neljapäev, 9. veebruar 2012

Kaitske lapsi lastekaitsjate eest

Eilse "Pealtnägija" avalugu rääkis ühe eesti pere vintsutustest Soome lastekaitsjatega. Mul peaks puuduma igasugune tahtmine anda mingeid hinnanguid, sest laste kasvuraskused on delikaatne teema. Pealegi on sellised lood ajakirjanduses reeglina emotsionaalsed, sest meedia saab vahendada vaid ühe poole nägemust. Siiski piisas ka sellest vähesest, et saada aru, miks paljudes riikides on tekkinud spontaansed liikumised "Kaitske lapsi lastekaitsjate eest". Minu arvates vääris see dramaatiline episood igati avalikustamist, sest siin on mõndagi õpetlikku. Paljud Eestist pärit lapsevanemad kasvatavad oma lapsi välismaal. Me oleme lugenud ja teame, mida paljudes riikides arvatakse laste üksinda kodusolemisest. Või seda, mis juhtub siis kui jätame väikelapse hetkeks autosse üksinda. Meie arusaamised, olmest tingitud paratamatuslikud harjumused ning kokkuvõttes kultuur laiemas tähenduses võib tekitada lihtsamal juhul sekeldusi, mõnikord aga laustraagikat.

Huvitav, et just selle saatelõigu eetrisse tulekul olin jälginud juba kaks kuud ühe Indiast pärit pere võitlust oma laste eest. Tegemist pole küll Soomega, vaid Norraga. Eelmise aasta mais viisid lastekaitseameti Barnverant ametnikud selle pere kodunt ära neljakuuse tütre ja samal päeval lastesõimest kahe ja pooleaastase poja.


Anurup Bhattacharya elab ja töötab tähtajalise viisaga Norras juba kuus aastat. 2007.aastal abiellus ta kodumaal noorukese Sagarikaga ja abielupaar jätkas ühist kooselu Norras. Sündisid lapsed, poiss ja hiljem tüdruk. Nagu meie saateski näidatud pere vanematel on ka nende laste isal korralik töökoht. Anurup töötab geofüüsikuna ühes naftakompaniis. Ema on kodune. Ma ei tea, mis põhjusel norra lastekaitse ametnikud tegid sellele perele kodukülastuse. Probleemid olevat alanud siis, kui poeg hakkas sõimes käima. Väidetavalt on väikesel poisil autistlike ilminguid ja sõime personal polnud kindel, kas poiss saab kodus vajalikku abi. Igatahes kontrolli tulemusena leiti üldsõnaliselt, et vanemad on emotsionaalselt eemaldunud lastest. Abielupaar ei tulevat toime laste hooldamise ja kasvatamisega. Konkretiseeritult toodi esile järgmised vanemate hoolimatuse ilmingud:
-- lapsi toidetakse käega, s.t. toitmisel ei kasutata lusikat (vägisi toitmine);
-- poeg magab isa voodis...

Vend ja õde eraldati teineteisest ja paigutati erinevatesse norra kasuperedesse. Lastekaitseameti otsusel lubatakse vanematel oma lastega kohtuda kaks korda aastas. Ühe kohtumise pikkuseks on määratud neli tundi ja seda kuni laste täisealiseks saamiseni.

Ahastavad vanemad pöördusid pärast juhtunut koheselt kohaliku politsei poole. Politseijaoskonnas afektiseisus nutva ja karjuva ema käitumist kasutati hiljem kohtus täiendava tõendina, et ema ei ole suuteline oma lapsi kasvatama. Seda siis kui kohus kinnitas lastekaitseteenistuse otsuse. Kohus arutas ja vaagis asjaolusid ja leidis, et lastekaitseametnike otsus on igati õiguspärane ja laste huvides. Juba konflikti puhkedes ja hiljem kohtus püüdsid vanemad selgitada kultuuride erinevust. Väikelaste käega toitmine on igati tavaline vanemate kodumaal. Laste isa ei kujuta ette, et ta Indias paneks väikese lapse eraldi tuppa, kustutaks tule ja jätaks lapse ööseks üksi. Ning kuigi abielupaar kaebas kohtuotsuse edasi, jäi nende kaebus rahuldamata ka kõrgemas kohtus, kes ei leidnud, et tegemist on kultuuriliste erinevustega. Õigus jäi lastekaitsjatele, kes peavad laste vanemaid ohuks laste elule ja tervisele.


