Mõnikord on mul blogisid lugedes raskusi kommenteerimisega. Tahaks nagu sõna sekka ütelda, kuid sinna kastikesse neid sõnu ladudes tekst aga muudkui venib ja venib. Sama asi juhtus mul ka Ninataga postitust lugedes. Kirjutasin oma mõtet mitu korda ja samapalju kustutasin. Eks põhjus ole mulle ka teada. Seal püstitatud küsimusele ei ole mul ühest vastust.
Kõige lihtsam oleks muidugi vastata selliselt, et inimesele, kes joob, sellele see asi lihtsalt meeldib. Nii lihtne see ongi. Oma elus olen pidanud ligi paarikümne aasta pikkusi karskusperioode. Kõrvuti on olnud ka aastaid, mida ma üpris ähmaselt mäletan, lihtsalt tollal ei saanud kuidagi kaineks. Jooma hakkasin pärast suuri "vapustusi", isikliku elu suuri ebaõnnestumisi. Alkoholist saadud hingevalu leevendus oli sedavõrd hea tunne, et ei näinud mingit põhjust asja pooleli jätta. Mulle meeldis see asi. Ka kaasnev kassiahastus ja ränk pohmell olid omamoodi meeldivad - võtsid aga peale ning jälle oli hea olla. Ning kui palju huvitavaid inimesi ma nendel aegadel nägin, millistesse kohtadesse ma sattusin, milliseid lugusid ma kuulsin.
Mingil hetkel asi ammendus minu jaoks. Tundsin, et mulle enam ei meeldi joomine. Just see mittemeeldimine eelkõige, millele lisandus mõne lähedase inimese abi, lõpetas mu pikaksveninud joomatsükli. Jõudsin uuesti karskusperioodi, sest joomine ei meeldinud. Üle kümne aasta ehitasin oma järjekordset elu ülesse, kuni taas sai mu mehelik eneseuhkus rängalt haiget. Abivahend oli teada ja järjekordne tsükkel või alata - küll oli meeldiv tunne! Ühel hetkel siis taas see mittemeeldimine ja nii ta on läinud. Nüüd olen juba ka nii vana mees, et vaevalt ükski naine enam suudab mind elus millegagi vapustada. Ma mõtlen ebameeldivaga. Nii et suuremad joomised on selles elus vast joodud.
Aga tegelikult see heietus tekkis sellest, et tahtsin Ninataga kommentaariumis vastata m.-le. Leidsin tema mõttekäigus huvitava nüansi. Hea m., Sa arvad, et senini eksisteerivad "iganenud soorollid küpsetavast-koristavast-lapsi kasvatavast naisest on visad kaduma". Naine rabab mitmel rindel, mis ajavatki jooma. Mina mõtlen samas suunas, kuid pisut teise rõhuasetusega. Just nimelt traditsiooniliste mehe ja naise soorollide igandiks pidamine, nende väe ja võimuga kadumisele sundimine, on nii naistes kui meestes tekitanud suurt ebakindlust. Tihti just sellest tingitud pingetele otsitaksegi rohtu kõige kättesaadavamast stressialandajast. Seda minu mõttekäiku ei peaks taandama utreeritult pliidi, koristamise, pesupesemise ja muu sellise tasandile. Omast käest tean, et naised tulevad ja lähevad, seepärast peab mees oskama kõiki nn. naiste töösid. Selline tööjaotus meeste- ja naistetööks on tõepoolest pisut tagurlik.
Ma räägin pisut kõrgemast kategooriast. Sellest, et keegi peaks leiva lauale tooma ja keegi peaks koldes tuld hoidma. Ka seda ei tohiks nüüd tähenärijalikult ja sõna-sõnalt võtta. Räägin sellest, et poistest tuleb kasvatada mehed ja tüdrukutest naised. Et mehed käituksid meestena ja naised naistena. Väärtushinnangutest ja prioriteetidest räägin. Ning kui me mitte loomuliku arengu teel, vaid sunniviisiliselt, seaduste ja eeskirjadega muudame iseenda ja oma laste sotsiaalseid, psühholoogilisi ja mistahes muid soorolle, kui meie peades üha enam ähmastub teadmine, milline peab olema üks mees või naine, siis kokkuvõttes see ajabki nõrgemanärvilised jooma. Meeldivam on ärgata pohmellis ja ei tea kus, kui kainena ärgates mõtelda, kas sa oled mees või naine.
