Ootan suve. Esimesed plusskraadid loovad illusiooni, et seekordne talv on kohe ühelepoole saamas. Ometi on ajusopis seegi, et kunagi mingil maiparaadil sadas taevast midagi lörtsitaolist. Mõni on kurtnud selle talve üle, minule aga lõppev talv üldiselt meeldis. Päriskülmad olid hästi vahvad. Väljas näpistas mis hirmus, kuid maja oli pidevalt soe. Alla pluss kahtekümmet termomeeter sees ei näidanudki. Küttepuudega sain eelmisel aastal esimest korda sedasi järjele nagu olen kogu aeg soovinud. Loodan, et ahjukütmise hooaja lõppedes on kuuris alles riidad veel ka järgmise talve toasoojaga. Veega oli vaid üksainus pisike äpardus, mis tegelikult ei vääri mainimistki. Talvist tusameelsust oli tavalisest vähem.Kõige olulisem - päikeselisi päevi on olnud palju ning lumerookimise päevi vähe. Peaks ju nagu igati rahul olema, kuid... Ikkagi see lumi. Viimased tuisuilmad tekitasid esmakordselt sügavad suured vaalud. Mul oli vallakeskuses eelmisel nädalal üks tähtis kohtumine kokku lepitud ja sättisin ennast aegsasti minekule. Teadsin, et bussipeatusesse viiv kahekilomeetrine otsetee läbi metsa on suure lumega läbimatu. Seega pidin valima kaks korda pikema tee vallamaantee kaudu. Sinna pääsemiseks tuleb veel kilomeeter külavaheteed käia. Oma paarsada meetrit sumasin ikkagi ära, kuid siis hakkas allesjäänud kops sedasi protesteerima, et hingamise taastumiseks pidin lamama pooltunnikese lumehanges. Sain aru, et ega minust asja ei ole ja pöörasin otsa ringi. Kogu see "jalutuskäik" kestis tublisti üle tunni.
Ja nii ongi. Suveabiline on mul nüüd peale oma igapäevast palgatööd ja vabadel nädalalõppudel taliabiline. Paar korda püüdsin talve jooksul ka ise lumelabida kätte võtta, kuid see on naeruväärne. Kaks labidatäit viskan ja viis minutit lõõtsutan. Selle aja jooksul, millal mina saan lapikese ukseesist puhtaks, on poiss kogu hoovi ja sissesõidutee lumest puhtaks rookinud. Mõistus ütleb küll iseendale, et mis sa sandist tahad, tee lihtsalt niipalju kui jõuad. Aga hirmsasti vihale ajab see viletsaks jäämine. Eriti selle talvega. Leivagi saan koju ainult teiste abiga.
Muidugi olen olnud ise süüdi, et tervisega läks sedasi. Halvad harjumused ja tormilised elupõletamise sööstud pididki tooma sellise tulemuse. Teinekord mõtlen, et kui nii pidi minema, siis las olla. Midagi on ka nendest aegadest meenutada. Pealegi, lävimine tollaste "hingesugulaste" ja saatusekaaslastega annab eluõhtule ehk ka midagi positiivset. Mõnikord mulle lihtsalt tundub nii, et täna mõistan ma tunduvalt paremini, märkan rohkem hädasolevaid inimesi kui see eakaaslane, kelle elu on olnud laitmatu ja tervislik. Kuid siiski jääb midagi kripeldama. Ma ei tea, mida kahetseda. Kas seda, et olen tervist hoidev haige vanamees või seda, et jätsin õigel ajal järgimata laulusõnu: kui juba mürgel, siis mürgel lõpuni!
Postitused
15 kommentaari:
Mul on veits h2bi oma nooruse t6ttu haiguslugusid k6nelda, aga need, v6iks 8elda, on kainestav kogemus noore inimese karistamatu k6ikv6imuse k6rval, irw.
Kogu meedia pasundab noorusest, tervisest ja sellest, et hirmsaid asju juhtub v2ga, v2ga yksikute inimestega, ja siis ka ainult 6ilsatel viisidel a la langevarjuhypped, kiire s6it ilusa autoga v6i romantiline 6nnetus peol. Tegelik elu on selline, et meil on tohutu armee erinevate pysivate vigastustega elus6dureid, kergematel on k2ed, jalad v6i m6istus veidi kannatada saanud, enamasti labastel ja proosalistel p6hjustel, nagu ylet88tamine, purjakil roomamine, kaaskodanike v2givallateod... raskemad haiged aga on ilma k6igest, mis tervele tundub nii loomulik. Ma sain kah p2ris mitu kuud lamava haigem6nususi proovida, kusjuures ilma p2deva hooldajata ja iga p2ev n2hes, kuidas majapidamine kiiresti hukka l2heb ja perekaaskodanikud on sygavalt pettunud, et majapidamine ei t88tagi iseenesest ja lisaks sellele peab ka santi hooldama.
