Euro ja vuntsid

Midagi mind siiski häirib seoses selle euroga. Annan endale küll aru, et mõneti on mul esikohal emotsioonid. Teisalt olen viimastel päevadel lugenud liialt palju välismeedia peegeldust sellele sündmusele. Ning valdavalt on see arusaamatu imestus. Keegi meie endi kohalikest on väitnud, et euroga seotud Eesti kajastus maailma ajakirjanduses on olnud parim mainekampaania meie riigile. Loetu põhjal julgen väita, et eestlase maine ehk rahvuslik kuvand on kujunenud selliseks pisut kohtlasevõitu pugejalikuks tölliks, kes maailma asjdest, sealhulgas rahavärgist nüüd küll ei tea mütsi ega särki.

Kõige kokkuvõtlikumalt ja tabavamalt on minu kõhklust ja arusaamatust kirjeldanud National Review vanemtoimetaja David Pryce-Jones:

"I happened to catch an interview with Andrus Ansip, the prime minister of Estonia since 2007. He’s led the campaign to join the euro, and already is word-perfect in Brussels-speak. Membership in the EU, he solemnly droned, will create jobs, raise pensions, and enhance economic growth. Like the rest of the Eurocrats, Ansip no doubt believes what he is saying and will be horrified one day to discover how he has deceived his fellow citizens. All over the country, posters in Estonian and English warned the electorate to be realistic: “Welcome to the Titanic!”

---------------------

Whatever drives Prime Minister Ansip to tamper with his nation’s independence and sovereignty at this moment? Ireland, Greece, and the other financial wrecks are going to raise pensions and create jobs, are they really? Presumably he and those who voted to join the EU think that membership will replace German occupation with German protection, and that will keep the Russians out. Well, Estonia was once said to be a bone in the Soviet throat, and now it can pass on its national characteristics and become a bone in the Brussels throat."

Selline ühe mehe soolo, karjäärimehe eneseteostus on poliitikas normaalne, paratamatu ja vajalik. Kindlasti peab selleks olema terve rida isikuomadusi, mis enamikel inimestest puudub. Ning mis saab halba olla selles kui inimese isiklikud ambitsioonid ühtivad oma rahva soovide ja püüdlustega. Väidetaval ka enamus Eestimaa Kommunisliku Partei liikmetest olid pühendanud oma elu teenimaks rahvast ja ideed, saati siis needsamad eilsed kommunistid tänaste Eesti erakondade juhtfiguuridena.

Kõik oleks kena kui me ei teaks seda, kuidas asjad Euroopas tegelikult käivad. Pisikeste ja tublidena võime uhkust tunda, et Saksamaa kantslerile on lõpuks meelde jäänud Eesti peaministri nimi. Kuid kas meie riigijuhti mõnikord ka lõunalauda kutsutakse on juba iseasi, meie Presidenti ei kutsuta teatavasti juba ammu. Kes aga seal päriseurooplaste lõunalauas tihti istub, pole raske arvata. Millegipärast meenub ajalugu ja kellegi vuntsid.´