Mõttekäigu illustreerimiseks valik internetist leitud fotoseeriast, Suurbritannia tüüpilisest nädalavahetusest. Vaevalt need inimesed kordaksid seda nädalast nädalasse kui see neile ei meeldiks, kui nad ähmas peaga ei tunneks ennast meeste ja naistena, kus kõik on selge ja lihtne.
Postitused
15 kommentaari:
Pardon, aga kuidas see meeste Meheks ja naiste Naiseks kasvatamine õige peaks käima?
Minu vanaema näiteks sõitis taksot, tegeles majaehitusega ja kokata ei meeldinud talle absoluutselt. Samas, taluperes kasvades sai ta siiski nö. traditsioonilise kasvatuse...
Keit.
Minu tutvusringkonnas on paar näidet, kus naised alkoholiga liialdama hakkasid peale tõsiseid matse isiklikus elus. Nii et eks naistel ole need põhjused suht samad. Ma ei oska rollide osas kommenteerida. Eks inimesi ole igasuguseid, oleneb millised paarid moodustuvad. Aga millele ma olen mõelnud, on rahvus.
Mul on palju kolleege väljaspool Eestit, millega seletada nt et horvaat enamasti suudab piirduda seltskonnas paar õllega või proovida paar pokaali veini õhtu jooksul aga poolakas/eestlane/lätlane enamasti ei suuda ja õhtu lõpuks teeb omal margi täis kogu seltskonna ees. Kultuuriline eripära?!
Ma veetsin aasta alguses terve nädala 2 horvaadist kolleegiga ja sõitsime läbi 3 riiki. See, kes pidi järgmisel hommikul roolis olema, pani omale väga rangelt peale piiri palju ta õhtusöögi kõrvale alkoholi tarbib. Enesekindel ja teiste meeste norimisest välja ei teinud. Mees sõna otseses mõttes! Põhjuseks ütles, et tema naine ja lapsed tahavad teda elusalt kodus tagasi näha ja tema provokatsioonidele ei allu.
Samas eesti pidudel on joodud hommikuni välja ikka ja siis testitakse alkomeetriga, kes kõige kainem, et rooli panna... Mida suurem risk, seda põnevam - tundub kõrvalt vaadates. Ja samuti on tegemist pereinimestega, kel nn külgkorv olemas laste ja naise näol. Vanust ka piisavalt, et vastutada osata aga no mis on see..
No ei teki respekti selliste inimeste suhtes kahjuks.
Kurb! Oma haigetsaamisi ja niinimetatud õrna hinge on kerge ravida joomisega. Kerge on leida põhjendust joomiseks.
Millega ravida laste hingi, kelle joodikutest vanemad laste elud nahka keeravad?
Keit, minu viga, et ma keerulisi asju ei oska lihtsalt ja selgelt sõnastada. Ma just proovisin välistada seda, et amet määraks meheks või naiseks olemise. Samuti ka kodused tööjaotused. Ju siis toreda vanaema kõrval oli tubli vanaisa, kes keetis ja küpsetas, nõelus ja pesi. Aga selle kasvatamise koha pealt jään vastuse võlgu. Kõik me oleme oma elus igale lapsele vanemad vaid üks kord. Ja muudkui katsetame, alates vanemast lapsest kuni nooremani. Ning alles aastaid hiljem annavad täiesti võhivõõrad inimesed meie tööle hinnangu: kas meie pojast on saanud Mees või tütrest Naine.
