Kaheksakümmend kilomeetrit

Internetis müüakse igasuguseid asju. Väheusutav, et igale pakutavale esemele leidub ka ostjat, kuid mine tea. Mitmed vanakraami, sealhulgas militaaria valdkonda kuuluvad esemed, dokumendid või fotod on müügil aastaid. Mõni neist ostetakse aga hoobilt ja pealegi veel võistupakkumisega. Hetkel müüakse näiteks 18 dollarilise alghinnaga ühte surmateatist. Mis sellest, et tegemist on vaid täitevkomitees kinnitatud ärakirjaga. See Tori valla täitevkomitee sekretäri kohusetäitja Friedrich Künnapase allkirjaga dokument 1944. aastast on igal juhul rariteet iseenesest.

Kusagil selles blogirubriigis olen varasemalt öelnud, et minul ei teki mingeid eetilisi küsimusi, miks sellised isiklikku laadi vanad paberid satuvad müüki vanakraamiäridesse või internetipoodidesse. Sellised asjad ongi kellegi jaoks praht, kellelegi maast leitud kopikas, võimalikule ostjale aga midagi väärtuslikku oma kogumiskire rahuldamiseks. Ning lisaks sellele sisaldab iga selline dokument pisikest ajaloolist faktikest või hoopis lugu, olgu see viimane siis tõsielul põhinev või fiktsioon.

Oskar Kukk oli sellise sünniaastaga poiss, et kuulus kaheksateist aastaselt, koheselt peale sõja puhkemist mobilisatsiooni alla. Enamus Pärnumaa Tori poistest võeti Punaarmeesse 3. juulil 1941 aastal. Vähemalt 30 nendest surid tööpataljonis, laskurkorpuses või jäid teadmata kadunuks. Oskar aga jõudis peaaegu koju. Seljataga oli õudusaastad tööpataljonis, Laskurkorpuse võitlejana rindele saatmine, Velkikije Luki ja need muud asjad. Kolm aastat hiljem puutus Oskari jalg taas kodumaa pinda. See oli eestlaste jaoks selle sõja kõige vastikumad kuud - toimus vennatapusõda küll Emajõel, Sinimägedes, kogu Eestis. Ühed poisid tahtsid koju, teised ei tahtnud kodunt ära minna.

Me ei tea, kas Oskari isa jõudis teada saada, et poeg on elus ja terve ning Eestis. Ega ju mingit kirjavahetust Punaarmeesse mobiliseeritute ja Saksa tagala vahel polnud. Kindlasti ta lootis, et poeg on elus. Ehk oskas Oskar isale sellest ka kuidagi märku anda, nüüd, kui ta juba Eestis oli. Oskari isa jäi leseks siis kui poiss oli üheksane. Lisaks ainsale pojale oli peres kasvamas veel viis tüdrukut, kes sõja puhkedes juba ise enamuses pereinimesed. Ainuke poeg oli tähtis asi - talutööd ja sedasi ning need isa-poja sidemed, millest mehed ei räägi.

Kes teab kuskohas ja kuidas tähistas Oskar 12. septembril oma kahekümneteist sünnipäeva. Võib olla kusagil väga lähedal oma kodule. Samal päeval, 22.septembril, kui Vassili Võrk koos rühma laskurkorpuslastega "vabastas" sakslastest tühja Tallinnat, toimus Pärnumaal veel tõsine madin. Lennukipommide alla mattus Pärnu kesklinn, tagantjärgi väideti kunagi, et seda tegid briti lennukid, tänapäeva ajalookäsitluses räägitakse nõukogude lennuväest. Ning Oskari enda kodus oli sellel päeval päris ärevad ajad. Sakslased, kes põgenesid saartele, sest muud põgenemisteed olid läbilõigatud, lasid õhku Tori-Jõesuu silla, lisaks põletasid maha silla juures olnud talud ja hooned ning tagatipuks panid ka kirikule tule otsa. Oskaril jäi elada veel nädal aega.

26.septembril vallutas Laskurkorpus Virtsu ja Mandri-Eestis polnud enam ühtegi toimivat Saksa väeosa. Oskar oli linnulennult kodunt 75 kilomeetri kaugusel. Kolm päeva hiljem, reedel 29. septembril alustavad vene väed Muhumaa dessanti. Sõjaajaloolased väidavad, et see oli suhteliselt kerge operatsioon. Koos Eesti Laskurkorpuse meestega on venelastel kusagil 7000 sõdurit ja sakslased on oma hästi valitud positsioonidel vastas mõnesaja mehega. Ülejäänud sakslased on juba otsaga Saaremaal. Sellel reedesel päeval leiab üks kuul ülesse dessandil osaleva Oskari. Koduni on linnulennult 80 kilomeetrit.

Nii see 22 aastane poiss surma sai, peaaegu kodus, langedes lahingus "sotsialistliku Kodumaa eest" ning maetuna "sõjaväeliste auavaldustega" Muhu saarel 200 meetrit põhja-läänesuunas Kuivastu sadamast. Poisi isa, Mihkel Kukk suri kolm aastat hiljem. Ju äkki sellest paberist oli niigi palju kasu, et riik maksis talle mõned kopikad pensioni. Poega aga ju enam polnud, sündimata jäid pojalapsed ja kes seda Oskarit peale isa niiväga leinama jäigi. Sõda oli ju.

Olen selle blogisissekande teinud selleks, et sakslaste poolt põletatud ja nüüdseks juba taastatud Tori kirik on pühitsetud Eesti sõjameeste mälestuskirikuks. Loodetavasti on selles kirikus püha ka Tori enda poisi Oskar Kukke ning tuhandete teiste Eesti Laskurkorpuse sõdurite mälestus. Mälestus sellest tobedast sõjast.