Kaaperdajad 2

Nõukogude Liidus kattis kaaperdamisjuhtumeid alati salduseloor. Peamiseks põhjuseks see, et reeglina polnud kurjategijatel mingeid muid nõudmisi kui pääseda Läände. Mujal maailmas toimusid samuti lennukite ärandamised, tihti traagiliste tagajärgedega. Kuid seal olid ärandajate nõudmised pea alati seotud mingite poliitiliste nõudmistega, vangistatud võitluskaaslaste vabastamise nõudega jne. Nõukogude lennukiterroristide nõudmised olid valitseva ideoloogia kontekstis aga häbistavalt tühised ja seetõttu tõepoolest riigisaladust väärt. Ükski nõukogude inimene ei saanud ju ometi tahta emigreeruda arenevast ja õitsvast sotsialismist manduvasse kapitalistlikusse Läände!?

Meie inimestel lasti kaua aega arvata, et esimene lennukikaaperdamine NSVL-s ei olnud mitte see, mida kirjeldasin Kaaperdajad 1 loos. Avalikkusele lekitati ette üks teine juhtum, mis toimus samuti 1954. aastal, kuid Tallinna omast mitmeid kuid hiljem. Selle ärandamise põhjus oli riigi jutkonna arvates nõukogude inimesele mõistetav. Novosibrskis ajas üks mees, lennumehaanik ära oma kodulennuväljalt reisijateta lennuki. Õhus olles tahtis ta selle suunata enda koduakendesse. Mees oli nimelt veendunud, et ta naine asjatab seal parasjagu oma armukesega. Siis... Aga see pole Eestiga seotud lugu. Üldjoontes on nii, et neid lugusid eriti palju jutustada ei saagi. Seesama toonane kõrge salastatus teeb kõik kaaperdamisjuhtumid väga üldsõnalisteks ja faktivaesteks. Seega ka kõik järgnevad kolm Eestiga seotud sündmust on palju lakoonilisemad kui tahaks. Ning illustratsioonideks ikka need vanad postkaardid, mis üldse ajendasid neid ülestähendusi kirja panema. Ise olen ma alati lähiminevikust mulle huvipakkuvat lugedes asetanud selle sündmuse ja tegelased ajateljele ning proovinud meenutada, kus ma ise sellel päeval võisin olla ja mida teha.

03. juuni 1969

Kolm leningradlast, kaks meest ja üks naine proovivad ähvardustega kaaperdada Leningrad-Tallinn reisilennukit IL-14. Meeskond astub terroristidele vastu ning neil õnnestub teha kaapedrajad kahjutuks. Kusagil on mainitud, et üks terroristidest saab surma. Võitluse käigus hukub ka lennuki pardamehaanik. Iseendast mõistetavalt juhtumit ei avalikustata. Vaikselt ja ilma kärata autasustatakse hukkunud aviaatorit postuumselt Punalipu ordeniga, teised meeskonna liikmed saavad Punatähe ordenid. Olgu lisatud, et tollane partei peasekretär autasustab ennast oma elu jooksul sotsialistliku töö kangelase ja 4 NSVL kangelase aunimetusega, lisaks 114 kodumaiste ja välismaiste ordenite ja medalitega. Sealhulgas ühe Punalipu ja kahe Punatähe ordenitega. Kaaperdajad saavad aga kohtult karistuse. Ellujäänud meesterroristile määratakse karistuseks 11 aastat vangistust. Kaaskohtualune, tema õde, kes samas oli ka lennukis tapetud kurjategija abikaasa, saab kohtult 13 aastat millele lisandub viis aastat asumisele saatmist.

