Selle suve projekt - kuur

Selle kuuriga oli nii, et vana väsis ära ja vajus pisut viltu. Järelikult tuli uus ehitada. Tegelikult oli siia elama asudes veel üks puukuur, päris maja ukse ees. Nii oligi, et pärast linnast põgenemist tundsin ennast ikka nagu kusagil Tallinna magalas. Õue minnes püüdis pilk esmalt ühe kuuri luitunud seina, pead pöörates aga teise putka eterniidist voodrit. Esimese hooga ja ühe lähedase abiga sai siis koheselt üks neist kuuridest lammutatud. Teise kuuriga läks aga mitu head aastat.

Kõige suurem jama oli uue kuuri kohavalikuga. Mulle on millegipärast hirmus tähtsad oma kodu kujundamisel nn. vaated. Olen osanud oma elu elada piisavalt närviliselt. Seepärast pagenduses tahan, et see, mis koduõuel silmaga haaratav, oleks mõnusalt rahustav. Mitu aastat käisin kõigil aastaaegadel mõõdupulga ja tokkidega mööda õue, kuid otsustamiseni ei jõudnud. Ikka ja jälle segas minu "vaateid" see kunagise peremehe uhke ehitis, garaažiks kutsutav eterniitkuur. Aga nii kui ehitamiseks läks ja vana oli maatasa tehtud, leidis uus puu- ja tööriistakuur ka koheselt oma koha.

Mine tea, ehk oleks ta võinud olla ka pisut suurem. Selline pisikese poissmehe korteri mõõtu ta tuli - 49 m2. Katusele sai mõlemale poole pandud ka üks valgust läbilaskev plaat. Loodan, et need lumeraskuse all ikka vastu peavad. Päevasel, valgel ajal, aga ka kuupaistel on kuuris igaljuhul mõnus toimetada. Ning see väike künkakene, mis kuuri usteni viib... See on seepärast, et üks pool kuurist seisab "õhus". Mul pole lihtsalt õuepeal ka kümmet ruutmeetrit tasast maad.