Mul on sygavalt egoistlik loomus, mis k2sib niikaua, kui v6imalik, teha endale meelep2raseid asju. L2hedaste 6nneks kuulub nende hulka k6ik, mida saab teha kodu ymbruses, ma ei soovi kuidagi piirduda abitu telekaj6llitamise ja k2ed-rypes-tehke-tooge-andke-olekuga.
Muidu oleks k6ik.
Kuidas see Bianka ühes kommentaaris ütleski, et vanus ja sellega kaasnevad hädad on vanakselamise hind...teine võimalus on noorelt surra.
Olen minagi mingil ajal elu kahest otsast põletanud, aga pole sugugi kindel, et vähk just selle tagajärg on. Olen selleks liiga palju tervislikku elu elanud inimeste muldasängitamise juures pidanud viibima, kelle va sõraline kiirelt endaga viinud on.
Pigem mõtle sellele, kuidas sul tervisega vedanud on, et on pidanud vastu nii elupõletamisele kui sõralisele - ja ikka veel elus :)
Kallis Hundiulg :)
Ilusat meie riigi aastapäeva sulle :)
Ikka mõtlen vahel ma sulle ja vabariigi aastapäeval kohe kindlasti. Sina oled minu jaoks nagu vanaisa, kes on ajast kantud ja on kuskil ajas...
Rõõmu sinu hinge!
Tugeva kodutundega inimestel nagu Sina, Kaaren,oli tõvevoodi kindlasti mitmekordne piin - tahaks ja teeks, kuid ei saa.
See postitus, Thela, on kogunenud auru väljalaskmiseks. Sest täpselt nii me igapäevaselt ennast vaimselt turgutamegi nagu Sa ütled - näed kus vedas, ikka elus :)
Mul on üldistav tähelepanek, et mehed üleüldse suhtuvad haigustesse, oma keha ja vaimu mistahes võimekuse vähenemisse nagu tõelised draamakuningannad. Naised on selles osas "mehelikult" ratsionaalsed.
Ninataga, nii hea näha, et Sa oled olemas!
Misasja? Vanaisa? Ma sellise postituse ja Ninataga kommentaaride peale muidugi asusin jälitustegevusele, et aru saada, kui palju mõne kuu eest avastet ja kiirelt lemmiklugemisvaraks saanud blogi autor erineb mu ettekujutusest temast... Olen segaduses nüüd. Identiteedikriis virtuaalruumis :) Küsin nüüd täitsa otse - Hundu, kui vana Sa oled?
Ma olen kuidagi loetu põhjal paigutanud Su sünniaasta 1960nda kanti. Aga mu vanaisa hakkas seda draamakuningannajuttu ajama millalgi 70 paiku...
Musi su koonukesele!
Vabandan, =E=, kuid jätaksin Sinu küsimusele vastamata. Blogija päriselu ja virtuaalelu on huvitav teema kui asi puudutab nn. elublogijat. Paljud kirjutavad oma nime all. Paljud on valinud endale netinime, kuid ei tee saladust kodanikunimest ja päriselust. Mõned püüavad abitult olla incognitod.
Mina olen valinud viimase tee paljudel isiklikel põhjustel, millest peamine on minule lähedaste inimeste privaatsus. Õnneks siiani pole minu lugejad, teades isegi mu tegeliku isikut, võtnud mult rõõmu blogimiseks just sellise virtuaaltegelasena nagu ma siin kirjutan.
On olnud kaks momenti, millal olen kahelnud, kas mitte blogimist lõpetada. Esiteks siis kui sain teada, et mõned mu lähedastest loevad seda. Teine kord oli aga alles hiljuti. Sain telefonikõne, kus lähedastele armas inimene võttis süüdistavalt ülesse mingi isikliku teema. Üheks etteheiteks oli järsku see, et päriselus olen üks, kuid blogis kirjutan seda ja toda. Ma ei püüdnudki hakata talle seletama, et mõnikord päris- ja virtuaalelu ei langegi sada protsenti kokku - taolised inimesed ei taha niikuinii kedagi ega midagi mõista. Küll aga mõtlesin siis tõsiselt blogimise lõpetamisele. See kõhklus püsib mõtetes ka täna.
