Meeleolu

Suured pühad ammu möödas. Jõuluvana puhkab raskest tööst ja ka päkapikud on kõik koju läinud. Minu elus on olnud igasuguseid jõule, sekka mõned valusad üksiolemised, kuid valdavalt on nad olnud helged. Ning vaatamata sellele, et ka seekord oli kõik ilus, jääb neid jõulusid meenutama üks nukker noot. Läksin pühapäeval oma noort koolivaheaja külalist bussile saatma - esmaspäeval hakkas tal taas linnas kool.

Ta oli minu juures ka pühade ajal. Pisut oli üllatav, et jõuludeks ei tahtnud ta koju minna aga see selleks. Kuna jõululaupäeval mu enda lähedane oli koos perega kaugelt tulemas, siis ma ei juurelnud pikalt miks ja milleks. See 17 aastane noormees pole ka eriti jutukas. Nüüd siis seal teeristil pärisin ega ta kahetse, et vaheaega kodus ei veetnud. "Ei kahetse," vastas ta. "Need olid mu elu esimesed jõulud."

Ma ei oska ega taha kirjeldada, mis emotsiooni see lause tekitas. Tean vaid seda, et olen ütlemata tänulik oma ammulahkunud vanematele kõigi jõulude, sünnipäevade, iga lapsepõlve päeva eest. Kui hiljem ei läinud siin elus mitte kõik ladusalt, siis selles olen süüdi vaid ise. Minu ema ja isa andsid mulle eluks väärtusliku kingi, kenad mälestused lapsepõlve kodust. Ajast, kuhu enam kunagi ei saa tagasi.

P.S. Ma kuulangi palju vene laule. Just laulusõnade pärast.