Virisemata

Kahtlemata viskas ka minul üle, et jõulupühade põhitegevus oli lume kühveldamine. Teisalt jällegi, mis saab olla kaunim kui valged jõulud? Ning see, et nägin mõnda lähedast. Üks käis jõululaupäeval perega külas. Tuli kaugelt, oma 700-800 kilomeetrit autoga sõita. Sama pikk maa tagasi. Minekuga läks tal õnneks. Jõudis siit külavaheteelt paar tundi enne minema kui see muutus täielikult läbimatuks. Teine auto pääses minema pühapäeva lõuna ajal. Ma ei väida, et naised ei oska rasketes teeoludes sõita. Siiski otsustasime, et see pool kilomeetrit suuremale teele võiks sõita see, kellelel vanuse tõttu ei tohiks rooli taha üldse asja olla. Minu suvine töömees, praegune koolilaps veedab talvevaheaega minu juures. Ning ma ei häbene öelda, et see noormees on roolikeeramises minust palju osavam. Seda just neis tingimustes, kus see poole kilomeetrine teelõik tuli läbida mäest alla ja ülesse, auto põhi silumas poolemeetrist lund.

Teine lähedane helistas 15000 kilomeetri kauguselt. Istub oma kaasaga üleujutuste vangis. Linnakesse tuuakse toiduvarusid helikopteritega ja seepärast oli nende selleaastane jõulutoit nuudlid. Midagi muud enam poodides polevat saada. Lumeuputus siin, veeuputus seal - igatahes meeldejäävad jõulud igati.

Ülejäänud kõige lähedasemad, need paarisaja kilomeetri kaugused, endast mingit märku ei andnud. Noored inimesed, omad elud ja tegemised. Ei hakanud neid pealetükkivalt ka tülitama.

Aga see lumi... Meeldis kusagil portaalis loetud kommentaar, mille mõte oli järgmine: ärge virisega! Nemad olid kogu kortemajaga koos lumelabidatega väljas. Mehed olid priimustele pannud hõõgveini podisema, lapsed hullasid hangedes, lükati lund ja nauditi talve. Seega, kõik on ilus. Pisut koosolemist ja -tegemist ja ongi hästi. Ka lumega.