Ühes armsas väikeses maakoolis jagas õpetaja sellel kevadel koolist lahkuvatele õpilastele avalduseblankette. Sisult veel lapsed, kuid vormilt mehemürakad pidid selle paberi koju viima ja allkirjastatult tagasi tooma. Lisaks kästi veel seda, et lapsevanem peab oma isikutunnistusest koopia tegema, et siis saab selle tähtsa dokumendi ära täita. Et midagi segamini ei läheks, oli blankett varustatud veel lipikutega, et kuhu see allkiri tuleb panna ja millest koopia teha.
Jutt käib kohustusliku kogumispensioni pensionifondi valikust. Ma ei tea, kas mul on midagi kahesilmavahele jäänud, et nii need asjad nüüd käivadki - kooli kaudu. Teatavasti seitsmeteiskümne aastane ei saa otsuseid iseseisvalt teha, seepärast peab ka fondivaliku avalduse täitma lapse seaduslik esindaja. Arusaamatuks jääb see, et miks peavad juba alaealised, ammu enne seda kui üldse elu esimene töötasu saadakse, ennast juba kuhugi fondi möllima? Aga kordan oma teadmatust - äkki nii need asjad käivadki?
Mulle isiklikult tundub see asi pisut imelik. Pärisin selle paberi näitajalt, et allkirjad on sul nüüd olemas ja ema dokumendist ka koopia, kuid kes siis selle avalduse ikkagi ära täidab? Õpetaja - sain vastuseks!? Tegemist on sellise kooliga, kus õpivad mitte just kõige teravamad pliiatsid ning objektiivsel hinnangul mitmed lapsevanemadki vajaksid mõnes asjas järeleaitamise tunde. Seepärast on ehk loomulik, et õpetaja kirjaoskaja inimesena aitab neid lahtreid täita - vähem paberit läheb raisku. Aga minu hing ei anna rahu seepärast, et õpetaja teeb ka linnukese konkreetse pensionifondi nime taha. Alaealise lapse ja tema seadusliku esindaja eest.
Ma ei taha puhkuda mulli pisiasjast. Selge on see, et tulevikus, kord aastas saab inimene pensionifondi vahetada. Selle üle ma ei tahaks isegi spekuleerida, et Õpetaja sedaviisi oma närusele palgale lisa teenib. Pigem ikkagi noorte inimeste õpetamine ja hoolitsus ühiskonnas nõrgemate eest. Aga millegipärast tekib mul selle pisiasjaga seoses silme ette need ilusad pestud noored inimesed, kes kaubanduskeskuses peatavad samanoori möödujaid. Nagu Jehoova tunnistajad oma "Vahitorniga" on nemad seal oma pensionifondidega. Nii et ikkagi, kas hoolitsus või turundus?
Postitused
8 kommentaari:
Hoolitsuse ja turunduse vahel ongi tihti raske vahet teha, sest paraku peab ka hoolitsust turundama.
Samas, selles vanuses inimestele on II pensionisammas kohustuslik ja valida nad saavadki ainult fondi. Kahtlen, et igas peres sellekohast nõu anda osatakse.
Ja kolmandaks, Euroopa finantsarengud paraku näitavad, et kümne-kahekümne aasta pärast ei ole praegustest riiklikest pensionisüsteemidest enam suurt midagi järgi. Selles mõttes ei ole varajane süsteemiehituse algus sugugi mitte paha.
Sinu kommentaari esimese poolega olen päri, kuid siiski tsiteerin enda kirjutatut:
"Aga minu hing ei anna rahu seepärast, et õpetaja teeb ka linnukese konkreetse pensionifondi nime taha. Alaealise lapse ja tema seadusliku esindaja eest."
Üldiselt ei peeta heaks tavaks kui koolis tehakse parteipropagandat. Mulle tundub, et antud juhul on tegemist sarnase situatsiooniga. Ei laps ega tema vanem pole otsustaja, kas esmane fondivalik on see või teine "svensson", ägeda riskiga või flegmaatiliselt konservatiivne. Otsustajaks on see, kes ankeedid õpilastele jagas või ankeedid kooli toimetas.
Sinu kommentaari teine pool on samuti õige, kuid isiklikult olen tuleviku suhtes nõutu. Tänane seitsmeteiskümne aastane noor saab oma pensioniraha jupikaupa kätte 50aasta pärast. Süsteemi käivitamise alguses me juba nägime, mis võib juhtuda ja kui usalduslikult sellesse süsteemi peaksime suhtuma. Riik, kes pidi ka kopika poetama, ütles ühel hetkel lihtsalt, et tema enam ei viitsi.
