Kunagi kui ma poisiohtu noor olin, teenisin raha fotograafina - pulmad, lapsed, juubelid ja matused. Tööd oli piisavalt, kohati liigagi. Mõnel päeval oli näiteks 3-4 matust. Pendeldasin linna ühelt kalmistult teise. Ma võin praegugi une pealt joriseda peast, ilma laululeheta mistahes ilmalikku või kiriklikku matuselaulu. Nende mitmete sadade matuste puhul muutus see kõik rutiiniks. Tegevuslikult kordus kõik ju ikka ja alati kindlas järjestuses. Ja kuigi kirstus oli igakord erinev inimene, mees või naine, vanur või laps ning ka leinajad olid iga kord uued, siis muldasängitamise protseduur ja tellitud fotokaamera klõpsud olid ikka ühed ja samad.
Ega pulmadegagi asi parem polnud. Perekonnaseisuametis ikka need kindlad kaadrid. Kui telliti veel prallele ka, siis kõik need fotod vastavalt õhtu stsenaariumi ametliku lõpuni. Sellist asja nagu tänapäeval tihti tehakse, spetsiaalne fotosessioon noorpaarile oli tollal veel tundmatu asi. Ka juubelid olid igav töö. Ja ainuke, mis natukenegi loomingulisem tundus oli väikelaste pildistamine. Pahatihti lämmatasid aga fotograafi loomingulise sädeme tupsukeste vanemad ja vanavanemad, kes püüdlikult proovisid last asetada kaamera ette nii nagu nemad õigesks pidasid. Seejuures küll prääniku või piitsaga lapsele naerusuud esile manades.
Oma fototööd ei teinud ma kusagil salongis ega ateljees. Minu pildistamised olid kõik nn. objektil. Ma küll hirmsasti tahaksin ülalöeldule tuginedes väita, et minust ei saanud fotograafi just töö, pildistavate sündmuste ja objektide üksluisuse tõttu. Kuid olles iseenda vastu aus, pean tunnistama, et ehk mul puudus ka piisav andekus, et selle töö monotoonsust pisutki loomingulisemaks muuta. Mingi professionaalse taseme ma ju saavutasin. Tellimusi oli tihti rohkem kui täita jõudsin - leib oli laual ja vorstiviil ka üsnagi paks. Ometi leidsin, et piltniku töö pole see, mida tahaksin teha pensionini.
Aga võib olla oleksin siiski jätkanud pildistamist. Juhul, kui tollal oleksid olnud need vahendid ja tööriistad, mis tänapäeval. See praegune võimalus, et sajast klõpsust valid välja 1-2 tõelist õnnestumist. Või, et oma ebaõnnestumisegi saad pilditöötlusvahenditega parandada. Need viimatimainitud võimalused tekitasid minus kaua aega tõrget. Ajal, millal mina fotograafiaga tegelesin, loeti, et foto on dokument, mis peegeldab reaalsust. Oma töö ajal parandasin ka mina seda reaalsust. Ikka oli vaja retušeerida mõni negatiivile sattunud tolmukübe või kliendi palvel looduse poolt näkku antud furunkel. Seda aga, et teha lihtsalt paks peenikeseks või vastupidi ei tulnud pähegi. Taoliste iluvigade peitmiseks tuli juba pildistamisel valida õiged kadreeringud ja rakursid. Ühel hetkel jõudis siiski ka minuni, et fototöötlus on lihtsalt üks uus fotograafia haru ja nii see ongi.
Kõige enam muutsid minu suhtumist pilditöötlusesse sellised meistrid nagu näiteks Sergei Larenkov. See mees ei trikita lihtsalt nalja pärast. Tema loomingus on väljapaistval kohal mõtestatud tööd, mis räägivad iseenda eest. Oleks minu ajal olnud sellised võimalused, oleksin kasvõi lastepildistamiselgi mõnikord kasutanud Larenkovi põhimõtteid, aja sidusust.
Paar näidet Larenkovi töödest seeriast "Lennigradi blokaad". Paremaks mõistmiseks olen lisanud ka ajaloolised originaalfotod:
Postitused
6 kommentaari:
Ka mina armastasin varem pilti teha, kuid see hobi oli kallis ning iga klõpsu pidi hoolega arvestama. Seetõttu on mul siiani arvamus, et IGA päästikuvajutus ka digifotokaga peab olema võimalikult kvaliteetne. Muidu oled raisanud 2 korda: 1. mõtlematult klõpsides, ning pärast 2. pilti kustutades või mõttetult suures ulatuses töödeldes.
Veel 1 arvamus. - Kui pildistamise hetkel objekt tundub proosaline, igav, mittemidagiytlev, siis juba paari aasta pärast on tegu kalli ajahetke jäädvustusega, mida vaatad kui mitte rõõmuga, siis vähemalt mõttega. Mul on praegu kahju, et viimasel ajal ei viitsi pidevalt kaduvate akudega jahmerdada, et oleks mõnigi tore asi v olukord ajaloo tarbex salvestet.
Nii et sa tegid kunagi väga, väga tänuväärset tööd. Praegu on õige hetk kriitikameel unustada, sest aeg väärtustab kõik.
igal ajastul omad võlud. nii hea on tagantjärgi vaadata aastakümnete taguseid pilte ning nostalgitseda nende juures. Sinu töö oli tõepoolest vägagi tänuväärne. rutiin paraku loomingulisele inimesele ei sobi.
minagi püüan vaid hetke just niisugusena nagu ta on ja kaamerasilma ette sel momendil jääb. see on lõbus vaheldus muidu nii rutiinsele igapäevatööle.
fototöötlusest ei tea ma muhvigi ja ega mul selleks paraku aegagi ei jää.
tänud meistrile viitamast.
ps. eelmise kommi kustutasin. trükiveakurat tegi jutu naljakaks ja veidi arusaamatuks.
Mul tuli kohe nii palju mõtteid pähe, et see oleks omaette postitus :)
Aga niipalju et... pildistada on siis mõnus, kui sa tunned sellest rõõmu. KUi juba kohustus, siis on vist kvaliteet esmatähtis. Mulle meeldib pildistada (mis sest, et kvaliteet nadi ja töötlemine null), ma teen seda ainult enda jaoks. Sellega saab nagu aega seisma panna. Et mul oleks palju ajahetki vaatamiseks, kui mul tuleb peale igatsus... ah, segane jutt tuli, aga las ta olla...
Filminegatiiviga töö oli tõepoolest rahaliselt üsna kallis. Mitte ainult filmirull, vaid kõik need kemikaalid ja fotopaber. Ka aparaadid olid vastavalt professionaalsusele päris soliidses hinnaklassis.
Selles on teil aga õigus, et keegi pidi ka seda igavat tööd tegema. Olen näinud seda, kus perekonnaalbumid on leidnud oma viimase puhkepaiga prügimäel. Kindlasti on aga rohkem neid, kes vanu fotoalbumeid säilitavad. Vaatamata sellele, et paljudega neis albumeis pole me ise kunagi kohtunudki.
Aga hobina on pildistamine kindlasti üks tore harrastus. Sobilik kõigile, sõltumata leivatööst.
Need fotod võtavad küll tummaks...
Postita kommentaar