midagi, vist html märkide probleem, õige kommentaar pidi olema selline:
Mulle meenutas see "puukingadega klobistamine" üht huvitavat blogipostitust, kus muu hulgas põgusalt meenutati, et 19. sajandi balletis selliseid kobakaid veel ei kasutatud - kingad olid lisaõmblustega tugevdatud või varba kohalt paksemast riidest, kuid mingit klotsi varba all ei olnud. Kui tantsija püsis varbaotstel, siis puhtalt tänu omaenda jalgade tugevusele. Mis tähendab, et kolinat ei olnud ja ka välja nägi õrnem ja õhulisem - sest maha puutus tõepoolest vaid varbaots, mitte kandiline klots.
Ja veel kaugemale ajalukku minnes oli kolistamist ehk rohkemgi, aga siis oli see loomulikum, justkui muusika osa (arvestades, et ka muusika ise oli päris kõva tümakaga). Siin on see jalatrampimine ehk isegi liialdatud, aga selge on, et kui mehed tantsisid pmst sama tüüpi kingadega, millega nad ringi käisid, mitte pehmete sussidega, siis oli jalaga vastu maad löömist ka kuulda. on ka näha, et sukad iseeenesest pole midagi ebamehelikkku (kuidas nad saaksidki, kui meestel läks sukki või midagi sukataolist oluliselt varem vaja kui naistel, naised võisid seeliku all ka ilma läbi ajada, aga katsu sa paljareisi ringi joosta, külm hakkab), rääkimata jalgade demonstreerimisest, mis oli mõnisada aastat tagasi selgelt mehelik, naiste puhul oleks see lausa ebasünnis olnud.
Kas ma eksin, kui pakun, et enne Verner Loo Printsiks saamist tantsis seda osa Estonias Artur Koit?
Tänan Notsu. Mäletan, et kunagi andsid ühe mu postituse juures ka häid linke. Nii ka seekord.
Artur Koit oli muidugi see kõige esimene prints. Vaatamata sünniaastale oli vist ka Helmi Puurile partneriks.
Verneri sugulasena pean vajalikuks kommenteerida, et väga palju tema aktiivset potentsiaalset tantsuaega kulus sellele, et ta sõitis koos vigastatud pr. Helmi Puuriga taastusravidele ja aitas Helmit väga palju balletitrennis ja lavale naasmisel. Hiljem ei olnud ta ise muidugi enam nii kõrgel tasemel ja tulid teised ja andekad inimesed juba peale.
Just selliseid, faktitäiendavaid kommentaaare olen oma lugudele igatsenud, Anonüümne.
Tänud Sulle!
Postita kommentaar