kolmapäev, 22. veebruar 2012

Restoran "Turg"

Ma ei oska seletada, miks mõned vanakraamioksjonide asjad mulle koheselt huvi pakuvad. Nii ka see viieteistkümne dollariga müüki pandud esimese Eesti Vabariigi kutseühisuse liikmepilet. Tegemist on täiesti võõra inimesega, kuid selles dokumendis on minu jaoks paras annus üldistusjõudu. Vanu asju vaadates proovin neid alati asetada konkreetsesse ajakonteksti kahes plaanis. Sellesse, millised olid tollased olud. Aga veelgi enam olen huvitatud asjaga seotud inimeste vanusest mingite sündmustega seoses. Paigutan iseend mõtteliselt nendesse situatsioonidesse just selles vanuses, milles olid need inimesed mingil hetkel ning võrdlen, kas ja mida ma oleksin teinud teisiti, mida inimesed mingis vanuses olid saavutanud või saavutamata jätnud. Veel on mul üks mõttemäng. Kui asjad, sündmused ja inimesed astesevad konkreetsel ajateljel enne minu sündi, siis saan ma alati võrrelda, mida tegid mu enda vanavanemad või vanemad sellel hetkel. Millised olid aja poolt pakutavad võimalused ja valikud.


Selle dokumendi omanik August Arbo on kelnerite ametiühisuse liikmeks astumisel 24 aastane. Mõni aasta tagasi on ta tulnud optsiooni korras Nõukogude Siberist Eestisse. Seitsekümmend aastat hiljem osutuvad paljud eestlased olema täpselt samas olukorras kui August, sest ühel hetkel on riigipiirid kinni ja kodumaale tagasisaamine problemaatiline. August Arbo on üks neist 40 tuhandest eestlasest, kes läbi Venemaal loodud Kontroll-opteerimise komisjonide ikkagi tagasi pääseb. 160 tuhat ülejäänud eestlast peavad jääma bolševike Venemaale. Need, kes sealses režiimis ellu jäävad ja pole veel Eestimaast võõrdunud, naasevad Eestisse alles koos nõukogude okupatsiooniga või Punaarmeega, sõja lõppedes. Kodueestlased hakkavad kutsuma neid tibladeks.

August pole kunagiste Venemaale läinud majanduspõgenike järeltulija. Ta on arvatavasti Hiiumaa poiss. Tema Venemaa seiklus on tingitud pigem ta sünniaastast. Esimes ilmasõja puhkedes on August neljateist aastane. Aastad lähevad ja sõda kestab. Ning ühel hetkel võiks ka August Arbo olla sõdur suures sõjas. Tegelikult lähevad asjad veelgi segasemaks - riigipööre, kodusõda ja lõpuks kodune sõda. Teatavasti Vabadussõja alguse üleskutse, vabatahtlike kogunemiseks tunnustamata riigi iseseisvuse kaitseks, kukub haledalt läbi. Seepärast kuulutatakse välja sundmobilisatsioon  ja selleks hetkeks on August juba üheksateistkümnene... Muidugi, kõik see on konstrueeritud spekulatsioon, kuid sellise sünniaastaga poistel olid just sellised valikud.

Fakt on aga see, et Kelnerite Kutseühisusse astudes märgib August Arbo ennast Rakvere elanikuks ja annab oma Tallinna elukohaks, ma arvan, küllaltki soolase üürihinnaga korteri Raekoja tänaval:


Tallinna lühim tänav asub otse linna südames, Raekoja taga. Arvestades asukohta pidi see korter noore, Nõukogude Venemaalt saabunud mehe jaoks üsna kallis olema. Pealegi on teada, et Venemaal korjatud säästude Eestisse viimiseks ja toomiseks eriti suuri võimalusi siis ei antud. Paratamatult liigub mõte sellele, et enne kutseühingu liikmeks saamist pidi August kusagil selle ameti enda jaoks igatpidi selgeks tegema. Noore riigi alkoholipoliitika oli siis kantud karskusideest ja kõige rohkem tšekita viina liikus just kõrtsides ja restoranides. Muidugi ka salaviina. Spekulatsioon seegi.