KK, kindlasti on ka rahvuse aspekt õige tähelepanek. Vanadest aegadest mäletan, et osade rahvuste puhul on purjusolek häbiväärne, isegi mitte lõbusalt naljakas.
Anonüümne, ma arvan, et nende laste hingi on peaegu võimatu ravida. Nagu ka joodikust vanema hinge, kes karsklaseks hakates saab aru, mis ta oma lastele tegi.
Naine on hoidja, mees on liikuja.
Kunagi ütles mu vanaema ühe lause, mille tähendus jõudis minuni selle erinevates toonides alles hulk astaid hiljem. "Kui mees aknast välja sülitab, on see inetu, kui naine akent lahti hoiab ja laseb sisse sülitada, siis see pole mitte mingi naine."
Minu arust ongi see just see, mis teeb mehest mehe ja naisest naise.
Muuseas Keit, minu ema oli kah 15 aastat taksojuht, tegi meeste töid, nii et lust vaadata - ainus erinevus, talle meeldis kokata ( minule on see geenidega üle tulnud) aga vanaema see vastu oli veoautojuht ja kokata ei meeldinud. Ometi mõlemad olid NAISED, kellel oli ka kaks last. Kumbki viinapitsi ei sülitanud, kuid ei joonud kah. "Matse" oli mõlemal elus parasjagu, kuid kumbki ei sirutanud sellest üle saamiseks kätt pudeli järgi.
Minu küsimus oli MIKS - miks mõni inimene sirutab käe pudeli järgi ja mõni mitte? Kas on selle põhjuseks hoopis inimese sisemine intelligents? Kui lugeda Hundiulu teksti, siis tundub, et selles võib peituda vastus - inimesed, kes on haritumad ja intelligentsemad suudavad ennast joomisest eemale hoida? Isegi, kui kukuvad tsüklisse, tulevad sealt välja just oma ajusid kasutades??
Sorry, sai jälle pikk ja lohisev kommentaar ...:(
Minul ajab alati harja punaseks, kui samastatakse alkoholi tarbiv inimene alkohoolikuga. Ja siis tehakse järeldus, et joomine on paha-paha (vaata, kui armetu alkohooliku elu on!).Nagu öeldakse, et alkohol on tarkade jook. Aga kes see ennast lolliks tunnistab... Tegelikult on küsimus piiri pidamises ja mõõdu tundmises.
Ma ei eita, et alkoholi tarvitamine endas ohtu kätkeb (nagu väga paljud muud asjad samuti). Piir mõõdukuse ja liialduse vahel on kerge ähmastuma ja siis on kuri karjas. Siiski on naljakas väide, et ainult klaas veini lõunasöögi juurde või pits viina sünnipäevalauas on ainus normaalne suhtumine. Kamoon, mis sest ühest pitsistki siis võtta. Olin ühel juubelil, kus enamus olid autoga. Nii igavat ja vara lõppenud pidu ma ei mäletagi....
Miks joovad venelased, soomlased ja eestlased palju? Pakuks, et kliimal on siin ka oma osa mängida. Seda pikka ja pimedat kaamose aega on alkohol aidanud lahedamalt mööda saata. Kas on see geneetika või psüühika omapära, et mõni on viinakuradile kergem saak kui teine? Aga nii see on, inimesed on erinevad, ja igaüks teeb oma valikud ise. Ka alkoholi osas. Ja minul on küll jumala suva, kuidas keegi on otsustanud, niikaua kui ta teistele sellega halba ei tee. Miks ma peaksin hukka mõistma teiste valikuid nagu seda Ninataga teeb? Elu paneb nagunii kõik paika.
