Euro

No ei saanud ma seda paljuräägitud eurokalkulaatorit. Postkast on mul täitsa olemas ja Eesti Post täidab seda kuus korda nädalas. Isegi ajalehte "Pealinn" tuuakse, mida ma muide pole tellinud. Palju kriidist, värvilist ja lakilist reklaami pannakse postkasti, kuid Rahandusministeeriumi lubatud eurokalkulaatorit ei tooda. Ja tegelikult võib jättagi toomata. Ega mul seda raha niipalju ka pole, et seda nüüd kalkulaatoriga lugema peaks. Lihtsalt huvitav on see, miks ma sinna saajate hulka ei kvalifitseerunud? Eks vist seepärast, et üksik vanem meesterahvas, kellel küll alaline elukoht korralikult registreeritud, aga peret mul siin pole, leibkonnast tavamõistes rääkimata.

Üldiselt aga ma ei saa eriti aru, miks Eestis just nüüd, eurotsooniga liitumisel on järsku nii murelikuks muutututud tuleviku suhtes. Sidusime ju 1992.aastal oma raha saksa margaga. Kui sakslased loobusid oma rahvuslikust valuutast euro kasuks, siis sellest hetkest alates oleme nabanööriga euro küljes kinni, varsti juba kümme aastat. Ning nende aastate jooksul oleme teinud kaasa ka kõik need tõusud ja mõõnad, mida eurotsooni riikide pangandus on läbinud. See, et praegune Kreekast alguse saanud ja kiirelt katkuna leviv finantskriis võiks meil olemata jääda kui oleksime säilitanud ikkagi eesti krooni, tundub mulle küll ülalöeldu valguses asjatundmatu jutuna.

Muidugi on mul kahju, et viimaseid nädalaid käibel olevad meie oma Eesti rahatähed ja mündid lähevad ajaloo prügikasti. Leian, et meie paberraha kujundus oli üks ilusamaid maailmas. Kui aga meie rahva enamus otsustas Liitu astudes, et loobub oma rahatähtedest, siis pole midagi parata.

P.S. Teatavasti on euromüntidel üks külg kõigil ühesugune ja teine külg siis vormilt rahvuslik, sisult liidulik. Seejuures on see ühine külg kahese kujutisega. Uuematel müntidel on kujutatud Euroopa kaart peale Liidu laienemist, vanematel vermingutel on see Euroopa aga pisut teistsugune, ütleme, fantaasiarikkam.