teisipäev, 7. september 2010

"Pole hullu..."

Esimesest koolipäevast on seitse päeva möödas ja nüüd olen ka mina peaaegu maha rahunenud. Minu töömees on nüüd koolis! Saatsin ta kohe juuni alguses linna pabereid sisse andma ja tema avaldus sai kantseleis järjekorranumbri 1. Tagasi tulles lasin poisil emale helistada ja rõõmsat uudist teatada, et esimene samm on tehtud. See kooliasi oli tal emaga veelkord jutuks kui käis kodus mingitele dokumentidele ema allkirja võtmas.

Ka kolmas kord sai poiss ema rõõmustada. Nüüd juba tähtsast elumuutusest kui sündinud faktist. Seda siis augustis, peale koolivestlust, mille tulemusena see grupp komplekteeriti. Tema oli üks 15 õnnelikust sissesaajast. Need paarkümmend poissi aga, kes sisse ei saanud? Neist ma ei taha praegu mõelda - nendel on ees järjekordne mahavisatud aasta ning veelgi üks sammuke astutud lähemale külapoe tagusele? Igal juhul oli minu töömees sees ja vahetult enne kooli algust saatsin ta koju. Et mingeid asju vaja õpilaskodusse kaasa võtta ja mingid kokkulepped emaga kuidas edasi...

Kuna minu juurest on linnabussile palju lähem kui tema kodunt, siis mõni päev enne ärasõitu tuli ta reisukotiga minu juurde. Eks mu ehmatus oli ikka parajalt suur. Kotis oli paar T-särki, üks paar sokke, ühed lühikesed suvepüksid, pusa, üks kaustik, üks pastakas, üks pliiats. Ei midagi muud. Ei bussi- ega söögiraha. Ei raha õpilaskodu eest tasumiseks, rääkimata taskurahast. Esimese asjana sai siis muretsetud üks töökorras telefon ja kõnekaart sinna sisse. Siis pesu ja hügieenivahendid, siis mõned soojemad riidehilbud, siis ühed jalatsid, veel mõned koolitarbed. Andsin talle ta väljateenitud "palgast" tuhat krooni - selline oli meil kokkulepe. Ta ise soovis, et kogu raha mitte korraga kätte, vaid igal kuul natukene, õppeaasta lõpuni. Suure üldravaliku pidupäeva, 1.septembri varahommikul läks ta bussi peale. Saatsime koeraga teda metsani.

"Mul on mure, kuidas sa hakkama saad," tunnistasin talle, "Pilet linna on praktiliselt 100 krooni, ühikas peab olema makstud kuu keskel - 500 krooni. Järelejäänud 400 krooniga jääd sa lihtsalt nälga!"

"Pole hullu, küll ma hakkama saan," lohutas ta mind, "On hullemaidki olukordi olnud."

Täna siis tean, et mu alaealine töömees sebis õpilaskodus endale kõige viletsama toa - kokkuhoid 200 krooni. Meile mõlemale meeldivaks üllatuseks on lõunasöök koolis tasuta. Tagantjärgi makstakse kinni ka kaks kojusõitu kuus. Seega on tal sellel kuul hommiku- ja õhtusöögiks, hädavajalike asjade ostmiseks 600 krooni. Pakkusin talle raha juurde, kuid noormees keeldus:

"Ma pean hakkama saama. Vähemalt tean, et õpin omateenitud raha eest."

Tean, et mõnedest peredest kasvavad uhked poisid. Mitte, et vanemad on neid selliseks kasvatanud, pigem olud. Saatsin talle läbirääkimiste tulemusena bussiga ühe toidupaki. Järgmise osa oma teenitud töörahast saab ta järgmisel kuul. Kokkuvõttes jääb mulle siiski küsimus: kui suur on see minimaalne summa kuus, millega üks 17 aastane maalt linna ametikooli õppima läinud noormees täielikul isemajandamisel ellu jääb? Millise summaga blogijad oma lapsed linna kooli saadavad?

Vahest mõtlen, et jutt sellest, kuidas meie esivanemad tegid kõikvõimalikku laste harimiseks, on lihtsalt müüt. Faktid ometi räägivad, et see on tõsi. Miks siis tänapäeval osa meist löövad lihtsalt käega? Tihtipeale just paljulapseliste perede lapsevanemad.