Endastmõistetavalt pöördusid Anurup ja Sagirka ka oma riigi saatkonna poole abi saamiseks. Diplomaatide esmased kontaktid Norra ametivõimudega jäid tulemusteta. Ma ei tea, kuidas Eesti riik sekkus meie raskustesse sattunud pere abistamiseks Soomes. Küll aga tean seda, et selle India pere probleemide lahendamisse sekkus India riik kõige kõrgemal tasemel. Riigi president tegi välisministeeriumile ülesandeks võtta ette kõikvõimalikud sammud perekonna taasühendamiseks. India välisministeerium alustas keerulisi läbirääkimisi Norra kolleegidega. Võib arvata, et need kõnelused pole lihtsad.

Ning ega vanemad pole neid läbirääkimisi  lihtsamaks teinud. Pere ainuke soov on saada kätte oma lapsed ja koheselt riigist lahkuda. Isa on ajakirjandusele teatanud, et ta ei soovi enam kunagi külastada ühtegi Skandinaavia riiki. Laste vanavanemad Indias hoiatavad meedias kõiki noori, et nad hoiduksid asuma tööle Norrasse. Samaaegselt lõppeb Anurupi pere viisa järgmisel kuul. lastekaitsjad kutsusid isa välja ning soovisid, et ta pikendaks laste viisat. Muidugi isa keeldus sellest ja seetõttu sai mees järjekordse süüdistuse osaliseks, et ta ei hooli oma lastest.

Praegu hakkab aga tunneli lõpust paistma valgus. India diplomaadid on lasknud Norra riigil ja selle lastekaitsjatel väärikalt taanduda. Põhimõtteliselt on antud nõusolek, et laste hooldajaks võib saada laste onu, Anurupi 27 aastane vend. Ning onul lubatakse lapsed isegi Norrast viia Indiasse juhul kui esitatakse veenvad tõendid, et lastel on Indias vajalik sotsiaalne ja tervishoiulik kasvumiljöö. Seejuures, nagu ma aru saan, jääb jõusse otsus laste ülipiiratud kontaktikeelust oma vanematega. Siililegi selge, kes neid kontakte seal Indias kontrollib, aga see ongi diplomaatia...

Ma pean tunnistama, et ülaltoodud jutu olen pannud kirja nn. lugemismälu järgi. Ma ei viitsi otsida selle blogikande tarvis uuesti viiteid. Loen selle asja kohta põhiliselt India inglisekeelset meediat ja kindlasti on sealsed kirjeldused pisut kallutatud, sest Norra lastekaitseametnikud ei kommenteeri üldlevinud praktika kohaselt juhtumit. Nii nagu seda ei teinud "Pealtnägija" süžees Soome sotsiaaltöötajad. Samamoodi nagu eetilise vaikimiskohustusega lasi ennast netikommentaatoritel risti lüüa meie oma heategevussaates "Kodutunne" fekaalidega ülevalatud sotsiaaltöötaja., kes pidas vajalikuks eraldada lapsed haigest emast. Siinkohal ongi suur probleem - millal on sotsiaaltöötajal õigus oma otsuseid avalikkuse ees kaitsta ja motiveerida? Ning mis saab siis lapse privaatsusest? Igatahes Norra ametnikud vaikivad, kuid  sealsesse meediasse on ometi lekkinud lisadetaile karmi otsuse põhjenduseks. Väidetavalt on ema oma lapsele laksu andnud. Väidetavalt ei olnud lapsed sobilikult riides. Väidetavalt oli laste toit ühekülgne. Ning norrakate meelest on see piisav argumentatsioon, et eitada antud asjas eri rahvaste kultuurilisi erinevusi, rääkimata rassismist.