P.S. Üks lugeja kirjutas kunagi kommentaari. Ta oli üllatunud kui sai aru, et kirjutaja on mees. Olin nimelt sattunud mu postitustele, mis rääkisid lastest.
-----------
Emmeliina, tõsi see on, ka vana hunt tahab, et keegi talle mõnikord pai teeks. Tänan Sind.
Ära kao kuhugi. Ma hakkan alati muretsema, kui sa kadunud oled :)
Mõistetav, ei tahtnud urgitseda ja vabandan kui see nii mõjus.
Ma pidasin Sind ka miskipärast alguses naiseks. :)
Pole hullu - küsida võib kõike :)
Blogimise üks hea külg on ka see, et virtuaaltegelasena võid kirjutada kõigest. Siit ka see, et selle blogi pidajat peetakse mõnikord naisterahvaks, sest küllalt palju olen kirjutanud nn. pehmetel teemadel, mida peetakse naiste pärusmaaks. Ega ma päriselus nendest asjadest ei räägi. Ma ei tea, kuidas tänapäeva mehed, kuid "meie" ajal polnud kombeks, et mehed üldse võtavad sõna pere- või sotsiaalteemadel. See polnud mehelik. Nii jäigi enamikel minu põlvkonna meestest oma lastele ütlemata, et nad on väga olulised ja kallid. Ning eks oleks võinud ka oma laste emale teinekord ütelda, et ma armastan sind.
Ära seda blogimist ära küll lõpeta! Meie peres on peale minu veel teisigi, kes sinu kirjutusi huviga loevad.Tore on see, et sa erinevalt minust, oled rohkem filosoofiline ja kirjutad paljusid huvitavatel teemadel. Mina kirjutan aga valdavalt suunitlusega oma paljudele järeltulijatele ja sellepärast olen ma siin kirjutades anonüümne Ene-Liis. Loomulikult ma tean, et internetti saavad kõik soovijad lugeda ja kes otsib, see leiab omale sobiva lektüüri.
Mina ei saa enam midagi aru. Mu meelest on see blogi, hoolimata n.ö pehmetest teemadest (mis on sama jabur mõiste kui "kvaliteetaeg" minu jaoks) alati olnud üks väga mehelik blogi. Ses mõttes, et ütleb hästi teadlikult neid asju, mida mehed tavaliselt ei ütle. Kuigi igaks-juhuks anonüümselt.
See lähedaste lugemise küsimus on tegelikult huvitav. Kui kirjutada avalikult, siis võikski lugeda kesiganes, ainult, et parem mitte need, kellest kirjutad.
Tervistega Iibis (kes avastas just hiljaaegu - segaste tunnetega - oma tütre oma blogi lugemas...)
Tänan, Ene-Liis. Olen ise Sinu blogi andunud lugeja. See, mida te seal kambaga teete on üks vahva ettevõtmine.
Eks need segadused blogija sooga tekivad siis kui lugeja satub esmakordselt siia vastava teema otsa. Blogi tervikuna peaks aga selguse tooma, et kirjutaja on mees mis mees. Ma loodan, Iibis, et vähemalt Sina ei tee oma blogikirjutustes suuri muudatusi seoses sellega, et tüdruk on selle ülesse leidnud. Olen kunagi jätnud Sulle kommentaari, et see, mida Sa teed on Su laste jaoks tegelikult suur teene. Pealegi käib Sul osa postitusi lukus (mistõttu ma ei saagi enam olla Su pere tegemistele järjekindel kaasaelaja).
Siis sobib hästi vana tuntud ütlemine, et inimene on just nii vana, nagu ta enda tunneb olevat. Kehv tervis teeb vanemaks, aga ka elukogemus teeb vanemaks. Tegeliku aastanumbriga võib tunnetuslikul vanusel olla teinekord õige nõrk seos.
Mehed räägivad küll. Igasugustel teemadel - pehmetel ja kõvadel, karvastel ja siledatel. Selleks pole vaja muud, kui killukest usaldust. Mees, kes muidu tundub rääkivat ainult poliitikast, autoremondist ja sinna vahele nilbeid nalju, või täiesti ootamatult särasilmil kirjeldada puhkevate pungade värve, kurta muret ema haiguse pärast, kuulata moodsat süvamuusikat ja seda nautida... Räägib naine, kel on õnnestunud mehi kuulata.
Oskus kuulata on antud vähestele :)
Postita kommentaar