Vene ajal sai lapsele 18aastat korjatud ka mingit kindlustust. Ei mäleta, kas toosi tikke pärast selle eest sai... Ning soovides oma riigile muidugi pikka iga, ei saa me siiski päris kindlad olla, et seda riikigi 50 aasta pärast veel olemas on.
Ma korjasin oma vanemale lapsele hea mitu aastat pappi yhe kogumiskindlustuse paketi kaudu (mul oli elu ja invaliidsusk. seotud soodustatud isikule, st lapsele raha kogumisega, praegu l2heb see raha, kuigi veidi v2iksem summa, lihtsalt kindlustusandjale). Kui masu hakkas, selgus, et sellised paketid on rangelt ebasoovitavad ja pank palus mul lepingud uuendada. Oma senikogutud rahasT SAIN K2TTE ALLA 3/4. Ja k6igile fonditurundajatele ytlen alati, et oma pere arvelt ma hasartm2ngudega ei tegele, sest meie palkade juures kulub iga kopikas v2ga 2ra.
Miskip2rast on eesti majandus olnud alati kyllalt ebastabiilne, iga m6ne aasta tagant tehakse reforme, t2ielikke uuendusi, ymberkorraldusi jne, kusjuures tavaline kodanik kaotab alati ja susserdamisev6imalusigi ei ole. Nii et ma olen igasugu raha inimeste k2est 2rakorjamise vastu - see on hetkel kellelegi kasulik, kuid tulevikuv2ljavaated raha loovutajale on - puhas kahjum.
Olen sellest korra kirjutanud.
Ämm maksis kindlustust 8 rbl 80 kopikat kuus. See oli tol ajal 4 kg liha hind. Iga kuu 4 kilo liha, nii 10 aastat järjest.
Siis tuli rahareform ja ta sai kätte 100 krooni. See oli tol ajal 4 kilo liha hind....
Fondivalimise võiks jah jätta alaealise seadusliku esindaja teha. Kui too on suuteline valima. Sisuliselt vist polegi mille vahel valida.
Endal pole mul ka ühtegi fondi ega pensionikindlustust, sest juba algaja ökonomistina suutsin selgeks saada, et fondid rikastavad ainult nende haldureid. Eelistan investeerida teistmoodi.
Minu vanemale lapsele tegid vene ajal elukindlustuse nii vanaema kui ka tädi - tolleaegsete arusaamade kohaselt pidanuks laps 18aastaseks saades püstirikas olema. Riigikorra muutumise aastal jäi 18aastaseks saamiseni veel viis aastat. Mis sellest rahast sai, pole vähimatki aimu.
Et kokku on lapsi kolm ja saatus pole tohutut sissetulekut pakkuvatele ametikohtadele viinud, olen siiani olnud sunnitud igasugustele fondipakkujatele ütlema, et kui mul on valida, kas maksta oma raha fondi, mille tulevik on teadmata, või toita reaalajas lapsi, siis ma valin viimase võimaluse. Lapsed on müüd suured, pensionini on veel aega, ühtki vabatahtlikku makset pole kuhugi teinud - ja väga isegi ei muretse. Investeerida pole endiselt suurt midagi ja ehk ongi hea - muret vähem. Kui aeg käes, lähen maale, võtan kaks kana ja kihnu lambad, eks siis paista, mis edasi saab :).
Tundub, et mida rohkem mineviku- ja elukogemust, seda kriitilisem ollakse sellise sundusliku pensionikogumise vastu. Vaatamata sellele, et mõistame Thela märkust, et mingil hetkel ollakse tõsiasja ees, et riigil küll enam raha pole maksta pensione kogutud maksudest. Seepärast vähemalt mina saan küll aru, miks selline kohustuslik pensionikogumine kehtestati Kuid samas ma ei usalda neid kogujaid, s.t. töötajate raha tegelikke haldajaid ega ka riiki tervikuna.
Aga põhiküsimusele ma ikkagi vastust ei saanud. Kas pensionifondide tegevus koolis on kehtestatud reegel või lokaalne initsiatiiv?
Huvitav, kas pensioniamet oskab selle kohta midagi 8elda. Teoreetiliselt on ju nemad selle raha jagamisega samuti seotud ja peavad rahvale toimuvat seletada oskama, kui raha kokkukorjajad seda ise teha ei taha.
Postita kommentaar