Jah, õpetlikku on siin palju meie lastega peredele välismaal. Tuleb endale selgeks teha, mida peetakse uues elukohas õigeks ja mida valeks. Oleks ju kurb kui mõnelt eesti perelt võetakse lapsed igaveseks ajaks vanematelt ära näiteks kasvõi seetõttu, et pühal jõuluõhtul söödame oma lapsele halvaks läinud toitu - hapuks läinud kapsaid. 

10 kommentaari:

helle ütles ...

See oli väga mõtlemapanev lugu. Mõnes mõttes ajavad need ülihooldavad sootsiumid hirmu nahka. Samas on aga ka hea ja turvaline, kui tead, et keegi hoolitseb su eest, kui sul on probleeme.
Ei tahaks selle pere nahas olla, kus ei usaldata isegi oma lapsi kasvatama.

Ti:a ütles ...

ma lugesin seda lugu, ei näinud, aga emotsioon oli samasugune. st mõistmatus. lisaks veel see, et lapse ema oli nö kolleeg neile sotsiaaltöötajatele. tegelikult ei tohiks ühestada, et igal pool Soomet käitutakse sama moodi. Näiteks olen ise kutsunud sotsiaaltöötajaid ühte alkoholiperesse, kus tõepoolest laps vajas abi, aga sinne kohe mitte kuidagi ei leitud aega minna. isegi mitte 3 x ametliku kutsumise järgi. Käidi lõpuks kohapeal siis, kui üksikema ei olnud pissiste pükstega, joomakaaslasi polnud ja laps oli tuppa pääsenud. Kõik oli nö ok. Lõpuks otsisime ISE lapse isa üles, et lapsele normaalne elu kindlustada. Niiet ma ei tea, kellest ja millisest asjast on see kinni, et lapsed vanematelt ära võetakse. VÄGA palju sõltub sotsiaaltöötajast. Ja ajal kui raha on nii vähe, proovitakse pigem asjaga venitada kui kiirustada. Seepärast tundub kogu see jutt kuidagi uskumatuna, aga täiesti võimalikuna. Norra lugu on kurb ja kole :// Soomes proovitakse, vähemalt koolides, pigem mõista, tutvuda erineva kultuuriga, selle asemel et hukkamõista. Kuigi näiteks araabiapere naiste alistamist ei suuda ma siiamaani mõista...

Bianka ütles ...

Mulle tundub, et päriselt on enamasti siiski asjad nii, nagu Tiia kirjeldab, et pigem jõutakse probleemsete perede juurde hiljem kui liiga vara. Aga seadus on seadus, ja mõni ametnik armastab selle täht-tähelist täitmist rohkem kui seda põhjust, miks seadus üldse tehtud on. Näiteks ameerika filmide järgi otsustades tundub, et seal on lastekaitsmisega sageli äärmusteni mindud ja laste tegelik heaolu on kõrvaline asi, võrreldes sellega, et ükski ametnik ei taha riskida, et teda hooletuses süüdistatakse. Kohtussekaebamine on (eriti sealmaal) väga moes. Annaks taevas, et meil suudetaks nende seaduste tegemisel ja rakendamisel talupojamõistust säilitada.

Võimunäitamise ja seaduse täht-tähelt tõlgendamine tõi mulle meeelde omaaegse maakonnnaliini bussikonduktori. Lapsed, kes selle bussiga linna kooli käisid, olid ühed ja samad. Aga konduktor nõudis alati lastelt seda dokumenti, et tal on sõidusoodustus. Ja kui näiteks polnud lapsel lisaks isikuttõendavat õpilaspiletit kaasas, siis sunniti teda piletit ostma. Ja pilgeni bussis kordus alailma tsirkus, kus laps, kel polnud meeles oma tõendit taskus käepärast hoida, pidi seljakoti seljast maha võtma ja otsima sealt seda paberit. Ja seda tegi just üks konkreetne konduktor, kes sai niimoodi ennast väga tähtsana tunda.

