Pole kunagi olnud mingi autopede, kuid tema lahkumine oli valus. Tema oli see, kes tegi künklikust kõnnumaast rohumaa. Vaatamata valule ja vaevale silus mättaid ja niitis, vedas ja lükkas. Selline "Mooramees on oma töö teinud..." tunne. Lohutasin ennast ja teda sellega, et vanaduses pääseb kergemale tööle. Uues kohas maa siledam ja ka raskusi ei pea enam vedama. Kui ära viidi, pühkisin vargsi silmast pisara.
Nüüd kekutab kuuri all uus. Nagu peremees. Eks vaatame, mis ta siis tegelikult on...
Postitused
3 kommentaari:
Meil on ühine maitse :) Vana täpselt samasugune ja paar nädalat tagasi käisin ka poes sellist vaatamas, nagu uus on. Aga osta ei raatsinud, ikka see talupojaloogika, et vana ju veel töötab ja pole teda pinsile ka veel kuskile saata.
ooooo! traktor! loodetavalt võimsam!
(ega sellega nt palki vedada ei saa?)
Viitasin üht Su ammust sünnipäevalugu. Ma loodan, et see pole Sulle vastukarva?
Murutraktor näeb ägedam välja kui minu autoloks. (Aga mulle on see kah armas, arvatavasti poetaks samuti pisara, kui ta uuema vastu välja vahetaksin. Õnneks - või kuidas võtta - seda ohtu hetkel silmapiiril pole.
Postita kommentaar