Kaaperdajad 4

See internetipoodides müügil olevatest vanadest lennundutemaatilistest postkaartidest tõukunud lühikirjelduste sari lennukite kaaperdamistest jõuab loogilise lõpuni. Jäänud on kaks viimast Eestiga seotud lugu. Need, mis on toimunud juba taasiseseisvunud Eestis. Ning jääb ainult loota, et äkki jäävadki viimasteks. Lisada jääb ainult seda, et siin ja eespool kirjeldatud sündmused ei pretendeeri mingil juhul absoluutsele tõele. Keegi pole meil Eestis kunagi tõsiselt uurinud seda tsiviillennunduse tumedat poolt. Mõned üksikud korrad kui nendest asjadest on räägitud, korratakse pidevalt, et Eestiga seotud lennukite ärandamisi on olnud üheksa. Mina leidsin oma märkmetest aga kaksteist episoodi. Ma ei saa kuidagi aga kindel olla, et see nimekiri on lõplik. Sedavõrd hämarad on need lood olnud siis ja ka praegu, et ilma arhiivide abita vaevalt tõde selgub. Nii nagu ka kahes viimases loos, kus mitmedki asjaosalised eelistaksid rääkimise asemel pigem vaikida.

20. veebruar 1993

Taasiseseisvunud Eesti esimene kaaperdamisjuhtum. Tallinna lennuväljal maabub TU-134, mis on startinud Tjumenist ja oleks pidanud maabuma Sankt-Peterburgis. Lennuki on kaaperdanud 27 aastane Tamerlan Musajev. Rahvuselt küll nagu dagestan, kuid tegelikult Bakuus sündinud ja kasvanud venelane. Mees, kellel on käes kaks splindist vabastatud granaati seisab vahekäigus ning nõuab, et lennuk maabuks esmalt Helsingis. Pärast tankimist tuleb aga lennata koos lennukil viibiva naise Marina, seitsmekuuse tütre Sabina ja kõigi pantvangidega USA-sse. Kokku on lennukis pantvangis 76 reisjat ja kuus meeskonnaliiget. Helsingiga võetakse ühendust, kuid sealsed võimud keelduvad kategooriliselt kaaperdatud ja pantvangidega lennukit vastu võtmast. Samas on lennukil kütus otsakorral. Kaaperdaja nõustub, et lennuk maandatakse tankimiseks Eesti Vabariigis ja Tallinn annab selleks ka nõusoleku.

Samaaegselt kui püütakse paaniliselt leida Euroopas uut lennujaama, kes nõustuks lennukit vastu võtma, peavad eestlased Tamerlan Musajeviga läbirääkimisi. Selle tulemusena nõustub kaaperdaja vabastama kõik lennukis viibivad välismaalased. Stjuardessil õnnestub lisaks sellele juhatada veel mõned reisjad märkamatult välja tagavaraluugi kaudu. Kokku vabanevad Tallinnas 30 pantvangi. Terroristi naine Marina näeb läbi illuminaatori, kuidas varuväljapääsust lahkunud jooksevad lennukist eemale ja järgmisena seda, kuidas lennukile lähenevad maskides mehed. Selline avalik eestlaste jõudemonstratsioon tõstab pinge haripunkti. Väidetavalt hüüab Marina närviliselt abikaasale, et see õhkaks granaadid. Mees kõhkleb, kuid õnneks saabub just siis teade, et Rootsi nõustub "Aerofloti" kriisilennuki vastu võtma Arlanda lennuväljal. Lennuk lahkub Tallinnast.

Pantvangidraama jätkub Stokholmis. Rootslaste professionaalse tegevuse tulemusena ja pikkade läbirääkimiste käigus õnnestub esmalt vabastada veel 12 pantvangi. Kõigi nende tundide jooksul ähvardab üha närvilisemaks muutuv Musajev korduvalt granaadid õhata. Lõpuks kaaperdaja vaimselt murdub. Tegelikult nõustub alla andma esmalt Marina - lapsel pole enam ühtegi puhast mähet ja tüdruk on muutunud virilaks. Tamerlan vabastab esmalt pantvangid ning seejärel annab end vabatahtlikult koos naise ja väikese imikuga Rootsi võimude meelevalda. Kogu kriis on kestnud 20 tundi.