August Arbo jääb oma ametile truuks kõigil järgnevatel aastatel. Kogutud kogemus ja säästud lubavad tal pärast suurt ülemmailmset majanduskriisi asutada 1935. aastal, kolmekümne viie aastaselt, lõpuks oma restorani, mis saab nimeks "Turg". Tallinna sõdadevahelisest kohviku- ja restoranikultuurist on kirjutanud suurepärase raamatu soomlane Kalervo Hovi. Mul pole seda uurimistööd hetkel käepärast, kuid ma ei mäleta, et sellest restoranist oleks seal pikalt midagi kirjutatud või isegi mainitud. Ometi leian ma, et tegemist oli küllaltki märkimisväärse kohaga eelkõige asukoha mõttes. Tallinna kesklinnas, "Estonia" teatri kõrval olev turg polnud ainult rahvarohke kauplemiskoht. Lisaks asus siin ka kõigi linnaliinide ja kaugsõiduliinide autobusside algpeatus. Ehkki restoran "Turg", turuhoone teisel korrusel, polnud kindlasti sama noobel kui linna parimad kõrtsid ja lokaalid, siis vaevalt võis see koht kurta klientide puuduse üle. Arvestades restorani asukoha kontigenti ei pruukinud külastajad eriti pirtsutada ka napsude kvaliteedi osas. Välistatud pole seegi, et kõrtsust sai soovi korral ka midagi kaasa osta, jällegi uitmõttena...


Tundub, et Augusti oma äri läks igati edukalt käima. Enne sõda polnud isiklik sõiduauto üldlevinud nähtus. Päevalehed korjasid isegi autokaupmeestelt andmeid nende kohta, kes on uue auto omandanud. Aegajalt trükiti neid nimekirju oma lugejate uudishimu rahuldamiseks. Kakskümmend kuud peale restorani avamist ostab August Arbo endale uhiuue Opeli, midagi sellist:


Aga võib olla oli see ka mõni Opeli uhkem mudel. Samas tuleb tunnistada, et ettevõtliku mehe kulud olid selleks ajaks piisavalt suured. August Arbost oli saanud neil aastail ka majaomanik. See polnud pisike maja, vaid suur kivist üürikorteritega maja Tehnika tänaval. Selle tänavalõigu alguses, mis algab Paldiski maanteelt ja suundub Rohu tänava poole. Majas oli suur hulk ühe-kahetoalisi, paar kolmetoalist ja üks suur viietoaline korter. Võib eeldada, et see investeering vajas ka mõningast krediidiasutuse abi. Kuid, kes seda teab, palju see restoraniäri ikkagi seda raha päriselt sisse tõi.

Ning siis saabusid need segased ajad. Segaseks jääb ka härra Arbo saatus. Ühelt poolt oleks nagu andmeid, et August Arbo sureb elu parimais aastates, 1940.aastal. Kusagil vilksatab, et punased mõrvasid ta 1941.aastal. Fakt on see, et restoran "Turg" venelaste ja tiblade tulekul natsionaliseeritakse. Käest võetakse ka tema üürimaja. Autod läksid vist kõigilt omanikelt sõja puhkedes armee käsutusse. Kuid vaatamata kuuldustele Augusti surmast hakkab keegi ometi sakslaste okupatsiooni ajal ametiasutuste ja kohtuuksi kulutama. August Arbo restoran "Turg" reprivatiseeritakse, majade tagastamiseni sakslased aga ei jõudnudki - enne olid venelased jälle tagasi. Küll aga jõuab August Arbo nimeline mees veel sakslaste ajal, seega pärast väidetavat surma, süüalusena ka kohtupinki. Võimudele vastuhakkamise eest, mis väljendus mingi sõjaaja sundmääruse mittetäitmises. Pisike trahv või kuu aresti, mis ühel eesti mehel sellest - elu vajab elamist ning äri ajamist, olgu riigikord ja olud millised tahes.

8 kommentaari:

Tqnis ütles ...

Mind võttis see Raekoja tänava korter mõtlema, et kas see tegelikult ikka oli Tallinna linnas sel ajal kalli üürihinnaga korter. Praegu muidugi, aga tollal...
Keskus muidugi, aga samas oli Tallinn sel ajal väike ja keskusel polnud sellist tähtsust. Tänav on kitsas ja pime, vana traditsiooniline vangimaja ja kerjuste varjupaik oli seal pealegi, kuigi selleks ajaks oli vangimaja juba pea sada aastat eraomandis. Aga Revali kodanikel oli pikk mälu. Ajaloovaimustus on ka veidi hilisem asi, nii et maja vanus oli pigem miinuseks.
Vaevalt ka, et Tallinna vanalinn sel juba hügieeni mõistet tundval ajal eriti puhas sai olla.