Tõsi on see, et lapsed on tihtipeale kõige suuremad kannatajad. Aga kuidas seda vältida saaks? Joodikutel pole paljunemine keelatud. Kui vähemalt ühel vanemal on terve mõistus säilinud, siis viskab ta joodiku välja. Minu arust küll vahet pole, on see mees või naine.
kaassõltlaste elu on ka hirmus. saan aru, alkohoolik (ükskõik, mis põhjusel on temast saanud alkohooli) peab ise jõudma sinnamaale, et "enam ei meeldi nagu eriti juua", aga mida peab naine/mees niikaua tegema? Ühest küljest armastatakse (ikka veel) oma kaasat ja soovitakse peret hoida, teisest küljest on suur osa elust tõeline viletsus. Enamik kaassõltlasi lohutab end mõttega: "ma olen ju talle nii hea naine ja ta ise on ka kainena päris tore, äkki ta ikka muutub."
Eksole, äkki muutubki aga mis pereelust selleks ajaks saanud on??
Mu sõbra pere on just sellises haledas olukorrast, sellepärast kipun ärrituma teemast, vabandust.
Hundi ulg, paraku ma ei näegi mehe ja naise vahel niivõrd muid erinevusi kui nn. "traditsiooniline" tööjaotus. Ja ainult lapsesaamise järgi kedagi naiseks pidada eriti mu meelest ei anna, sest eks ole ka ju lastetuid naisi, olgu nood siis ses olukorras saatuse taltel või tegemist oma valikuga.
P.S. Üldiselt ma täiesti võhivõõraid inimesi ei kuulaks, sest jumal teab missugused harjumused neil on (a la joodiku poeg leiab, et mehed peavadki olema karmi käega ja kinnised, kuna on ise lapsepõlves isa käest iga arvamusavalduse eest peksa saanud).
P.P.S. Ei keetnud-küpsetanud-pesnud vanaisagi. Ta oli hoopis täiskohaga puusepp. Nii et sama hästi oleks mu ema võinud kasvatada 2 meest. Pole aimugi, kuidas need tööd tehtud said, ilmselt kuidagi käigupealt, suurema hooleta. :D
No ma ei tea, ma seda kliima ettekäändeks toomist väga ei usu. Pigem tundub mulle, et kergemini satuvad rattasse need, kel on keskmisest madalam enesehinnag või alaväärsustunde all kannatavad inimesed. Haridusega pole siin miskit pistmist.
On täiesti omaette teema kui seltskonnas tarbitakse head veini või kokteile vastavalt valitud toidule nt. Joomise all ma arvan, et enamik siiski peab silmas seda kui inimene ei taju enam, mis on tema piir või lausa üksi ja igal õhtul joob ning kellel on alkoholist sõltuvus.
Elu alkohoolikuga ei suuda kõrvaltseisja kunagi lõpuni mõista, alkoholism on haigus.
Võib olla nii, et alkohoolik püsib seetõttu veel pinnal, et teda kasitakse, üles korjatakse, kokku lapitakse ja ta eest rasketel hetkedel hoolitsetakse. Mis hinnaga seda tehakse, on omaette teema. See on elu täis häbi, piinlikust, rääkimata majanduslikest raskustest.
Anonüümne ütles 10. september 2010 14:36
Hundi ulg, paraku ma ei näegi mehe ja naise vahel niivõrd muid erinevusi kui nn. "traditsiooniline" tööjaotus. Ja ainult lapsesaamise järgi kedagi naiseks pidada eriti mu meelest ei anna, sest eks ole ka ju lastetuid naisi, olgu nood siis ses olukorras saatuse taltel või tegemist oma valikuga.
No ma ei saa aru... ma lihtsalt ei mõista sääraseid inimesi. Kas nad ise kah aru saavad, kuivõrd lollid nad on?
mul mõned tähelepanekud elust enesest ja sellepärast luban väikse vastuvaidlemise:
*naine, kes joob, ei pruugi olla must ja kasimata, vaid vastupidiselt perfektselt korralik (mu parim töötaja - nõudepesija), alati puhas, lokitud-lakitud, kodu ka üle keskmise
*inimene, kes joob ei pruugi olla paha, tige, noriv, vaid rõõmsameelne ja natuke lapsemeelne (selline oli minu isa)
*jooja rahandus-majandus võib olla kordi korrektsem ja kontrolli all, tema tõekspidamised ausamad ja üllamad
ja lõpuks küsimus:mida teha meie joojate - loovinimestega. Kui nad kõik sõnadega surnuks loopida, kelle kultuuri ma siis edaspidi tarbime.
