Piinlikus ja häbi

Tegelikult olen ma taolistes situatsioonides alati piinlikust tundnud. Aastatega peaks see tunne ometi vähenema, kuid minule oli seevastu ikkagi tõeline eneseületamine, et ennast etteteadvalt ebamugavasse olukorda sundida. Avastasin veel seda, et lisaks piinlikusele on nüüd lisandunud ka häbi.

Räägin sellest, et käisin oma perearsti juures. Muidugi ma teadsin juba koheselt ning varem, et ta pole mingeid dokumente Pensioniametile saatnud. Elukogemus annab võime taibata, millal inimene räägib tõtt, millal valetab. Kuulad siis aga seda järjekordset lolli, uskumatut õigustuste ning vabanduste jura ja hakkabki piinlik. Inimese pärast, kes valetab. Tead küll, et peaks ütlema talle otse ja veel sirgiti aga ei saa. Piinlik on, iseendal on, teise inimese pärast. Oleks ta öelnud, et ta lihtsalt ei jõua seda pidevalt kasvavat paberitööd vorpida. Et õhtuks on toss väljas ja lihtsalt ei jaksa. Et arstist on tehtud sunnimaine ettevõtja, kellel sada muudki muret kui kellegi pension. Ja muud seesugust - siis poleks ma piinlikust tundnud. Aga kõik see postis kaotsi läinud kirjad ja internetti haihtunud meilid... Kuradi piinlik oli!

Noh, kirusin minagi kaasa seda viletsat postivärki ja ebakindlat internetti. Aga et ma siiski võtaksin need paberid siis uuesti ja sedasi. Istusin ooteruumis ja ootasin. Need, kes kellaajaliselt tulid, ootasid ka. Ootasid minu pärast, sest arst pidi minu pabereid ajama. Ka see oli piinlik. Aga kätte nad ma sain ja posti panin. Tänaseks teada ka seegi, et uue nädala alguses saab ka positiivne otsus Pensioniameti poolt ära vormistatud. Loo moraal oli mulle ammu, enne intsidenti teada - kannata see 45 minutit piinlikust ära ja asjad saavad korda. Kuid ega selle teadmisega pole midagi peale hakata. Minusugustele on tõeline eneseületus taoliste olukordade lahendamine. Ikka selle piinlikustunde pärast, sest teine inimene valetab.

Aga häbi on ka. See on mitutmoodi tunne. Esmalt muidugi häbi läbisegi tänuga, et selle blogi lugejad on olnud valmis mulle raskel hetkel appi tulema. Häbi aga ka sellest, et üldse taolisse olukorda olen sattunud. Tänud aga... Pole sõnu seletamaks, igaüks saab ise aru. Häbi ka selle pärast, et olen abipakkumistele vastanud vaikimisega. Seda vaikimist võiks ju seletada, proovides teha häbi varjamiseks nalja:

Päriselt on aga sedamoodi, et hakkad mõtlema sellele, kuhu oled eluga jõudnud. Vanusega kaduv sotsiaalne staatus on paratamatu. Tööpuudusest ja tervisekaotusest tingitud sotsiaalne allakäigutrepp on samamoodi paratamatus. Kuid viimastega on tunduvalt raskem leppida kui vanadusega. Vana olla pole häbi, kuid tööta, invaliidina ja sissetulekuta on küll, väga häbi. Häbi tipp on aga see kui vajad kõrvalist abi. Nii imelik kui see ka pole, pean olema õnnelik, et minu elus oli üks meeletu enesehävituslik periood. Tänu sellele tean, et on palju hullemaid olukordi kui praegu kogetu. Pisut keskmisest kõrgema sotsiaalse närviga inimesena tean ka seda, et minu praegune, nüüd juba ajutine olukord on kordi parem kui paljudel tervetel töövõimelistel inimestel, väikestest Vabariigi kodanikest rääkimata. Tean ka seda, et minu töövõimetuspensioni saagaga sarnaseid juhtumeid on palju. Pensioniamet oskas mulle öelda, et kirjalikud korduvpäringud-meeldetuletused minu maakonna perearstidele pole nende töös erand vaid iganädalane tegemist vajav töö. Normaalsed inimesed võitlevad. Minusugused tatsuvad jalalt jalale enne kui piinlikusest jagu saavad. Aga kindlasti on ka käegalööjaid - parem õnnetu lõpp... Või kuidas see oli.

Ma tänan kõiki, kes mulle kaasa elasid ja abi pakkusid. Sellest tekkinud häbitunne aitas piinlikusest võitu saada. Kulgeme veel...