9 kommentaari:

kaaren ütles ...

Kui igayhe silmis pole seda mõistuse sädet, siis sinu töömeest peab toetama. Tundub, et temal on midagi enamat peas & seda raisku lasta oleks kuritöö.

helle ütles ...

Kui Sa oled ühe linnupoja pessa aidanud ja ka lendamise algkursuse läbi viinud, siis oled väga palju head teinud.
Eks Sa hoia meid kursis, kuidas noormehel õpingud ja iseseisev elu läheb.

iibis ütles ...

Kui poiss on veel alaealine ja õpib, peaks ta saama ka lapsetoetust. Pole küll teab mis, aga 300 krooni kuus siiski. Ehk saab selle miskit moodi ema arvelt lapse arvele ümber vormistada? Midagi ikka, eks ole.

Hundi ulg ütles ...

Pangaarveni peaksime me jõudma. Oli mingi niisugune jutt ja paber, et paari nädala pärast saadav õpilaspilet toimib ka pangakaardina. Loodetavasti avab see pank avab poisile ka arveldusarve, kuhu saan ta teenitud raha jupikaupa üle kanda. Ma usun, et see peaks tõstma mehe enesetunnet ja pealegi on seegi üks harjutav õppetund iseseisvaks eluks.

Rents ütles ...

Aga on ema nõus sellega, et ta edaspidi 300 krooni, mis tegelikult just lapsele mõeldud on, poisi enda arvele kannab?

Muidu käiks välja sellise idee, et kui ta õpib Tallinnas päevases õppes ja see tundub selline kergemapoolne värk olevat, võiks ta ju proovida samal ajal ka õhtukoolis seda PÄRIS põhiharidust saada. Seal on ju võimalik igasuguseid kokkuleppeid teha, ei pea ilmtingimata korraga aastat teha, võib kasvõi teha 1-2 ainet aastas või nii, kuidas endal jaksu on. Ma ei tea, mida täpselt see lihtsustatud õppekava tähendab, sest see on igas koolis veidi erinev, aga ta peaks uuesti tegema ju ainult osa aineid, ilmselt ainult üheksanda klassi, ehk ka kaheksanda. Sel juhul oleks hulga rohkem uksi avatud. Või see plaan teda ei tõmba?

Hundi ulg ütles ...

Ma olengi temaga kõneldes viidanud võimalusele, et see 300 krooni võiks laekuda tema arvele. Muidugi on see vaid tema ja ta ema omavaheline asi. Seda seepärast, et minusugune võõras kõrvalseisja ei oska tajuda seda piiri, kust maalt lõppeb mentorlus ja algab taktitu teiste inimeste pereellu tungimine. Seda eriti selles valguses, et poiss oma ema armastab. Ning see viimane asi on ju tore ning vajalik. Eriti selles vanuses ja tingimustes, kus noorel inimesel puudub väiksemgi sotsiaalne tugivõrgustik.

Anonüümne ütles ...

Hea Hunt...
Olen ikka vaikselt ja väikselt su blogil silma peal hoidnud, aga kuidagi murelikuks teeb see Su nn töömees , kuigi Sa ise oled veidi rahunenud , väidetavalt.
Ei taha peletükkiv olla, aga ehk saab seda poissi kuidagi aidata...
Jutt uhketest poistest on ju kena, aga siiski, juhul kui oleks mingit huvi/ või vajadust oleksin meeledi nõus pakkuma oma abi.
Kui pakkumine on teretulnud - siis räägime ehk edasi, kui mitte , pole ka hullu..
Üks blogi lugejatest..

söör ütles ...

Ehh, nostalgia - kunagi ise pealinna tudeerima minnes pidin samuti omakogutud rahadest 1000 krooniga kuus hakkama saama. Üür oli kah 400 kr. Ent nüüd on ju ainuüksi transport soolasem, toidust rääkimata. Hea tahtmise korral on muidugi kõik võimalik, aga ma ei kujuta ette... respekt igatahes ja poiss saab kõva elu/säästukooli tulevikuks :o)

Anonüümne ütles ...

MA V Ä G A LOODAN,ET SELLEST AIDATUD LAPSEST SAAB ASJA.