Minu tutvusrindkonnas oli naine ,kes peale oma tütre surma jooma hakkas .Kõik mõistsid teda hukka ja rääkisid taga ,aga mina sain tema valust aru.Mu elus oli 3 aastat tagasi peaaegu samasugune situatsioon.Ei julgenud 2,5 aastat tilkagi juua.Mõtlesin minetea ,mis minuga võib juhtuda.Kas ma olen ikka nii tugev.Sain hakkama.Tegelikult pole alkohol minu elus kunagi olnud tähtis ,aga inimesi on erinevaid.Alati ei saa kohe hukka mõista.
Minu mees armastas õelda ,et tema ülesanne on mammut koju tuua ja minu mure on ,mis tast edasi saab.Loomulikult pole meeste ja naiste töödel ju rangeid piiranguid.Mu sõber näiteks kokkab võrratult ,tal on lumivalge pesu ja parandab isegi poja riideid.
Eks me kõik kirjuta elust ette tulevate näidete najal.
Mu ema armastas omal ajal öelda, et tal on kaks last üleval pidada - mina, kes ma siis olin koolis ja mees, kes peale palgapäeva ei tulnud enne koju kui oli kõik oma raha maha joonud.
Käitumisega on vist nii, et alkohol võimeldab su enese iseloomu parimaid ja halvemaid külgi. Meie maaonu võib aknaid sisse pekstma hakata nt või kellelegi kallale minna. Isa oli aga lõbus ja rahumeelne, ainult koordinatsioon puudus, kukkus ja kaotas asju, sai peksa ja tegi lihtsalt oma perekonnale häbi.
Seetõttu on mul alkoholi suhtes vägagi isiklik kiiks ja ma olen sellest vägagi teadlik : ).
Tundub, et seda postitust sattus lugema üllatavalt palju inimesi. Seeepärast hilinemisega ka üks väike õiendus. See küll rohkem eneserahustuseks, mitte õigustuseks.
Ka kõige hullematel aegadel proovisin vältida reeglina seda, et mu lapsed näeksid purjus isa. Minu tsüklid algasid üksinduses, siis kui üht või teist perekonda selleks hetkeks enam polnud. Siis kui erinevatel põhjustel ei saanud enam osaleda oma laste igapäevases elus. Mis ei tähenda samas seda, et lapsed ei teadnud või ei aimanud, millises seisundis nende isa võib neist eemal olles olla.
Näe, sain ka selle südame pealt ära öeldud kui juba hingeliseks striptiisiks läks...
sel teemal pole mitte palju lugejaid, vaid alkoholi tekitatud hädad puudutavad väga paljusid meist. ka mind. alates minu, sinu ja teiste lapsepõlvekodu õudustest ning lõpetades tänase päeva probleemidega, kus yhiskonnas ei soovita tunnistada sõltlaste tekitatavaid probleeme, vaid katsutakse, alates võimulolijatest, kuni meie endini välja, teemat alahinnata, vägivallaohvreid halvustada, tõsiseid kuritegusid lõbusateks naljadeks pöörata, summutada vms. Alkohol pole esmane toiduaine, aga ometi on kogu yhiskond sellest läbi imbunud. Kui minult kysite, siis - jah, see on halb.
Seda kirjutades hakkas mu pealae vasak pool valutama, yks lõbus napsitav seltskond naaberasumist muu hulgas tagus mind mu omas kodus jalgadega pähe- et ma ei läheks nende ööpäevi kestva lällamise peale politseisse. Nyyd olen veelgi vähem salliv lõbusasse viinavõtmisse ning maailmavallutamisse alkoholi abiga.
Kordan, ootamatult lähedalt meid kõiki puudutav teema, ning paljugi oleks veel öelda.
Postita kommentaar