Mina ise kahtlustaks, et seal tänaval võisid olla mitmed üsna kehvad ja odavad korterid, just sobivad äsja linna kolinud inimestele, kellel millegi moodsama jaoks raha polnud.

Aga võib ka olla, et oli vastupidi. Lihtsalt väike mõtisklus.

Hundi ulg ütles ...

Ma arvan, Tõnis, et Sinu mõttekäik on minu omast arukam ja argumenteeritum. Selline vahepuänt loos lisab värvi.

Anonüümne ütles ...

Sellest opteerumisest rääkis minu ämm, et kui ta Peterburist Eestisse tagasi tuli, oli ta vaesem kui sinna minnes, sest Vene piiri peal võeti kõik väärtuslik ära. Olid nad mitu nädalt mingis laagris ja tänas õnne et nälja pärast ära ei surnud ja ise tüüfusesse ei jäänud.
Mul lihtsalt meenus see sinu eelnevat lugu lugedes..
Ene-Liis

tegelinski ütles ...

Mõnusad mõtisklused. Ja kuidagi tuttavad mõttekäigud...
Kui poleks sellist killukestest ajalugu, ei oleks ka sellist tänast päeva.

tegelinski ütles ...

Selle nädala järjejutt "Viru tänav ja teised"... ikka need killukesed ajaloost

kaaren ütles ...

Pakun, et vanade hoonete ja esemete v22rtustamine on meile j6udnud viimase 10-15 aasta jooksul, kui j2lgida inimeste teadmisi ja suhtumist kodude komplekteerimise, kujundamise ja ajaloost hoolimise asjus. M2letate, kuidas veel 90-te algul oli ylioluline teha k6ik v6imalikult euro?Et n2idata oma (olematut) rikkust ja )olematut) tarkust... alles siis, kui rahva elatustas veidi t6usis, hakati kiiresti ja odavalt remontimise asemel v22rtustama vana v6imalikku s2ilitamist.
I vabariigi ajal olid olud kirjeldamatult vaesemad, seega on T6nise kommentaar 22rmiselt arukas ja asjakohane. Nii, nagu meie kultuur yldiselt on ysna 6huke, nii ka ajalootunnetus ja juurtest hoolimine.
Teemaga seondub see niiv6rd, kuiv6rd Tallinna , pealinna, linna, kuhu voolas kokku riigi raha ja kus asusid esinduslikemad 2rid ja asutused, praegu yliluksuslikus rajoonis olid veel k6igest 60-7- aastat tagasi v2ga viletsad olud, nii, nagu Tartus praegu v2ga eksklusiivsed ja ysnagi kallid kohad (Supikas, Karlova) olid veel 20 aastat tagasi t6eliselt 6udsed ja ebahygieenilised, odavad urkad.

Hundi ulg ütles ...

Ene-Liis, eks mingi side ongi sellel lool tollega, mida kirjutasin postituses "Dr.Laipman" Peterburgi eestlastel oli vist isegi lihtsam tagasi pääseda - kodu ikkagi ligemal. Selle loo kangelane August pidi aga kõigepealt jõudma Omskisse, ajama komisjonis paberid korda ning alles siis sai asuda pikale koduteele läbi laostunud Venemaa.

Vanades asjades sobramine ongi mulle õpetanud, et nüansid ja detailid on teised, kuid inimloomus ikka sama. Muuseas, Tegelinski, pole juba mõnda aega lugenud Sinu kummuti vanadest asjadest :)

Kaaren, see vana väärtustamine meenutab mulle seda kuidas inimesed olid Tallina magalate tekkimisel hirmsasti õnnelikud kui said oma "eestiaegsest" korterist kolida kugugi paneelelamusse - kõik mugavused ja need asjad.

Muuseas August Arbo üürikorter, Raekoja tänav 6-4, tegelikult kogu maja, renoveeriti seitsmekümnendatel poola restauraatorite poolt.

tegelinski ütles ...

Jep, olen vanades asjades rohkem lugemises olnud, vaid õige natuke kirjutanud. Võõrastest asjadest blogisse,kodused vanad ootavad... kohvri asjad ootavad lugemist, arvutis olevad toimetamist.
Jaksu ja tahtmist Sulle kirjutamisel! Ja päikest :)