reede, 7. jaanuar 2011

Tagantjärgi tarkus



Oleks ma sündides vaid teadnud, millest vanad inimesed mõtlevad siit ilmast lahkudes. Ehk siis oleksin osanud ka oma elu pisut teistmoodi sättida.

Sattusin lugema ühte võõrkeelset kirjutist. Ilma mingite faktideta öeldakse vaid seda, et keegi hoolduskodu põetaja, kelle tööks on teispoolsusesse minevate vanurite eest hoolitsemine, on teinud pingerea. Ta järjestas surijate sagedasemad pihtimused tegematajätmistest, mida lahkujad tagantjärgi kõige enam kahetsevad. Ma ise ei kavatse küll kohe praegu surema hakata. Kuid oma elamata elu põhjuseid otsides olen jõudnud lähedastele järeldustele. Nagu nad on kirjas selles surijate kahetsuste pingereas:

1. Ma kahetsen seda, et mul polnud julgust elada oma, just minu jaoks õiget elu, seevastu elasin sedasi nagu seda teised minult ootasid.

2. Mul on kahju, et ma nii palju töötasin.

3. Kahju, et mul polnud julgust väljendada oma tundeid.

4. Kahetsen, et ma ei osanud hoida suhteid oma sõpradega.

5. Kurb, et ma ei lubanud olla endal rohkem õnnelik.

13 kommentaari:

sjgelle ütles ...

2. punkt - kohe üldse ei taha tööle minna esmaspäevast.

Lendav ütles ...

Pole veel kuigi vana (vähemalt loodan, et elu pole ehk veel poole pealegi jõudnud), aga endalgi on samadest tegemata asjadest kahju. Küllap võin lugeda ennast õnnelikuks inimeseks, et olen selleni jõudnud nüüd, kus veel ehk jõuan midagi parandada, mitte 80-90aastaselt...

Lendav ütles ...

Eriti puudutas see viies punkt - pole lubanud endal olla õnnelik... See on lausa nagu suguvõsa needus, näen ka oma vanemates ja vanavanemates sedasama keeldu olla õnnelik. Töö on elu mõte ja õnnelik olemine võrdub hullumeelsusega. Alati peab kellegagi vimma kiskuma. Meenub tsitaat piiblist, mille ateistist isa sealt leidis ja igal võimalikul juhul tarvitas: kõik, mis on magus ja rammus, olgu sinu suust välja kistud ja õnn olgu su eest nagu üles poodud! Ta ütles seda küll naljana, aga endalegi aru andmata elas selle järgi.

thela ütles ...

Paljud, liiga paljud inimesed võivad vist esimesele punktile alla kirjutada.

Hongmees ütles ...

Üks tark mees on öelnud tabalt, et "pärivoolu ujuvad vaid surnud kalad". Olen sellega nõus kuid samas tekitab see küsimusi kasvõi antud pingerea alusel, sest ujudes vastuvoolu ehk "elades oma", tähendab reeglina (kuid mitte alati) vastuolu punktiga 5. See on suur kunst julgeda elada oma elu ja olla samas õnnelik. Inimesed on sotsiaalsed olevused ja mulle tundub, et sageli liigagi.

Anonüümne ütles ...

Mis on õnn???
Ilmselt mõeldakse selle all isiklikke (sõltuvusainete tekitatavaid) naudinguid lähedaste heaolu hinnaga, kuna neid õnneasju endale ei taheta kasvatuse tõttu lubada. Sest õnnetunne mõnusa loomingulise hobiga tegelemisest ei tohiks kedagi kahjustada, otse vastupidi. Samuti ylim mõnu pereliikmetega koos millegi tegemisest. Paraku vähemalt meie maa paljud kodanikud ei hinda oma peret oma heaolu ja ellujäämise alusena, vaid kipuvad kodust välja ajutistesse seiklustesse, pereliikmeid vastustades ja tõrjudes. Siit tuleb samuti vastuolu inimeste viimsetes mõtetes.
Kolmandaks, ylehindab keskmine vanur omaenda isiksuse kõikvõimsust ja -õigsust. Isiklik piiramatu ego ning koostöövõime puudumine on paraku inimese suhteprobleemide ainus põhjus.
Mina olen ilmselt teistlaadi psyhhopaat, sest mind teeb väga õnnelikuks suht vähene. Eelpoolmainit hobindus, pere, sõbrad, eluspysimine yldse. Ilmselt olen liiga sygavale halbade Asjade kaevu vaadanud, et tyhipalja rohelise lehekese või lapse mingi uuenduse yle rõõmustan, irw.
kaaren.

