reede, 31. detsember 2010

Blogimeem


Soileen saatis ka minule selle blogimeemi, mis sai alguse kellegi arvamusväitest, et blogimine olevat surnud. Jõudumööda olen püüdnud lugeda ka seda, mida teised arvavad. Seetõttu tean, et midagi originaalset mu vastustes pole. Sellele vaatamata panen ikkagi ka oma variandi kirja. Mine tea, äkki leidub mõni, kes nüüd või tulevikus teeb mingeid kokkuvõtteid, mida hetkel tegutsevad blogijad asjast arvavad.

1. Külastan oma blogi sagedusega…

Sellega on sedamoodi lugu, et iseenda blogiakna avan praktiliselt kohe kui arvuti taha istun. Ning põhjus selleks on üsna lihtne. Et oma bloginimega visata pilk peale blogipuus toimuvale, pean esmalt minema oma bloggerisse ja sealt siis edasi. Kuna kommentaaridega ollakse blogimaailmas üldse kitsid, siis selline oma bloginimega sisenemine on mul vajalik selleks, et äkki tahangi jätta kuhugi kommentaari. Kunagi kaotasin järjekordselt ära kõik oma paroolid. Saatsin viisaka kirja blog.tr meilile, et äkki saan kuidagi oma parooli uuendada, kuid mingit vastust ei saanudki. Seega, kui siseneksin otse blog.tr lehele, esineksin seal Ananymosena, mina aga eelistaksin olla siin ja kommentaarides anonüümne Hundi ulg.

2. Poliitikute blogisid loen…

Ega ikka reeglina ei loe. Vahest ehk siis kui midagi jääb silma blog.tr esilehel. See on seotud kindlasti ka minu üleüldiste blogieelistustega. Poliitloenguid või -propagandat saab niigi kõigist meediakanalitest. Kindlasti loeksin mõne poliitiku blogi kui seda kirjutaks elav inimene...

3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna…

Põhiliselt olen ma ikka juttude lugeja, nimetagem neid siis elu- või isikublogideks. Viimase puhul avaneb blogikirjutaja isiksus kaudselt, läbi tema tekstide, mõnikord seda arvatavasti kirjutaja enese teadmata. Teemablogide kirjutisi loen juhuslikult ja harva. Viimase aja suundumusena olen täheldanud, et üha raskem on neid elublogisid leida. Blog.tr on üleujutatud just teemablogidega millele on lisandunud üha rohkem turundusblogisid. Isiklikult ma sellisest turundamisest aru ei saa. Inimene raiskab palju aega ja omanik raha, et toota tekste, mida keegi ei loe.

4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele:

Üheski foorumis ma aktiivselt ei osale. Tegelikult Eesti foorumitest loengi episoodiliselt vaid ühte WWII huviliste oma. Facebooki pidin ennast registreerima, et olla vähemalt fotode kaudu kursis, millega mõni mu lähedane tegeleb. Mistahes sõbraks pakkumistele seal pole kunagi reageerinud. Twitter tundub vist vahva asi olevat. Vähemalt nende tabavate säutsude järgi otsustades, mis igapäevaselt Eesti Päevalehes ilmuvad. Mõnikord võiks ise ka midagi päevakohast säutsuda, kuid selleks peab seal ennast jälle registreerima ja paroolitama. Minule aga need kasutajanimed ja paroolid meelde ei jää. Võiks ju lühikesi postitusi panna oma blogisse, kuid siis kaoks ära just see päevakajalisus. Blog.tr korjab minu postitusi blogipuusse peaaegu ööpäevase hilinemisega, mõnd postitust aga üldse ignoreerib. Kunagi, peale omanikuvahetust kirjutasin sellest murest ka oma blogis. Sain siis ilusa meili neilt, kui tublilt nad asjaga tegelevad ja sinna on see jäänudki. Ja kui ei taheta mind siia blogipuusse turundajate kõrvale, ega ma siis ka vägisi sinna trügi.

5. Millal (ja kas üldse) sina viimati netisuhtluses solvusid?

Ma solvun alati kui kellegi kirjutise alla ilmuvad delfilikud kommentaarid. Mina olen õnneks sellistest kommentaaridest pääsenud. Matslikus on aga alati ja kustahes solvav.

6. Millest sa praegu blogimaailmas kõige enam puudust tunned?

Millest: korralikust, risuvabast ja toimivast blogipuust. Kellest: nendest kirjutajatest, keda pidevalt lugesin, kuid kes oma blogid on lukku pannud.

7. Omalt poolt kiusan küsimusega – miks sa üldse blogid?

Pagenduses oleva inimesena on mul omad probleemid. Alustasin blogimist ehk teraapiana mingi enesehävitusliku sõtuvuse võõrutamiseks. Proovisin taastada mõtlemisvõimet ja eneseväljendust. Siis selgus, et mõni inimene isegi loeb neid tekste ja lisandus annus edevust. Põhiliselt blogin aga selleks, et iseenda jaoks tähendada ülesse seda, mis endale huvitav või oluline. Ning on veel üks põhjus, kuid seda ma ei ütle.

8. Sinu lisatud küsimus

Kas Sa jätad tihti midagi oma blogisse kirjutamata, sest oled teada saanud, et ka Sinu lähedased loevad Sinu blogi?

Edastan oma mõtteis selle meemi küsimustiku kõigile neile kirjutajatele, kellele viitan kõrvalolevas blogirullis.

Paremad soovid kõigile elublogijatele uueks aastaks. Olge ka järgneval aastal oma blogis võimalikult ausad ja avameelsed, et jätkuvalt oleks huvitav lugeda. Kuid seejuures ja peaasi, et endal ega teistel pärast piinlik poleks.

8 kommentaari:

Kaamos rules! ütles ...

Palju õnne blogi sünnipäevaks!
Kolmeaastane jookseb juba üsna väledasti ringi :D

Hundi ulg ütles ...

Tänan, Kaamos, märkasid...

kohalik ütles ...

Palju õnne :)

kaaren ütles ...

Minu meele teeb kurvaks pagenduse mainimine.
Kas see on sunniviisiline lahkumine linna mõnusast kodust raskete isiklike suhete eest? Või kirjanduslik väljend linnakeskkonna myrast & sahimisest vabanemise kohta?
Või veel midagi koha- või ajaspetsiifilist, mille juures meie, hyvad lugejad, saame sinu hinge kosutada?

Hundi ulg ütles ...

Tänan, Kohalik.

Kaaren, tänud siiralt hoolivate küsimuste eest. Vastused aga jään võlgu isiklikel põhjustel...

Nataly ütles ...

olen juhuslikult siia blogi lehele juhtunud inime aga huvitav oli lugeda .... ehk satun veel siia ,kui midagi vastu pole ...

Nataly ütles ...

olen juhuslikult siia blogi lehele juhtunud inime aga huvitav oli lugeda .... ehk satun veel siia ,kui midagi vastu pole ...

Hundi ulg ütles ...

Tere tulemast, Nataly. Mis ma ikka kekutan - see on meeldiv kui keegi su blogitekste loeb ja mõtteid jälgib. Mõnikord tundubki ju nii, et keda see ikka huvitab.