teisipäev, 30. märts 2010

Püksiluku avamine

Mõned asjad ikkagi hämmastavad mind. Sealhulgas enamus sotsiaalreklaame, mida näidatakse televisioonis, riputatakse linnaruumi või tuuakse postkasti. Sotsiaalreklaamides tehtavad hoiatused ja üleskutsed on enamikel juhtumidel normaalsele inimesele mõistetamatud nende vajalikust silmas pidades. Ma ei eita, et kunagi võib see ehk ka abiks olla, kuid hetkel veel tundub absurdne olevat, et mulle telereklaamis või posterina tualettpoti kohal tuletataks meelde, et enne pissima asumist peaks püksiluku avama. Aga just nii see on selle turvarihma kinnitamise kampaaniaga nüüd. Või varasemalt nende helkurite, lapselöömistega ja sedasi. Ning minu hämmastus ongi selles, et järelikult leidub siiski inimesi, kellele tuleb meelde tuletada elementaarseid asju, püksiluku avamist.

Mitme aasta jooksul oleme näinud suurel hulgal erinevaid sotsiaalreklaame. Mulle tundub, et enamik kampaaniaid on ülesse ehitatud šokiefektile nagu seda oli see väike tüdruk, kes viis helkuri ema hauale või siis see hirmunud laps, kes voodi alla puges. Teine suundumus sotsiaalreklaami klippides on huumor nagu praegune Ott Seppa vereketšupiline jorss auto tagaistmelt. Tunduvalt harvem kohtab selliseid sotsiaalreklaame, mis teadlikult mängivad küll vaataja hingekeeltel, kuid ei mõju šokeerivalt. Taoliste, "ilusate" hoiatusreklaamide mõju on minule isiklikult alati olnud suurem šokitamisest või naljaviskamisest.


7 kommentaari:

Eve Piibeleht ütles ...

Skeptik minus kaldub arvama, et need turvavöö mittekinnitajad ei saa sellisest reklaamist lihtsalt aru

Hundi ulg ütles ...

Sul, Thela, on vist õigus. Arvatavalt on reklaamibürood tellimuse saades teinud ka mingit eeltööd, et määratleda sihtgrupp. Kusjuures ma pole samas peps nende "tort näkku" naljade peale.

Kuigi teisalt, jällegi isiklikult endast lähtuvalt, läheb mulle sotsiaalreklaamides rohkem peale sellised "tüdruk liblikatiibadega" nukker huumor kui hirmnaljakas hamburger näkku.

Oudekki ütles ...

Ka mina arvan, et liblikatiibadega reklaamid ja šokireklaamid mõjuvad lihtsalt eri sihtgruppidele.

Vaatasin just hiljuti saadet, kus võrreldi šokireklaamide ja "ilusate" reklaamide mõju teismelistele. Tulemus ootuspärane - teismelistele võib jääda meelde küll reklaam, aga mitte see, mida reklaamiti. Samas, see lõik "Texting while driving" jäi kõigile kohe meelde ning sõnum oli väga selgelt ühene (isegi esimese 1:08 pealt). [Asja iroonia on, et youtube tahab, et sa oleksid 18]

Küsimus on asjaolus, et liblikatiibadega reklaam töötab neile, kes tegelikult teavad, mis juhtub, kui sa turvavööd ei kinnita ja suudavad seda ka ette kujutada. Paljud teismelised ja nooremad kahjuks ei suuda, ning filmid ja arvutimängud, kus midagi katastroofilist ei pruugigi juhtuda, ilma vanematepoolse seletuseta, ainult aitavad suutmatusele kaasa.

Bianka ütles ...

Telereklaamid on ju kallid. Aga see pole tellija "oma raha", erinevalt ettevõtjatest. Ja keegi ei mõõda, kas reklaam andis tulemuse või leidis oma sihtgrupi. Ettevõtja jälgib oma reklaami mõju ja kui seda pole, siis raha rohkem ei raiska. Sotsiaalreklaam aga on tegijate jaoks pigem huvitav mäng.

Ma olen mitmel korral kahelnud, kas neil sotsiaalreklaamidel üldse mingit efekti on. Need, kelle see sõnum on mõeldud, ei pruugi seda üldse vaadata. Kas keegi hakkab selle reklaami mõjul turvavööd kinnitama? Minu mees ei armastanud ka turvavööd peale panna, ükskõik kui palju ma talle seda (vahetult enne sõitu ) ka meelde tuletasin. Ükskõik missugune reklaam teda ammugi ei loksutanud. Aga kui trahvi ära sai, hakkas panema.