Siiski ei saa öelda, et sündmus ise möödus jälgi jätmata. Alates 1954. aasta juhtumist, esimesest surmaga lõpenud lennukikaaperdamisest NSVL-s, on riigis registreeritud vaid mõned üksikud lennukite ärandamise katsed terroristide poolt. Nüüd siis ootamatult teine surmaga lõppenud juhtum ning muuseas taas Tallinnaga seotud. Võib üsna kindlalt tõmmata seose, et just tänu sellele sündmusele otsustatakse kardinaalselt tõsta NSVL-siseste lendude turvalisust. Alates 1970. aastast on Aerofloti kõigil kodumaistel lendudel nn. "reisisaatjad". Erariietes miilitsa eriüksuse töötajad. Ka kõigil Eesti NSV Tsiviillennunduse Valitsuse lenukitel on vastavad mehed alati reisjate hulgas - meie enda erirühma miilitsad. Teiste hulgas on näiteks üheks reisisaatjaks tubli, edasipüüdlik noor militsionäär Hermann Simm, kes 40 aastat hiljem saab kuulsaks muudel asjaoludel. Selline lennukite saatmine toimub kuni 1975. aastani. Siis juba, mingite reorganiseerimiste käigus moodustatakse lennundusse omad julgeolekustruktuurid, lennujaamadesse ilmuvad pagasi läbivalgustusseadmed jne. Võib olla annab ümberkorraldusteks põhjust asjaolu, et seismekümnendatel muutub lennuterrorism massiliseks, ülemaailmseks nähtuseks, s.h. ka Nõukogude Liidus.

17. juuni 1977

Tallinn-Kaliningradi lennuki salongis on vaid kaheksa vaba kohta. Lend on toimunud igati graafiku kohaselt. Edasised sündmused sarnanevad vähe arvukates filmides nähtud korduva süžeega. Lennukikaaperdamised Nõukogude Liidus ei toimu reeglina selliselt, et koleda näoga terroristid haaravad karjudes ja paanikat tekitades relvad. Ilusad sportlikud kangelased seevastu võidavad, ise raskelt haavatuna kurikaelad ja päästavad kõik reisjad, vahepeal jõudes musitada piltilusat stjuardessi.

23 aastane reisija Gennadi Petrov ei tegutse filmilikult, küll aga tüüpiliselt kaaperdajale. Noormees peatab mööduva stjuardessi ja ulatab talle taskust juba varem valmiskirjutatud kirjakese. Sügavalt naisele silma vaadates palub ta viisakalt anda see kiri edasi lennuki komandörile. Stjuardessi näol pole märgat nõutust ega imestust - sellisteks situatsioonideks on kogu lennupersonal saanud piisava ettevalmistuse. Pigem väljendab stjuardessi ilme hämmastust, et SEE olukord tõepoolest on saanud reaalsuseks just nüüd ja praegu. Terroristi ähvardust lennuki õhkamiseks juhul kui see ei maabu Stockholmis tuleb võtta ja võetaksegi tõsiselt, sest kurjategija näitab oma portfelist mingeid traatidega ühendatud ampulle.

Situatsiooni lahendus on originaalne. Kaaperdajale väidetakse, et tema nõudmine täidetakse. Stockholmi asemel maandatakse lennuk aga hoopis kaks aastat tagasi valminud Ventspilsi lennuväljal. Butafooriaga on lennujaamale antud läänelik ilme ja kaaperdaja läheb õnge. Pärast kinnipidamist selgub, et väidetava lõhkeseadeldise ampullid sisaldavad värvitud vett.

P.S. Antud juhtum on väga sarnane Kaaperdajad 1 kommentaarides Anonüümse poolt kirjeldatud juhtumile.

19. oktoober 1977

Üks kõige napisõnalisemalt kirjeldatud ja vähese allikaviitega juhtum. Sellel päeval (mõnedel andmetel 6. novembril) proovis üks inimene Tartu lennuväljal kaaperdada nn. "metsavahi", lennuki AN-2. Katse ebaõnnestus. Üksikasjad on teadmata.

Märkus: järgmised Eestiga seotud kaaperdamisjuhtumid edaspidi.