Hundi ulg ütles ...

Kaaren, ma arvan, et Su lähtekoht on pisut vale. Enamikele inimestele pole isiklikud naudingud see peamine õnne allikas. Kuigi ka naudingud on õnnelikuks olemiseks tähtsad.

Kes teab, mida need vanurid nüüd täpselt mõtlesid, kuid kaldun selle poole, et enamik inimesi on kahetsenud seda, et nii lähi- kui sotsiaalses suhtluses on inimesele ette antud sedavõrd palju "reegleid", et tegelikud soovid ja vajadused on surutud tahaplaanile. See ongi seesama "liiga sotsiaalne olevus", millele viitab Hongamees.

Bianka ütles ...

Mul ei teki äratundmist ühegi kahetsustundega neist viiest. Et nagu parasjagu on kõike olnud. Samas ei saa öelda, et mu elutee oleks kulgenud ilma konarusteta. Kahtlemata oleks võinud nii mõndagi paremini minna. Aga arvan, et ANTUD tingimustel andsim ma endast parima, mis võimalik ja võin öelda, et ma ei kahetse midagi. Praegu. Aga jupp elu (loodetavasti) veel ees...

tegelinski ütles ...

Mina ei tea, mida mina siis kahetsema hakkan, kui olen olukorras, kus minust enam mitte midagi ei sõltu. Hooldekodus näiteks.
Aga hetkel on täiesti võimalik nende 5 punktiga tegeleda, et siis kahetsemiseks midagi originaalsemat leida (no näiteks, et oleks pidanud seda va narkotsi ka proovima... muig)
...
Kas nö "oma elu" elamiseks on juba hilja? Aga töökoormust võiks ju vähendada, tundeid (rohkem) väljendada, sõpradest (enam) hoolida. Iseasi, kas see meid õnnelikumaks teeb, võib olla toob hoopis probleeme kaasa. Ma ei tea... Asi on suurel määral mõtlemises, ehk peaks end lihtsalt õnnelikuks mõtlema. Alati saab paremini, aga alati võib ju olla ka hullem.
...
Aga ikkagi, ma ei tea, kui õnnelikuks ma end mõelda suudan, kui minust enam mitte midagi ei sõltu....

tegelinski ütles ...

Lõpetuseks üks kuskilt kuuldud v loetud lugu :)
Isa viis oma poja kooli ja ütles õpetajale - õpetage mu poiss nii targaks kui mu ämm tagantjärgi on...

Hundi ulg ütles ...

Tegelinski, Sinu mõttekäik on tervistav. Mingitel aja kulgemise vaheetappides peakski vist igaüks selle pingerea korraks ette võtma. Et kas muretsemiseks on põhjust, ehk vaja midagi korrigeerida ja sedasi.

Sest nagu üks mu lähedasi tavatseb öelda, et kunagi pole hilja alustada elamist.

Voldemar-August ütles ...

Täitsa õige.
Mõtlesin millest see oleneb millal selle tõdemuseni jõutakse.
Võibolla kui jõutakse enne, siis on õpitud teiste eludest.
Kui jõutakse veel surivoodil, siis ollakse vähemalt enda elust õppinud.
Kui üldse ei jõuta, on õppimata. Peab kursust kordama.

---
Vabandust selle eelmise asja pärast. Minu taktitunne on ka vahest lombakas, vajab õppimist.

kaaren ütles ...

vanana kahetsetaxegi eelkõige hoolimatust lähedase vastu, mis rikkus suhted, või midagi muud, mille tõttu suhted nt loomata jäid.
No tegemata lollusi kahetseda on... kahetsusväärne. Iga tegemata asja asemel ei jäänud ju auku elukalendrisse, millex soiguda?
Põnev uurimus, kahjux näitab see inimeste teatavat järelemõtlematust oma tegude suhtes.
Ja suits-viin oma tagajärgedega on väga paljudele peredele lagunemise põhjus peale muude inim- ja varakaotuste, ma ei dramatiseerinud raasugi.