Või siis see "Ära löö last". Kui enda segikamminud joodik naist ja lapsi peksab, siis reklaam teda ei peata. Vaatab ja kurvastab laste pärast vaid kena korralik kodanik, kes nagunii last ei löö.

Võib-olla joomise kohta käivad reklaamid panid inimesi veidi mõtlema, et ehk oleks tõesti õigem mõnel õhtul veiniklaas või õllepudel võtmata jätta. Sama reklaamipausi ajal tulev lustaks alkoholireklaam aga nullis kogu selle efekti.

Hundi ulg ütles ...

Mõtlemapanevad kommentaarid.

Ma vaatasin Tatsutahime poolt lingitatut ja pean tunnistama - ei mingit mõju. Selline tubli 4+ mängufilmi episood. Ehk pisut realistlikumalt ülesvõetud ja monteeritud kui seda on meie telekanalitel lastele näidatav sakslaste maanteepolitsei seriaal.

Selline minupoolne hinnang tõestab omakorda, et ehk on õigus Biankal, kes seab küsimärgi sotsiaalreklaamile, selle vajalikkusele-mõjule üleüldse.

Oudekki ütles ...

Sotsiaalreklaamiga on nagu igasuguse reklaamiga - kui teema sind puudutab, siis mõjub, kui sa üldse huvitatud ei ole, siis võib reklaam olla milline iganes, sa ikka tarbima ei hakka.

Kuigi, siin on erand laste ja teismeliste puhul, väga tugevalt selle pärast, et nad alles hakkavad oma toimimis- ja tarbmisharjumusi kujundama ning seega võib reklaam kallutada neid igasuguseid asju tegema, mida nad varem ei oleks teinud.

Hundi Ulg, sina ei ole ilmselt teismeline, kes roolis sms-e saadab, sellepärast sulle ei mõjugi. Sa tead niigi seda, mis seal üteldakse, seega kehitad õlgu: sulle mõjub hoopis läbi liblikate üteldu, mis sinu fantaasiat ergutab ja paneb mõtte tööle. Iga reklaam ei pea igaühele meeldima ja sobima.

Inimene, kes veendunult teisi peksab, ei pruugi jah reklaami peale midagi muuta. Inimene, kes aeg-ajalt endast välja minnes lapsele/abikaasale füüsiliselt kallale läheb, aga seda kahetseb, võib reklaamist saada tuge enese muutmisest. Inimene võib reklaamist saada signaali, et kui tänaval naine appi karjub, sest mees teeb talle liiga, siis ta läheb vahele või kutsub politsei, sest talle on antud ühiskondlik signaal, et nii ei ole hea.

Mitmed uuringud on näidanud, et pikaajaline, sihtgrupile meeldejääv sotsiaalreklaam televiisoris on üks tõhusamatest hoiakutemuutmise vahenditest.

Muide, üks töötavamaid (sotsiaal)reklaamide näiteid pärineb Itaaliast. Veel pärast Teist maailmasõda kasutati suures osas Itaaliast toidu tegemiselt searasva, ainult lõunas tarbiti oliiviõli. Itaalia riik tegi suure pikaajalise kampaania "tarbi oliiviõli, see on tervislikum" ideega. Kümne aasta pärast oli oliiviõli kõigi regioonide köögi lahutamatuks osaks muutunud. Ja itaallased on väga toidutundlikud ja selletundlikud, et asju tehakse traditsiooniliste retseptide järgi...

joanamari ütles ...

see lahtise rihmaga sõitja ei saa enne asja tõsidusest aru, kui ise mõne kõksi ära saab
ega minagi väga usin rihmakinnitaja polnud
kui kord olin bussis akna peal pikali ja kõik lähedal reisinud reisijad ja kola mul seljas oli ja mitu nädalat kodus põdesin, olen peale seda tubli rihmakinnitaja ja õel reisikaaslane, kes ei jäta kõrvalistujaid enne rahule, kui need rihma kinnitanud on
sest kui tookord oleks peale minu veel reisikaaslastel ka rihmad kinni olnud, oleksid mu traumad väiksemad olnud, või puudunud