laupäev, 20. märts 2010

Ristsed ja matused

Need on olulised asjad. Lähikonnas keegi ikka aegajalt sünnib või sureb. See on siis suguvõsa jaoks väga tähtis sündmus. Abiellumine on suguvõsale oluline asi. Samamoodi ka lahutamine on tähtis uudis. Suguvõsa uudiste hulka kuuluvad kindlasti ka rasked haigestumised, igasugused õppima asumised, elu- ja töökohavahetused. Viimasel ajal ka töötuks jäämine. Ühesõnaga kõik sellised elu pöördelised momendid, mis asuvad sünni ja surma vahel ning millest saab kokku iga inimese elu lugu. Aga igal rahval on veel oma lugu, mis koosneb nendest väikestest lugudest. Nagu üksikul inimesel on halvemaid ja paremaid aegu nii ka rahval tervikuna.

Vaatasin mingeid numbreid. Iga number sisaldab täpselt selle numbrijagu lihtsaid inimlikke lugusid. Need lood on paljuski kattuvad, kuid igaüks neist omamoodi siiski eriline. Sest konkreetsed inimesed nendes lugudes on ju erinevad. Pannes aga need lood kokku, saame pisikese lõigu oma rahva aja loost praegusel hetkel.

Jaanuaris

sündis 1157 last
suri 1458 inimest

abiellus 224 paari
lahutas 166 paari

töötuks jäi 11212 inimest


Veebruaris

sündis 1194 last
suri 1312 inimest

abiellus 227 paari
lahutas 181 paari

töötuks jäi 9162 inimest

On vist ilmne, et meie rahva loos pole praegused ajad kõige paremad. Tegelikult on ju rõõmu pisut rohkem kui leina, rääkigu numbrid mida tahes, sest iga sünd kaalub mitmekordselt rohkem kui vanainimese surm. Ka lootusi õnnelikule oma perele on rohkem kui lootuste purunemist, Kuid lisandunud on mure ja hirm kuidas argipäevaga hakkama saada.


Kas täiskasvanutel jätkub jõudu ja patriotismi sikutada oma elu ja riik jälle järje peale? Väga mitmed on käega löönud ja mitmed on selle riigi uksed enda järgi sulgenud. Millise elu saavad need jaanuaris-veebruaris sündinud tüdrukud ja poisid? Eks ikka sellise elu, mida elavad ka nende vanemad. Kui lähevad vanemad, lähevad ka lapsed. Kindlasti on ka neid, kes jäävad seda riigiköit sikutama. Ning mitte ükski patrioot ei saa lahkujatele midagi ette heita. Igaühel meist on antud siin elus vaid üks lugu, ristsetest matusteni.

8 kommentaari:

Eve Piibeleht ütles ...

Mulle jäid eilsest EPL-st silma sellised numbrid: 20-le sotsiaalsele töökohale Tallinnas kandideeris 970 inimest, vestlusele kannatas kutsuda neist 94- Ja nendest 94-st valiti 10, teine kümme kohta jäi täitmata. Mis inimestega lahti on?

Anonüümne ütles ...

Need abielu ja lahutuse numbrid on juba aastaid samasuguse protsendiga. Seega, selles pole midagi uut.
Sündide arv on kasvanud, oli aegu, kus kuus ei sündinud üle 400 lapse, seega olukord pole hetkel sugugi lootusetu.

Kaamos ütles ...

Kui ma õigesti mäletan, siis oli aegu - ja mitte ammu - kui lahutati üle poolte abieludest. Nüüd on teine häda: lahku minnakse enne abiellumist, lapsed ja ühine kodu ammu olemas, aga ikkagi ei jääda kokku. "kuni surm neid lahutab" ei toimi enam.

Huvitav, millal oli Eestis viimati positiivne iive? Mitte migratsioonist tingitud nõukaaegne sisseränd vaid reaalne sündide ülekaal surmade üle? Väga ammu vist, seega praegu kõlab kurtmine väljasurevast rahvusest vist natuke hilinenud itkuna.

Hundi ulg ütles ...

Mitte et ma natsionalist oleksin, kuid mõtlemapanev on seegi, et enamus eestlastest elab väljaspool Tallinna...

Kaamos ütles ...

Väljaspool Tallinna elavatest mitteestlastestki on suurem osa rohkem Eestimaas kinni kui üsna paljud linnaelanikud. Linnad on tihtilugu nii mõnegi jaoks ühte nägu ja seega pole vahet kas elada Koplis või Kopenhaagenis.
Maailmakodanike pesapaik. Kuidagi ei saa seda neile ette heita.
Maal on sõna "kodu" seotud ikkagi kindla koha, naabruskonna ja maailmavaatega.

Emmeliina ütles ...

viimasel ajal olen kuidagi mõtlikuks jäänud selle iibe koha pealt. Kui saaks olemasolevatelegi nii vaimselt kui füüsiliselt terve elukeskkonna luua...
Ma ei ütleks, et tugevaid ja terveid eesti peresid poleks. Võta vaid ajakirjad ette ja imesta (imetle)
Elu maal aga näitab midagi muud.

Lahku kasvatakse minu meelest seetõttu, et alguses ei osata (taheta)reegleid paika panna. 10 käsku on ju ka reegel.

Hundi ulg ütles ...

Miskitpidi haakub kõige sellega eile kuuldud sotsiaalteadlaste järeldus meie praegusest. Tuleb välja, et praegu sündinute elukäik on määratud suuresti selle keskkonna, perega, kuhu nad sündisid.
Noored, teie ees on lahti kõik uksed, või kuidas see oli?

joanamari ütles ...

uksed on küll kõik lahti aga rahakott peab olema ka puuga seljas