Pisut plugemist - esimene

Vana aasta sees oli sedamoodi, et Tiiauspaikka tõstis Hundi ulu blogi au järje peale, millest viimane teadagi väga meelitatud sai. Muidugi, ega see õnn kaua kesta saanud, vast mõni tund, sest Ninataga pani kohe asja paika, et küllap selline asi ikka üks pugemise värk ole. Va kadeuss eestlane see Ninataga. Ei temale lähe teise eestlase õnn mitte hinge lähedalegi. Tema ikka kogu aeg piilumas selle teise eestlase kobedamaid tükke, et kust oleks parem hambad sisse lüüa.

Muidugi oli asjal veel üks konks, sest auga kaasnes ka kohustus koostada oma blogikalender. Päevad muudkui lähevad, paarkümmend nädalavahetust ja juba Jaanipäev, aga minul see kalendriasi kohe kuidagi ei liigu. Aust on järel riismed ja hoopis stress on organismust laastamas täitmata kohustuse pärast. Ma ei ole leidnud seda võtit, kuidas mingi blogi teatud kalendrikuuga kokku käib. Vist on põhjus selles, et olin juba elanud mitmeid aastakümneid kui lõpuks meelde jäi oma tähtkuju nimi. Ülejäänud sodiaagimärkide nimedest tean vast pooli, kuid kalendrisse neid asetada ei mõista.

Kui tervet ei jaksa, tee pool, ütles õpetaja. Seepärast muudan algülesannet ning kalendri asemel kirjutaksin paar sõna nendest blogidest, mis minule viimasel ajal on pakkunud lugemist. Kuna aga sellist esiletõstmist võidakse võtta kui pugemist, siis olgu selles valikus kokkuvõttes need blogid, mis väärivad plugemist.

Ma ei tea, kas MASU on mõjutanud Väikese nõiateemaja suletud uksi. Detsembris lasti kunded korra sooja, kuid tegelikult on uksed olnud suletud alates oktoobrist. Ning ka enne seda olid lahtioleku ajad nagu jumal juhatas. See on olnud üks mõnus koht, kus pisikesed asjad on kirjutatud ja räägitud suureks. Mul oleks kahju kui Teemaja jääkski suletuks, sest siiani pole ma teist säärast hubast kohta leidnud.

Meie lood on üks igavesti vahva ettevõtmine. Ühe pere mitu põlvkonda kirjutavad kamba peale oma mälestusi. Ühte ja sama sündmust võidakse mäletada erineval moel. Vahel juhtub sedasi, et kellegi poolt meenutatud laast on teistele täielikuks uudiseks jne. Meestele selles blogis sõna ei anta. Ei tea kas põhimõtte pärast või on mehed pikal teel kaotsi läinud või noorematel on see teekonna alguses veel leidmata. Varem jälgisin ühte üpris sarnast blogi, kuid see on kahjuks hääbunud. Igatahes olen praeguse leiuga väga rahul.

See Smaragd on valitud seetõttu, et vahepeal oli aktuaalne, et pesamuna-lähedane teeb samuti Eestimaale lehva-lehva. Selliste blogide lugemise mõte on minu jaoks selles, et oleksin kursis, kuidas, mismoodi ja mida oleks oodata (õigemini karta). Smaragdi poolt kirjutatu on kui üldistus kõigist minejatest - toredad, positiivsed, enda eest seisvad noored. Aeg-ajalt võtan ette mõne uue taolise blogi. Varasemalt lugesin pidevalt näiteks Lagritsat, hetkel aga Smaragdi - mõlemad head kirjutajad. Lähemal ajal vahetan isklikel põhjustel välisblogidest mitte ainult riiki, vaid ka kontinenti. Kas keegi teab soovitada mõnda Austraali blogijat?

Metsapiiga kirjutab kõigest ja ei millestki. Nii ongi. Ei pea lugema nii, et ajud ragisevad. Mitte alati, kuid tihti kõlksub tema muusikaline maitse kokku minu omaga. Meeleolu, mida ta mingi muusikapala valikuga teeb, pakub mõnikord head äratundmise rõõmu, teinekord aga tõstatab küsimusi. Metsapiiga blogi on turvaline lugemine. Tema kirjutamise sagedus on just paras. Nagu vastaks küsimusele - tere, kuidas Sul läheb?

Selle blogi aadressist võib välja lugeda, et kirjutaja on Metsaloom. Blogi pealkiri on aga puha peenes võõramaa keeles ja sisu järgi võib öelda, et see metsloom on küll koolis käinud. Siiani on olnud selle blogija kirjutised teemadel, mis kunagi mulle huvi pakkusid. Tunnistan, et ma ei ole mitmeid kordi olnud nõus tema seisukohtadega, kuid vaidlema ei kipu. Olen olnud pagenduses liialt kaua, et kvalifitseeritult ja tasemel Metslooma teemadel kaasa rääkida. Igal juhul huvitav on olnud, siiamaani.

Mõnda asja võiks mõnikord ka teadmisega teha. Kuigi lootusetult hilja - tulevasi kevadeid on kindlasti vähem alles kui möödunuid, otsustasin siiski hakata lugema aiablogisid. Alustuseks siis Thela oma. Mine tea, äkki jääb midagi külge. Lilli on mul tegelikult palju, ka kümmekond roosi eraldi roosipeenras. Minu probleem selles, et ega ma ühegi nime tea. Roos on roos ja ülejäänuid lilli nimetan tinglikult jorjeniteks, olgu see pärisjorjen mis iganes, mistahes lehe, õie või viljaga.

Iibisega on selline lugu, et teda lugedes tunnen ennast kui kaugel elav vanaisa. Iga postitus on kui päriskiri - see, mida postiljon toob. Loed ja rõõmustad, et pudinatel läheb hästi. Mõnikord muretsed kui leiad ridadevahelt mõne muremõtte. Blogimaailmas vahetevahel urisetakse nende kakablogide pärast. Iibisepesa lapsed on kakablogi east ammuilma väljakasvanud. Nii, et seda probleemi pole. Ma olen veendunud, et Iibis on tegemas ühte suurt ja ilusat kingitust oma lastele, tulevikuks. Vahel ma muretsen, kas ta oma blogile ikka backup'i teeb?

Selle blogi kirjutaja, Tegelinski on sama lähedane nagu õde ja vend. Mõnikord tundub, et oleme kasvanud samas kodus, samade vanemate lastena. Tema kummut on nagu minu kummut, sest tema kummutis peidus olevad asjad on need samad, mis minu kummutis. Meil on palju ühiseid mälestusi ja mulle tundub, et kunagi olen kõndinud samu tänavaid, mis temagi. Ning äkki olemegi juhuslikult trehvanud kusagil Oskari või Alberti tänavate kandis.

---------------------

Jälle häda. Nii paju on lugemist ja pugemist, et jätkan mõnel muul päeval. Head plugemist!

Illustreeriva pildi kokkulangemine kirjutaja fantaasiatega on meelevaldne ja juhuslik ning ei oma mingit seost kirjeldatud blogidega.