Hundi ulg ütles ...

Tasakaalu leidmine terve mõistuse ja etteantud instruktsiooni vahel ongi vist lastekaitseametniku suurim probleem.

Samas tekkis mul uitmõte sellest, et kui Eestis rakendada norra standardeid, siis pea kolmandikul peredest peaks lapsed ära võtma.

Emmeliina ütles ...

ja kuhu need lapsed siis pannakse?
kas sotsiaaltädide loodud pansionaati?

Anonüümne ütles ...

Tean peresid, kuhu kunagi ykski lastekaitse ei j6udnud, ja nendet lastest on t2naseks saanud invaliidid, kes kasvatavad uut invaliidide p6lvkonda. Alkohol, v2givald, harimatus, ja samasugused naabrid, kelle jaoks k6ik ongi korras.
Kaaren, yksikute maakohtade 6uduste kaja

ÖöHulkur ütles ...

Norjamaa standardite perrä tuless Eestin mitte kolmandikul vaid kõigil latse' är võtta. Sest säändsile "latsekaitsjile" ei pruugi miildüdä esiki latse särgi värv...

Kribasi' ka oma arvamuse asjast.
http://hulkur.pri.ee/?p=9347

kaaren ütles ...

Me ei saa tegelikult adekvaatselt v6rrelda meie riigis toimuvat ja Norra syndmusi, kuna oleme niiv6rd erinevad alates rahvusliku rikkuse/vaesuse tasemelt kuni iga yksiku inimese hoolivuse vm isikliku kvaliteedini v2lja.
Ka minu jaoks on 22rmiselt lollakas laps vanematelt 2ra v6tta sellep2rast, et vanemad 1) s88tsid last n2pu vahelt, kuna osasid toite niimoodi syyaksegi, ja mis eriti 6udne - et vanemad lasid lapsel enda juures magada, selmet j2tta ta 88siti eraldi pimedasse ruumi, mis on v2ikelaste jaoks paras piin, aga see-eest saavad vanemad vabalt oma toas tegelda alaealistele mittesobiva meelelahutusega - mis veel saab olla v2ikelapse kartserisse paigutamise p6hjus?
Meie maal on asjad hoopis teistmoodi. Kuna korduvadrepressioonid on inimeste kodu- ja tundekultuurile laastavalt m6junud ja nii inimestega suheldes kui ka t2navatel toimuvat j2lgides on n2ha iga yksiku inimese kibedust, varjatud julmust, hoolimatust ja 22rmist egoistlikkust. Meil on liiga palju mahaj2etud rasedaid pruute, liiga palju lapsi, kellel on kyll ilusad riided, aga kellel on lumepallina kasvavad psyhhiaatrilised probleemid - ja kellele keegi ei peagi vajalikuks abi anda! Mul on 3 last koolis ja aias ja yldine halb pilt paneb ilgelt muretsema, sest meil pole heaolu kuskil, kodudes on l2ikiv dress ja suuuuuuur telekas, aga lapsed peavad elama nagu kodutud kassid.

Hundi ulg ütles ...

Emmeliina, lapsed pansionaatidesse ja vanemad vangi:)

See, millest Sa, Kaaren, räägid on tõepoolest meie karm reaalsus ka minu tähelepanekute järgi. Ning minu arvates meie riigis küll mingit süsteemi pole laste AITAMISEKS. Küll on aga olemas toimikud ja voldikud ja sekks mõni "koduktor", kellest Bianka kirjutas.

Lugesin, ÖöHulkur, tänan viitamast. Nõustun Sinu konkreetsusega, Ise olin oma postituses "diplomaatilisem", kuna kirjeldan konkreetset juhtumid.

Anonüümne ütles ...

Aga mina vana kiuslikuna ütlen,et mingu Indiasse ja rääkigu k õ i g i l e ,et pole vaja Skandinaaviasse minna!Pangu see igasse lehte ja seinale.