Rootsi annab Tamerlan Musajevi, kes pole Venemaa kodanik, koos naise ja lapsega välja Venemaale. Seda Musajevid ei oodanud ning nad on pettunud. Peterburi linnakohus mõistab Tamerlanile 12 aastat reaalset vangistust ja Marinale 6 aastat tingimisi viieaastase katseajaga. Rootslased peavad karistust liiga karmiks. Nad tasuvad Marinale kahe aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt 130 dollarit ja osutavad talle ja lapsele igakülgset humanitaarabi. Tamerlan kannab karistust üheksa aastat ja seejärel vabastatakse ennetähtaegselt. Marina ei oota Tamerlani ära. Ta loob uue pere. Vabaduses taotleb Musajev juba aastaid, et talle väljastataks pass. Seni tulemusteta. Seepärast taotleb ta ka pidevalt, et ta saadetaks riigist välja. Ka need taotlused on jäetud rahuldamata. Vaatamata kõigele suhtleb ta oma kunagise naise ja tütrega. Leiba teenib Tamerlan kõrtsimuusikuna.

24. november 1994

See on Eesti Vabariigi teine ja seni ka viimane lennukikaaperdamise intsident. Kriisi lahendamise algus oli igati edukas, kuid juhtumi finaal seevastu traagiline ja mitte eriti ilus.

Liinil Sõtõkvar-Peterburg-Minsk ähvardab üks reisija pärast lennuki õhkutõusmist Peterburi lennuväljalt, et ta õhib lennuki juhul kui ei täideta tema nõudmist maandada lennuk Taanis. Selleks reisijaks on 36 aastane Vorkuta kaevandustööline Vladimir Božko. Lennuki pardal on 61 reisjat ja üheksa meeskonnaliiget. Mõnede allikate väitel oli reisjate seas ka Božko perekond. Veelgi enam, mõnes andmebaasis väidetaksegi, et kaaperdamisega oli lennuki pardal seotud kolm inimest. Meie ametiisikud pole seda väidet avalikult kunagi kinnitanud. Läbirääkimistel kaaperdajaga veenab lennuki meeskond kurjategijat, et vajalik on teha vahemaandumine Tallinnas. Lennuväljal võtab lennuki vastu meie K-komando ja läbirääkijad. Oma praktilist abi pakub kriisi likvideerimisel Venemaa, kuid Eesti loobub vene eriüksuse kaasamisest. Mitmetunniste läbirääkimiste tulemusena vabastab kaaperdaja kõik pantvangid ja annab ennast Eesti võimude kätte. Edasine läheb aga käest ära.

Kohe järgmisel päeval nõuab Venemaa kurjategija väljaandmist. Kaks päeva pärast sündmust kirjutab aga ajaleht "Rahva Hääl", et Vladimir Božko on palunud Eesti Vabariigilt assüüli. Veel päev hiljem lükkab selle väite ümber siseminister Kaido Kama, teatades, et kaaperdaja ei ole sellist palvet esitanud. Kohus lubab samal ajal võtta Božko vahi alla ning algatatakse kriminaalasi. Mingil hetkel teatab asja uurija Ludmilla Tokar, et kaaperdaja on saadetud psühhiaatriahaigla statsionaarsesse kohtuekspertiisi, kes annab oma eksperhinnangu kaaperdaja kohta 24. jaanuariks. Božko avaldus on siiski olemas, pealtnäha emotsionaalne. Kaaperdja lubab selles, et sooritab enesetapu kui ta Venemaale välja antakse. Võimalik, et see avaldus on kirjutatud Vladimiri poolt siis kui ta oli juba paigutatud Tallinna Psühhiaatriahaigla kinnisesse osakonda. Seda avaldust arutatakse 19. jaanuaril. Valitsus, Andres Tarandiga eesotsas otsustab, et nad ei rahulda Vladimir Božko assüülitaotlust. Järgmisel valitsuse istungil, nädal hiljem, otsustatakse, et lennukikaaperdaja antakse välja Venemaale. Üleandmise kuupäevaks määratakse 31. jaanuar. Ometi ei anta Vladimir Božkot kunagi Venemaale välja. Kolm päeva enne määratud üleandmise kuupäeva sooritab Vladimir enesetapu. Ta poob ennast ülesse psühhiaatriahaigla kinnise kohtuekspertiisiosakonna palatis, ventilatsiooniresti külge. Tema Venemaal elavad sugulased ei soovi surnukeha toimetamist kodumaale. Vladimir Božko maetakse Eesti riigi kulul Tallinnas Liiva kalmistule.