See internetioksjonil pakutav pross meenutab mulle koheselt vanaema. Niipalju aastakümneid on mööda läinud, et pisut kahtlen, kas tal oli täpselt samasugune hõbedast viikingite laev või oli vanaema prossil markeerituna ka poordist väljaulatuvad aerud? Kahtlemata pole oksjonil 150 dollarise alghinnaga pross ega ka mälupilti kerkiv vanaema ehe mingi peen hõbedakunstniku filigraanne töö. Pigem sõdadevahelise aja väikeseeria toodang. Aga mulle on see ehe sümpaatne ja mitte ainult helgete mälestuste pärast.
See foto pisut moonutab asja ilu. Jätab niisuguse suure läraka mulje, pealegi on hõbe puhastamata. Tegelikult on see sõlg ainult viiesentimeetrise läbimõõduga. Ning küll oli vanaema ilus kui ta seda prossi pluusi kurgualusel kandis. Vanaemal ja emal ei olnud palju ehteid. Üleüldse olid tsaaririigi ja esimese vabariigi täiskasvanud ehete kandmisel valdavalt tagasihoidlikud. Esmalt muidugi seepärast, et tollal olid ehted väärisesemed - hõbe, kuld, vääriskivid. Aga iga ehe seevastu sisaldas lisaks rahalisele ka emotsionaalset väärtust. Odavmaterjalist ehteid siis veel ei tuntud. Kuigi jah, ka sõjaeelse Eesti majandustõus tõi seltskonda linnaprouadeks saanud endisi talutüdrukuid, kes oma tekkinud jõukuse ilmutamiseks käisid ringi nagu jõulupuud. Omaaegsetes lehtedes on nendest tegelastest palju karikatuure.
Kassikullast ja uushõbedast ehted tulid peale sõda. Meenub kodulähedase väikepoe lopsakas slaavitarist lihaleti müüja, kellel kummagi käe paksudesse sõrmedesse sooninud neli kuldsõrmust, kõrvas bütsantslikult säravad kõrvarõngad ja suus kuldhambaline naeratus. Vanaaja eesti inimesed pidasid sellist nõukogulikku ehtekandmist matslikuse ja maitsetuse tipuks. Lõpuks aga tuli koos plastmassiga tõeline ehete ja ehtekanjate võrdõiguslikkus. Minu arust tehakse ja müüdakse tänapäeval tõepoolest hästi palju kauneid ehteid. Tore on vaadata, et enamus noori tüdrukuid oskavad neid ehteid kanda. Pisut kahju on ehk sellest, et ehete külluses kaob see oluline emalt tütrele, põlvest põlve, väärtus.
Mis sai mu vanaema prossist, seda ma ei mäletagi. Kui ta kuuekümnendatel Nõukogude Liidust läände emigreerus, valitses väärisesemete kaasavõtmisel rangete piirangutega kord. Võib olla siiski ta sai selle hõbedast ehte kaasa võtta? Kui mitte, siis on see kindlasti tallel mõnel mu õdedest või on see omakorda juba edasi antud uutele lastelastele.
Postitused
7 kommentaari:
Ka minu vanaemal oli täpselt samasugune pross. Oh, kauge lapsepõlv ... :)
Mujal maailmas tõi võltsmaterjalist ehted moodi Chanel, oluliselt varem kui pärast II ms.
Hea Anonüümne, kas aerud olid või mitte? :)
Notsu, kas mäletan õigesti, et Chanel tegi läbimurde ehete vallas just nimelt klaaspärlite ja võltskividega? Põnev oleks teada ka seda, kas Eestis enne sõda mõni äri ka Chanel kaupa pakkus...
Meil on tekkinud plahvatuslikult palju hobikorras ehtemeisterdajaid, ka mu tytar hakkas juba pisikese plikana helmeid niidile ajama, t2naseks on ta j6udnud tyrkiiside ja traadipunutisteni. Ma ostan talle suurima hea meelega igasugu materjale ja kive, sest 1) tunnen p2rast omaenda 22rmises vaesuses veedetud noorp6lve suurt kergendust ja armastust v2rviliste kivide vastu. T6si kyll, need peavad olema klaasist v6i poolv22riskivist ning traat terasest, kui h6bedat osta ei jaksa. Milline imeline kyllus.
Kuid see toob kohe meelde analoogi muusikaga, et loetud aastate eest sai oma loomingut plaadistada ainult asjatundjate soovituse saanud k6rgetasemeline kollektiiv, praegu aga v6ib ka t2iesti ebamusikaalne inimene oma joru kasv6i plaadipoodi myyki viia. - kui kunagi n imetati eheteks ainult v22rismetallist ja hoolega tehtud asjandusi ja praegu saab igayks hobipoodidest kilode kaupa osta mistahes materjale, et koostada keskp2rase teostusega iseloomutuid ehteid ja n6medaid k6rvar6ngaid. Muidugi on tekkinud ka imelise n2puosavuse ja stiilitunnetusega meistreid, sest liiga paljudele naistele on kallimad materjalid k2ttesaamatud.
Minu emal oli ainult paar s6rmust. Ta ei pidanud kunagi mingit ehtemajandust vajalikuks - hea naine kannab alati laudariideid ja ainus 6igustatud ehteasi on inimese perekondlikku staatust n2itav kehaosam2rgistus - abielus6rmus. Kui meenutan selle kandi teisi inimesi, siis oli neil ehtimisse samasugune suhtumine - ehteid kandvat intiimteenuseid pakkuvad naiskodanikud.
Mis puutub I vabariigi aegsetesse kauplustesse, siis pidi v2hemalt pealinnas olema terve nimekiri moekaupa pakkuvaid kauplusi, kusjuures inimeste k2es on siiani esemeid, mille kohta asjatundjad v2idavad, et v6ltskivi, I vabariigi aegne masstoodang. Mul on samuti 1 selline vidin. Kahjuks tegi II MS ja sellele j2rgnev p6rgu inimeste aksessuaarivarud olematuks ja kustutas m2lestused, kuna need, kes olid v6imelised ehteid nii myyma kui ostma, olid mh repressioonide sihtgrupp, kelle vara kadus koos uute omanikega kiiresti NL avarustesse.
:) ... hea küsimus, kas aerud olid? Vot see on küll meelest ja silmist lännu, mis lännu :)
Kui pilti vaatasin, käis nõksak läbi - vanaema sõlg. Nüüd minu tädi, st. tema tütre valduses.
Andsid hea idee - kui isapoolsest vanaemast eluloo kirjutan võiks selle ehte üles pildistada ja kaanepildiks kasutada.
Aitäh meelde tuletamast!
Postita kommentaar